Puhkus on kiirelt ja tegusalt läinud. Esmaspäeval tegime tiiru Tartumaa kruntidel, teisipäeval käisime pankades asju uurimas (natuke tuli masendus peale, võib-olla kirjutan kunagi pikemalt), kolmapäeval vaatasime oma uusima sugulase üle ja viisin läbi ühe toreda fotosessiooni TÜ Kliinikumis. Neljapäev kulus pakkimisele ja ERMis käimisele. Ja jõudiski kätte reede: meie jooksulaagri esimene päev.

Reede, 10. märts

Reede hommikul enne kella 8 asusime Tallinna lennujaama poole teele. Õues oli hall, udune ja vaid paar kraadi sooja. Maad kattis kerge lumekirme. Sõit Tallinna oli nagu ikka: ilgelt tüütu. 10.30 viskas härra Jooksja mu lennujaama koos kohvrite ja kodinatega maha (hea, et mu käsipagasit ei kaalutud…) ning läks ise autot ühte soodsamasse parklasse parkima (kokkuhoidlikud nagu me oleme).

Natuke passimist lennujaamas ja oligi minek Viini poole. Austria pealinn tervitas meid jaheda ilma ja korraliku vihmaga. Õnneks oli ümberistumine lühike, haarasime kiire lõuna (täistera baguette, sink, toorjuust ja paprika – täitsa tervislik kokkuvõttes) ja oligi aeg Lissaboni lennule astuda. Lend möödus kiirelt, sest pool aega sai suu ammuli Alpe vahtida. 😀

Seiklused jätkusid Lissaboni Oriente bussijaamas. Õigemini sinna tuli metrooga minna, sellega saime edukalt hakkama. Renexi bussiputkas ootas meid Portugali keelt rääkiv tädi, kes printis meile 3 korda vale pileti ja kirus meid maa põhja. Lõpuks saime oma edasi-tagasi bussipiletid suunal Lissabon-Monte Gordo siiski ostetud. 35€.

Bussireis oli huvitav. Õues oli juba pimedaks läinud. Enne bussi istumist sai veel kohalikelt nõu küsitud, kas oleme ikka õigele bussile minemas. Olime. Pärast 3 tundi sõitu pidime bussi vahetama. Teavitati bussi valjuhääldist, et need sihtkohad buss number see ja nood sihtkohad buss number too. Kõik loomulikult portugali keeles. 😀 Me ainult irvitasime, et meile on buss number U. 😀 Ilmselgelt oli see number 1. Üks kohalik naine muidugi raputas pead ja irvitas selle meie itsitamise peale, et meie midagi aru ei saa.

Väikese hilinemisega jõudis buss kesköö paiku Monte Gordosse. Olin väsinud nagu laip. Saime oma suhteliselt tagasihoidliku hotellitoa kätte, pakkisime asjad kiirelt lahti ja kell 1.15 (olime üleval olnud 21 tundi) vajusime voodisse.

Laupäev, 11. märts

Kahjuks ei olnud uni väga pikk, sest 2-tunnine ajavahe ajas meid kell 7.30 üles. Käisime hommikusöögil ja tankisime end korralikult täis. Õnneks kõik ilusad saiatooted polnud väga maitsvad, seega saab järgmistel päevadel neid äkki vähem söödud. Jooksulaagrist kaalutõusuga tagasi tulla oleks omamoodi tase. 😀

Pärast hommikusööki tegime esimese jalutuskäigu rannas ja linna peal. Armas pisike linnake. Näha on siin kaht tüüpi inimesi: a) pensionärid b) sportlased. Kõik. Igal juhul esmamulje oli tore.

Suundusime laagri esimesse trenni, kus Viljar näitas meile kohalikke jooksuradasid. Riburada pidi hakkas eestlasi igalt poolt vastu tulema. Kohati tundub, et kõik Eesti kõvemad jooksjad on praegu Monte Gordos. Kaisa Kukk, Luiged, Jekaterina Patjuk, Keio Kits jne. Äge igal juhul.

Trenn oli aga raske. Üle 20 kraadi sooja ja minimaalselt tuult ning päikesepaiste on ikka suts palju ühe talvega harjunud eestlase jaoks. Prorunnerite tempo on ka muidugi midagi muud. 5 km püsisin nendega, edasi tulin koos härra Jooksjaga omas tempos. Esimene tutvumine männumetsade vaheliste radadega sai tehtud ja edasi sain juba omaette jooksma hakata. Ei pidanud keegi enam minu tempos lonkima. 🙂 Esimese trennina sai tehtud üks korralik raske 10 km (166 bpm, 6:31 min/km). Nädal enne poolmaratoni isegi täitsa asja ette trenn.

Lõuna paiku käisime poes, sõime kohalikku värsket kraami ja kodust kaasa toodud musta leiba. Samuti käisime ookeani ääres ujumas ja veidi päikest võtmas. Mina sain ju otseloomulikult endale randid juba esimese jooksuga. Vesi oli jahe, aga mõnus. Täitsa puhkuse tunne tuli sisse. 🙂 Vaatasime ka hotelli basseini üle, mis asub katusel ‘kasvuhoones’. Mõnus. Hotell ise on veidi vananenud, aga söök on hea, asukoht on hea ja üldiselt olemine mõnus.

Õhtul läksin päeva teise trenni ehk siis kergele jooksule. Mõtlesin teha 6 km, aga siis tahtsin ikka Hispaania piiri äärde Vila Reali ära joosta ja kokku tuli 8 km. Hästi mõnusa rahuliku pulsiga (143 bpm, 7:20 min/km), päikeseloojang, jahe tuuleke, kõik oli super. Õhtul käisime veel hotellis õhtust söömas – süüa pakutakse siin rohkelt ja kõik on maitsev – ning jalutasime pundiga natuke linnas. Kell 23 pugesime tuttu.

Pühapäev, 12. märts

Äratuskell oli minul kell 7, kuna olin veendunud, et mina enam palavas joosta ei taha. Kell 7.30 olin juba jooksurajal. Tuul oli meeletu, hetkel toimub vist mingisugune rõhkkondade vahetus ja ilmselt ei pääse me lähipäevil ka vihmast. Jooksin igal pool: kergliiklusteel, linna tänavatel, jõe ääres, männimetsas ja lõpuks ka ookeani ääres. Pulss oli ilusti alla 150, ainult ookeani ääres vastutuules kippus kõrgemaks minema. Üldjoontes jäin jooksuga vägagi rahule ja mõnus oli. Sõin korraliku suure hommikusöögi ja läksin hotelli katusele päevitama ja basseini ujuma, kuniks teised oma jooksu lõpetasid.

Lõunaks sõime kehva burgerit ja smuutit. Degusteerisime natuke portveini ja tšillisime niisama. Puhkuserežiim ühesõnaga. Õhtust trenni kavas ei olnud. Pärast õhtusööki tšillime veel ja ongi tuduaeg.

Järgmistest laagripäevadest juba edaspidi. Jälgige laagri FB lehte ja hoidke silm peal mu Instagram story’del, seal saate palju pilte ja videosid. 🙂