Päris kehv nädal oli. Kõik halvad asjad langesid ühele nädalale kokku ja mul on jube hea meel, et see kõik nüüd seljataga on. Loodame, et nüüd läheb ikka paremaks. 🤞

Kõige hullem oli see, et meie kiisu jäi haigeks. ☹️ Neljapäeva õhtul saime aru, et tal on ikka midagi pahasti, kuna ta polnud paar päeva liivakasti kasutanud ja tükk aega midagi söönud ega joonud. Nii vana loom ei kannata seda remondimöllu lihtsalt välja. Õnneks saime samaks õhtuks kiirelt numbri arstile, stressist tingitud põiepõletiku diagnoosi (seda on tal ennegi olnud) ja valuvaigisteid.

Reede oli aga suur püha, kõik oli suletud ja kiisul hakkas halvem. Muutus täiesti apaatseks, keeldus söögist ja joogist, jalad ei kandnud korralikult, kõht läks paiste ja kartsime, et nüüd heidab meie kõige kallim kiisuke hinge. 😢 Sai ka korralik peatäis nutta, sest see kiisu on minu suur sõber, ustav kaaslane ja parim stressimaandaja. Pole mina varem näinud nii toredat kiisut.

Õnneks oli EMÜ kliinik lahti ja kiisu jäi rohkem kui ööpäevaks sinna ravile. Hinnakalkulatsioon võttis hinge korraks kinni, aga ei saa ju lasta loomal piinelda. Laupäeva õhtul saime ta koju tuua, kuid taastumine on olnud aeglane ja vaevaline. Muuhulgas oleme pidanud teda süstlast jootma ja grammikaupa lusika pealt toitma. Täna hakkas kiisu uuesti ise sööma ja jooma, küll mikroskoopilistes kogustes, kuid siiski ise. Ma nutsin õnnest. 🙂 Aga paranemine kestab ilmselt veel pikalt.

Lisaks sellele oli meil tohutu remondimöll käimas, mul oli tööl ülipingeline ja megakiire nädal, suutsin oma lollusest oma varba ära vigastada ja kõik trennid selle kumuleerunud pinge all loomulikult kannatasid. Tegin ära enam-vähem kõige minimaalsema, et vormikõver kuskile päris ära ei kukuks. Aga see jooksuvorm ei olnud eelmisel nädalal ilmselgelt prioriteetide nimekirjas absoluutselt esiotsas, sest oli palju tähtsamat, mille ja kelle pärast muretseda.

Esmaspäev: trennivaba. Laagrijärgne puhkepäev.

Teisipäev: kerge jooks. Õues oli megasoe ja ilus ilm, kell oli 20 ja T-särgiga oli täitsa paras õue minna. Tempo ja pulss olid väga head (6,45 km, 5:58 min/km, 148 bpm), aga mingit erilist kergust küll jalgades ei olnud.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni päev. Päev algas sellega, et tööle minnes lõin parema jala suure varba nii hirmsa hooga vastu betoonist treppi ära, et lonkasin pool päeva ja kahtlesin, kas üldse trenni minna saan. 😕 Kuna valu andis piisavalt järele, sai ikka mindud. Kuna ilm on täitsa kevadiseks muutunud, siis nüüdsest pole vaja mingeid lisariideid ega jalanõusid kaasa tassida ja saab juba joostes trenni minna. Tänu sellele saan igale trenni 2×2 km rahulikku jooksu lisaks. JJV-s tegime ühe kiire lõigutrenni (iga lõigu vahele 500 m sörki):

• 1500 m: 4:51 min/km, 171 bpm
• 1000 m: 4:53 min/km, 171 bpm
• 500 m: 4:51 min/km, 171 bpm

Osad jooksid ka treppe, aga kuna minul oli mingi eriline väss sees ja pulss elas rahulikul jooksul täiesti oma elu, siis jätsin trepid vahele ja jooksin härra Jooksjaga koju ära. VOma kukkus kolinal 49 peale.

Neljapäev: trennivaba. Plaanisin õhtul natuke joosta, aga kuna tuli kiisuga arstile tormata, siis jooksma ei jõudnud.

Reede: kerge jooks. Nagu enne kirjutasin, siis reede pärastlõunal viisime kiisu EMÜ loomakliinikusse, kuhu ta ööpäevaks jälgimisele, analüüsidele ja ravile jäeti. Härra Jooksjal oli plaanis minna samal õhtul Võrumaale Vaskna järve jooksule, aga olime juba loomakliinikusse minnes arvestanud, et seal võib väga kaua minna ja jooksule nagunii ei jõua. Aga enne kella 17 oli kiisu haiglasse pandud ja öeldi, et meile helistatakse alles õhtul hilja ja kiisu jääb ööseks ravile. Seega seadsime suuna ikka Võrumaale, sest kodus oleks me end kassi pärast muretsedes lolliks mõelnud.

Kui juba minek oli, siis ma otsustasin, et võiks ka Vaskna järvele ringi peale teha. Võistelda ma oma vigase varbaga ei oleks saanud ja ega mingit tahtmist eriliselt pingutada ka ei olnud. Kuskil 35 minutit enne võistluse algust läksin mina seega oma kerge jooksu ringile. Väga mõnus rada oli, praktiliselt ainult kahe raske tõusuga, ülejäänu oli puhas rõõm. Õues oli nii soe, et mina jooksin lühikeste pükstega, samal ajal kui metsa vahel oli veel omajagu lund. 😀 7,44 km, 6:08 min/km, 155 bpm.

Laupäev: trennivaba. Tegime remonti ja hoolitsesime taastuva kiisu eest. Öösel tuli ikka mitmeid kordi ärgata, et kiisu üle vaadata või talle abiks olla.

Pühapäev: pikem jooks. Mõtlesin teha 1:15–1:30 jooksu, aga kuna hommikul oli vaja jälle pikemalt kiisut põetada, siis jäi aega väheks. Tegin oma tunnikese ära ja sellest pidi seekord piisama. Pulss ja tempo olid jälle väga head (10,06 km, 5:52 min/km, 149 bpm) – isegi VOmax hüppas 50 peale tagasi –, aga jalgades oli korralikk väss sees ja ise olin oma olematu unekvaliteedi pealt nagu mingi zombi. Siis kohtusin tunnikeseks Heidiga, kes oli korraks üle tüki aja jälle Saksamaalt Eestisse käimas, ning edasi oli traditsiooniline remondimöll kuni ööni välja.

Kokkuvõttes:

Sellel nädalal tahaks mingisse loogilisse treeningkavasse tagasi sisse elada, et saaks korralikult JJV-des käia, kerged jooksud ära teha ja pikk jooks võiks ka päriselt pikk olla, sest Tartu Maastikumaratoni 24 km võistluseni on jäänud juba vähem kui 3 nädalat. 😳