Rapla Selveri Suurjooks 2019

Ma võin teile oma selle aasta Rapla jooksust teha lihtsa kahesõnalise kokkuvõtte: s*tt oli. 🤮

Ei ole isegi mõtet ilustada või üritada mitte ropp olla, sest seda sisu pole võimalik eriti muudmoodi edasi anda. Lihtsalt nii raske ja jõuetu oli olla, et astu või rajalt maha, aga siis tuleks ikkagi omal jalal kuidagi stardipaika tagasi saada. On olemas pingutused ja rõvedad pingutused ja see jooks oli justnimelt see viimane.

Kella 8 paiku hakkasime kodust liikuma, kella 8.20 paiku olime Aveliisi auto peal, kell 8.30 saime linnast välja, vahepeal oli Türil vetsupeatus ja kell 10.40 ilusti-aegsasti oli meil juba Raplas auto pargitud. Auto oli meil puupüsti täis: 4 fitnessklubi neiut ja minu härra Jooksja.

Stardipaigas oli jahe ja tuuline. Kraade oli 11, aga tuul tormas korralikult. Meil oli korralikult aega, et kiirustamata soojenduseks 2 km joosta ja teha korralikult harjutused ning 3 lahtijooksu, seejärel rahulikult riideid vahetada ja starti oodata. Tundus küll jahe, aga kui midagi need 75 jooksuvõistlust mulle õpetanud on, siis seda, et enamasti on meil aprillist kuni oktoobrini võistlustel ikkagi maikailm. 11 kraadi ja tuul – maikailm. Ilma naljata.

Enne starti: kõik rõõmsad ja valmis jooksma.

12.00 oli poolmaratoni start ja meie asusime teele 10 minutit hiljem. Aveliis rääkis mingit juttu minuga koos jooksmisest ja liiga kiire alguse vältimise nimel võiski ta ju minuga koos minna. Mina aga aimasin juba algusest peale, et tema jookseb meil ikka minust kiiremini küll. Täpselt nii lõpuks ka läks.

1. km: 4:47.

Olin plaaninud joosta 4:40–4:45 min/km, maksimaalselt 4:50, kuna eelmise aasta rekord – 48:12 – tuli tempoga 4:50. Stardijoone taga kulus ca 9 sekundit, seega täitsa kenasti graafikus kilomeeter, ei olnud mingit kiiret pea laiali tormamist. Aga enesetunne oli lihtsalt nii raske, nagu oleks juba kümnendal kilomeetril. Vastutuul tegi kindlasti ka oma, aga asi ei saanud ainult selles olla.

2. km: 4:44

Ikka oli tuul, ikka oli raske, alguse lauged tõusukesed (neid on vähe ja need ei ole tegelikult rasked, ma olen jätkuvalt arvamusel, et Rapla on Eesti kiireim 10 km jooks) olid raskemad kui eelneval kolmel aastal. Aveliis vajus 2. km eest ära, aga ma pole absoluutselt pahane, sest mina teadsin juba ette, et nii juhtub. Tubli tüdruk ja tegi väga ilusa jooksu. 🙂

3. km: 4:52

4:52. Numbrid ei olnud enam ilusad, aga kiiremini ka liigutada ei jaksanud. 😕 Keskmine pulss oli pidevalt alates 2. kilomeetrist 179–183 vahel.

4. km: 4:58

See tundus kole kilomeetri aeg, aga ma veel ei teadnud, mis tulemas on. 😂 Ikka puhus tuul vastu. Juua sai ka, seekord oli isegi palju topse ja kõik ilusti vett täis. Algas 4 km pikkune pikk maanteesirge. Seal ei olnud enam vastutuult, oli küljetuul, aga ma ütleks, et see küll segada eriliselt ei saanud.

5. km: 5:02

Tuult justkui enam ei olnud, tõuse kohe kindlasti ei olnud, ainult flat ja muudkui lase sammul lennata. Ei lennanud. Kõik jooksid minust nagu postist mööda. Mul oli nii raske, jalad lihtsalt ei tahtnud liikuda, käed kiskusid kogu aeg krampi (ei ole vaja remonti teha…). No ei olnud hea olla. 5 km sai täis ajaga 24:22 ja ma juba teadsin, et siit on väga raske eelmise aasta aega parandada. 😐 Pigem tuleb hullult pingutada, et alla 49 minuti aeg saada.

6. km: 5:06

Ikka oli raske. Ei miskit uut. Muideks, kogu võistluse keskmine pulss sel aastal oli lausa 3 lööki kõrgem kui eelmisel aastal, kuigi tempo oli tunduvalt tagasihoidlikum.

7. km: 5:05.

Mis ajast on 5 min/km tempo nii raske, tabasin end mõtlemast. Keskendusin sellele, et mitte täieti häbisse jääda ja alla 50 minuti ikka finišisse jõuda. 3 km veel. 15 minutit. Peab ellu jääma. Vasak õlg hakkas ka lisaks kõigele veel valutama. Õlg, saate te aru. 😅 Huumor kuubis.

8. km: 5:07

Teine joogipunkt, pööre pikalt sirgelt finiši suunas ja hing paelaga kaelas. Pulss ikka üle 180.

9. km: 5:10

Omast arust pingutasin nii täiega, aga ei midagi. Jooksu aeglaseim kilomeeter.

10. km: tempo 5:05 min/km (viimane kilomeeter oli minu kella järgi 910 meetrit pikk)

Viimased jõuraasud sai sinna kruusateelõigule maha jäetud ja siis, surm silme ees, finiši poole rühitud. Härra Jooksja ilusti elas seal mulle kaasa, aga ma ei tahtnud oma valu täis silamdega talle isegi otsa vaadata. Aga tore, et ta seal ikka oli. 🙂 Ja tore, et see piin otsa sai.

1. Naeratuse punnitab ikka välja. 2. “Ilu”numbrid. 3. Kui Sportlyzeri järgi kulus 58% ajast punases (180+ bpm), Garmini järgi olin punases (179+ bpm) tsoonis lausa 84% ajast. Nüüd saate aru, miks rõve oli? 🙄

Netoaeg: 49:20.

Minu varasemad tulemused Raplas on olnud sellised:

  • 2016. a: 52:51
  • 2017. a: 49:11
  • 2018. a: 48:12

… ehk siis seekord paremuselt 3. aeg ja jäin alla nii 2018. kui ka 2017. aastale, kui Raplas oli 25-kraadine kuumus ja kordades raskemad olud. Vorm justkui oleks, aga tulemust: njetu bljät. 😂😕

Ma ei tea, mis valesti on läinud. 😕 Ei tahaks uskuda, et treeningmetoodikas midagi nii valesti on, sest trennides on tegelikult kõik ju kaunis olnud, 150 pulsiga on tempo igati viisakas, õigem oleks öelda: parem kui kunagi varem, lõigud tulevad kenasti ja treeningud on igati lubavad olnud. Tulemusi aga kätte ei saa. 🤷🏻‍♀️ Keskmised pingutused lähevad trennides nii hästi, aga juba 10 km võistlus on liiga pikk maa korralikuks pingutuseks. Mingi hirmus väsimus tuleb sisse, blokk ette ja liikumine on nii vaevaline. Miski siin ei klapi.

Ma ise panustaks ikka sellele, et olen end muus elus nii kuradi ribadeks tõmmanud, et keha lihtsalt protestib igasuguse pingutuse vastu. Ta tahab korraliku rahu, vaikust ja puhkust. Kaua sa vehid seda remonti teha ja sajal rindel pingutada, ah? Umbes nii ta mulle ütleks.

Aga ma loodan, et ta peab selle aasta kuidagi veel vastu. Teeme koos härra Jooksjaga selle remondi kuidagi ära, et siis uuel aastal alustada uue hooga: puhkame nädalavahetuseti mitte midagi tegemise abil (sellist nädalavahetust pole meil kahekesi olnud… üle 2 aasta?), käime jälle kevadel soojal maal laagris, ei stressa kogu aeg saja asja pärast ja oiiiiiiiii kus me siis jooksma ja päriselt elama kavatseme hakata. Ma tean jah, peaks olema nüüd ja siin ja praegu, aga vahel ei saa, sest et elu.

Seniks aga jätame need suured ootused kus see ja teine. Kui ei tule, pole mõtet peaga seina rammida. Kui ei jõua, siis ei jõua, noh. Teen need võistlused ära, kus kirjas olen, ja vahel võib ka niisama joostes turisti panna ju? 😅 If all else fails.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 49:20
  • Distants: 10 km (minu kell: 9,91 km)
  • Keskmine tempo: 4:56 min/km (minu kell: 4:59 min/km)
  • Keskmine pulss: 179 bpm
  • Max. pulss: 185 bpm
  • Koht: 267/566
  • Koht naiste seas: 63/246
  • Koht N vanuseklassis: 39/151
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 180 spm
    • Sammu pikkus: 1,10 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,3 cm
    • Maaga kokkupuuteaeg: 238 ms
    • Paremal jalal 49,3% ja vasakul jalal 50,7%
Advertisements

3 thoughts on “Rapla Selveri Suurjooks 2019

  1. Olles nüüd Raplas jooksnud, ma väidan ikkagi, et Peetri jooksul on Eesti kiireim 10 km rada. Veel siledam kui Raplas igatahes. Nii et augustis on võimalik vigade parandus teha.

    Meeldib

  2. Kui ei tulnud täna tuleb mõnel teisel korral-tulemata see EI jää.
    Üks võistlus ei tähenda midagi, need numbrid mida sa treeningutel näitad räägivad hoopis objektiivsemat keelt.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.