Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Terve nädal oli TYSKi sisehall hõivatud kas sTARTUp Day toimumise, selle ülessättimise või mahavõtmisega. Ilm oli päris krõbedalt külm ja ainus variant oli õues joosta. 😕 Seitse vaprat toppisid end korralikult kihiliselt riidesse ja tegid õues ühe natuke tempokama jooksu (6:39 min/km, 148 bpm), et noh, külm ei hakkaks, ja siis lõkerdasid naerda ja tegid ÜKEt. Päris hea esmaspäeva õhtu, pole midagi öelda. 🙂

Teisipäev: BodyPump. Esmaspäeva õhtu võis päris hea olla küll, aga teisipäeval tundsin, et nohu on tekkimas ja päris terve olemine just ei olnud. Kuna ma tundsin end siiski hästi, siis mõtlesin, et siseruumi võin ju ikka trenni minna. Tegin ilusti oma Pumpi ära, jaksasin kõike teha, pulss oli täiesti tavapärane. Ehk ei jäägi haigeks? 🤔

Kolmapäev: trennivaba. Noup. Kolmapäeval olin nagu laip siruli maas – palavikku ei olnud, aga kare kurk ja kinnine nina tegid olemise õudselt kehvaks – ja lürpisin mitu kruusi ainsat teed, mis mulle maitseb: Greenfieldi Summer Bouquet vaarikatee. Uhasin sinna muudkui idast toodud mett sisse, olin poolpikali voodis teki all soojas ja muudkui tegin arvutis tööd, sest mõned tähtajad kahjuks ei oota… Proovisin natukenegi tervemaks saada, et sTARTUp Day’st osa võtta. Mingist fartlekist õues ei olnud loomulikult juttugi.

Neljapäev: trennivaba. Olin sTARTUp Day’l ja õhtul tõstsin meie magamistoa kapi sisud ringi ja sättisin kogu kapi Konmari meetodi järgi korda. Energia hakkas tagasi tulema. 🤗

Reede: BodyPump. Olin jälle sTARTUp Day’l: vähemalt mina jäin küll festivaliga väga rahule. Ainus jama oli see, et terve päev oli mul üpris jahe, sest konditsioneer töötas vist küll täispööretel. Koju minnes oli jälle õues umbes miinus miljon ja ikka päris külm hakkas. Kust leida eetiliselt toodetud põlveni pikkusega minimalistlikku sulejopet, millega -20C ilmaga oleks soe? #missionimpossible

Õhtul seadsin aga sammud BodyPumpi. Hääl oli nasaalne ja nohu ikka piinas, aga palavikku mul jätkuvalt ei olnud ja olemine oli mitu korda parem kui kolmapäeval. Trennis võtsin teadlikult kergemalt, et mitte kohe organismile hullu pauku kirja panna. Tunne oli täiesti okei ja kuigi põsed vahepeal kahtlaselt palju õhetasid, siis nõrkust mul polnud ja kodus kraadides polnud ka palavikku. Tegime miksitud kavasid ja üldiselt oli superhea trenn. Oleks ainult saanud veel maksimaalselt pingutada ka… Aga aega on selle kiire asjaga.

Laupäev: kerge jooks. Kahtlesin ja kõhklesin pool päeva, aga pärast koristamist ja kliendile fotode valmis tegemist otsustasin siiski jooksma minna. Päris terve ma muidugi veel ei ole, sest päevas tuleb ikka mitu korda ikka veel nina nuusata ja kohati tuleb mingi köhatus peale, aga otsustasin end ikkagi ilusti riidesse toppida, bufi silmini näo ette tõmmata, et mitte jääkülma õhku sisse ahmida, ja vaikselt oma 6 km ringile sörkima minna. Tegin meelega sellist ringi, mille vajadusel saan lihtsalt lühemaks teha: kui pulss ikka lakke lendab, siis see on märk sellest, et keha on haige ja väsinud ning tuleb suund tagasi koju võtta. Ilm oli imeliselt ilus – päike vaikselt hakkas loojuma, 0 km/h tuult ja ca -8 kraadi – ja ma nautisin oma 45 minutit sörki 100%. 🙂 (7:07 min/km, 146 bpm) Eks näis, kas see otsus hammustab mind homme tagumikust (loe: ninast ja kurgust).

Pühapäev: trennivaba. Homme teen tubaseid toimetusi ja puhkan.

Kokkuvõttes:

Minu põhieesmärk praegu on terveks saada. See nädal pidi nagunii olema kergema koormuse nädal ehk puhkenädal, aga järgmised 3 nädalat on plaan jälle koormust kasvatada ja vaikselt minu sünnipäevajooksuks – jäänud on vaid 5 nädalat – pikki otsi laduda. Selleks on tarvis aga täie tervise juures olla. Pöidlad pihku! 🤞