Esmaspäev: taastav jooks. Jooksma sain alles kell 22.30. Päeval rabasin arvutis tööd teha ja õhtul üritasin objektil asju tehtud saada. Kui ehitustolmu maha pesin, oli kell 22, kiirelt jooksuriided selga ja minek. Plaanis oli ca 40 minutit taastavat jooksu, aga piirdusin 30 minutiga, kuna öö oli juba käes. Imekombel oli pärast päikeseloojangut omajagu teisigi sportlaseid näha. Eks nauditi jahedamat ilma, aga lämbe oli sellegipoolest. 140 bpm, 6:44 min/km.

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: keskpikk jooks. Üks megapalav hommikujooks. Ei suutnud jälle kell 5 ärgata, et kohe jooksma minna. 🙄 Eelmine õhtu läks objektil jälle pikaks ja minu meeletul unevõlal ja praktiliselt lõputul pingetaluvusel on ka siiski mingid piirid. Lõpetasin oma 1,5-tunnise jooksu kella 9 paiku ja selleks ajaks oli päike mu asfaldil ära praadinud. Esimesed tund aega olid täitsa okei, aga siis lõi vedelikupuudus ja kuumus täiega jalaga näkku ja viimased pool tundi oli pulss kõrge ja enam allapoole ei läinud. Jooksin kodust Ihaste lõppu ja tagasi, viimased kilomeetrid linna venisid lõputult. Tahtsin lihtsalt koju, külma duši alla ja rohkelt juua. Kaotasin selle jooksuga 1,7 kg kehakaalu, kõik vedeliku arvelt. 😳 152 bpm, 6:40 min/km. 

Neljapäev: Jooks Jõud Venitus. Õues oli konkreetselt 30 kraadi. Mitu nädalat seda palavust juba olnud on ja kaua seda veel taluma peab? Tahaks ühel nädalal ka oma õigest vormist aimdust saada, mitte 30+ kraadi ja päikesega mingeid lõike endast välja pigistada. Seekord tegime pikemalt jooksuharjutusi ja Treener lõikas meie lõigutrenni ühe planeeritud lõigu arvelt lühemaks, kuna ilm oli tõesti ekstreemne. Mina jooksin: 1 km, 2 km ja 1 km. Kui esimene lõik tuli väga ilusas tempos (4:42 min/km), siis edasi oli suhteliselt katastroof. 2 km tuli 5:09 min/km tempos ja viimasel kilomeetrisel oli omast arust hull “lennuk” sees, aga tempo kõige aeglasem: 5:13 min/km. Nojah siis. 😂 Pulsid lõikude ajal kõikusid 168–172 vahel ja kõrgemale neid seal kuumuses pushida ei suutnud. Garmini VO2max indeks ikka tõusis. 😊

Reede: trennivaba. Saatsin härra Jooksja Norra poole teele, olin natuke palju kurb ja üritasin tööd teha. Õhtul käisin pildistamas, seega BodyPumpi ei jõudnud.

Laupäev: pikk jooks. Plaanis oli 135 minutit ehk 2:15 pikk jooks. Ööuni jäi veidi lühikeseks, ärkasin kell 5, uimasin poolunes ringi ja lõpuks sain 5.45 jooksma. Õues oli stardi ajal kuskil 18 kraadi, megapaks udu ja 100% niiskus ja null tuult. 😕 See 18 kraadi tundus selles niiskuses ja hapnikuvaeses õhus vähemalt 24. Et oma vaeseid jalgu natukenegi toetada, lükkasin seekord CEPi säärised peale ja sellest oli ikka väga palju kasu. Palava ilma tõttu pole neid ammu kanda saanud.

Alguses ikka sama lugu, mis igal hommikusel jooksul: pulss on madal, liigub 140 kandis, aga jalgu kiiremini liigutada lihtsalt ei suuda. Isegi Salvesti tõusul sain pulsi vaid napilt üle 150. Linnast välja saades hakkas asi juba paremaks minema ja siis märkasin teel udus hulkuvaid koeri. 😡 Oh kuidas selline asi mind vihastab. Jäin mitu korda seisma, lasin neil eest ära joosta, vahepeal jooksin maanteeservas. Viimaks pöörasid nad mingite majade vahele ja lasin siis jalgadel kiiremini käia ja jooksin ruttu minema. Enam edasi oma Spotify’d kuulata ei julgenud, juhuks kui keegi peaks seljatagant mind kimbutama tulema. Varem sellist asja mul Lähte teel ette pole tulnud.

Üldiselt oli jooksu esimene pool hea pulsiga ja heas tempos. Olin juba paar kilomeetrit õiget põõsast otsinud, kui Erala ristis märkasin üht WC-putkat. Milline rõõm. 😅 Sealsamas pöörasin ka otsa ringi ja hakkasin tagasi Tartu poole liikuma. 11 km koju tagasi.

Rada Tartusse tagasi ei tohiks raskem olla, aga jooksu teine pool oli ikka tunduvalt raskem kui esimene. Pulss oli sama tempo juures 150 ligi ja alla enam minna ei tahtnud. Asi võis olla ka selles, et taaskord ei olnud mul kaasas ei juua ega mingit lisaenergiat. Lisaenergiat väldin ma praegu üpris teadlikult, et keha õpetada osavamalt kõiki varusid kasutama. Jooksu ajal joomist olen samuti teadlikult viimased kaks aastat vähendanud, et keha harjuks ka vedelikukaotusega harjuma. Näiteks väga tihti ei joo ma kordagi lõigutrenni ajal (väga palavaga, nt sel nädalal, seda siiski teen). Seda tuleb muidugi väga ettevaatlikult teha, et asi halvasti ei lõpeks. Enamasti planeerin jooksu nii, et mu teele jääks vähemalt üks tankla või pood ja võtan kaasa ühe 2€ mündi, et vajadusel saaksin juua osta.

Seekord plaanisin ka Kvissentali Circle K-st juua osta, aga lõpuks mõtlesin, et suva, kannatab need viimased 4 km koju niisamagi ära. Kannataski, kuigi lõpp enam kindlasti kerge ei olnud ja pulss kiskus kõrgeks kätte ära. Ranna teel kohtusin juba mitmete triatleetidega, kes Ujula randa Milli starti läksid. 🙂 Kokkuvõttes olin koju jõudes nagu higine ja läbivettinud narts, kilomeetreid kogunes 22, pulss 147, tempo 6:28. Pole paha!

 

Kiirustasin koju, kiire pesu ja paar ampsu ja läksin Mariale kaasa elama. Keskpäevaks oli samme kogunenud juba peaaegu 40 000 ja kilomeetreid ligi 35. Loomulikult oli vaja veel rattaringil Mariat Jakobi mäel ergutada ja temaga koos sealt üles joosta. Ups. Kodus jäin fotosid töödeldes arvuti süles tuttu. Selline väsimus.

Pühapäev: BodyPump. Reedese Pumpi lükkasin pühapäeva peale, kuna reedel oli vaja õhtul fototööd teha. Õnneks oli õige Treeneriga tund, seega sai sellise vahetuse teha. Alustuseks jooksin peaaegu 30 minutit (6:42 min/km, 146 bpm). Jalad olid lausa ootamatult kerged, ainult palavus oli meeletu. Nagu polekski eile nii palju jooksnud. Pumpis võtsin jälle rahulikumalt ja jäin tunniga täitsa rahule. 😊

Kokkuvõttes:

Sel nädalal sai rõõmus oli taaskord VO2max indeksi tõusu peale. Mitu nädalat istus ta mul 47 peal, kuid eelmise nädala lõigutrennis tõusis lõpuks 48 peale ja sel nädalal veel ühe ühiku. Indeksi tõus näitab üldise vormikõveral liikumise ilusti ära. Asjad liiguvad õiges suunas.

Natuke muret valmistab mulle minu vasak jalg. Viimasel ajal on Garmin mulle näidanud, et joostes kipun rohkem toetuma vasakule jalale, kuigi varasemalt oli parema-vasaku jala suhe palju ühtlasem. Kahtlustan, et pikkadel trennidel, mis on veedetud staadionil, on siin oma osa, lisaks üldine koormuse tõus otsa. Kui kõndides ja igapäevaelus ei tunne ma midagi imelikku, siis joostes annab vasaku Achilleuse välisosa endast pingega päris korralikult tunda. 😒 Nii juba paar nädalat. Puudulikus lihashoolduses saan süüdistada vaid iseennast. Uued tossud peaks ka muretsema, sest minu Saucony Zealotidel on kilomeetreid peal juba 850+. Kinvaraga aga pikka jooksu tiksuda pole mul väga mõistlik, need on rohkem kiire jooksu sussid.

Järgmisel nädalal tuleb sel nädalal juba kauaoodatud kergem treeningnädal. Lisan nädalasse kolmanda trennivaba päeva ja lõikan pikad jooksud omajagu lühemaks. Loodetavasti annab see veidi võimalust jalgadel taastuda, et järgmiseks neljaks treeningnädalaks valmistuda.

Vaikselt kimbutab mind mõte, kas peaks augustikuus veidi midagi muutma. Hetkel teen ma nädalas kaks lühikest ja kaks pikka rahulikku jooksu, ühe kiirusele orienteeritud treeningu ja lisaks ühe BodyPumpi, mis asendab mul ÜKEt, mida ma üksi elu sees teha ei viitsi. On rahulikku minu kavas ehk liiga palju? 🤔 Kardan, et suurem osa ajast vaikselt tiksudes ei saa jalad seda õiget maratonitempot endale sisse…

Samas, ega mingit fartlekki mul kuskile asmele panna ei ole, kuna nädalapäevad lihtsalt ei hakka klappima. Pika jooksu keskele/lõppu mingeid kilomeetreid maratonitempos jooksu lisama hakata? Samuti on mul augustikuu võistlustega natuke pahasti, kuna poolikut mul kuskil joosta ei ole (Ööjooksule minna ei saa). Hetkel on plaanis vaid Skechersil 10 km. Teen lihtsalt kaks 10 km ringi? 😆 Samuti tuleb kuskile kauaoodatud ja -kardetud 3-tunnine jooks ära mahutada; ilmselt saab selleks päevaks 20. august. Pöidlad pihku, et see kuumus järele andma hakkaks…