Juba nii pikalt pole ma siia blogisse saanud kirja ei vähem ega rohkem kui vaid nädala treeningpäevikud. Neid peate teie igavaks ja ega see polegi mingi ime või uudis: kes see ikka viitsib 90% ulatuses samasugust juttu nädalast nädalasse lugeda. Ei peagi viitsima. 🙂 Nädala kokkuvõtteid kirjutan ju eelkõige iseenda jaoks, sest nii mõnus on vahel blogiarhiivis vanu aegu meenutada.
Talvine aeg ongi mu spordiblogis vaiksem: võistluseid, millest pikemaid illustreeritud kokkuvõtteid kirjutada, ju ei ole. Õigemini mina ei võistle aastaringselt, võistlused toimuvad üle Eesti pidevalt. Midagi uudset ja huvitavat ma trennialaselt ei tee, seega sellest ma rohkem kirjutada täiesti ausalt lihtsalt ei viitsi. Toitumisest olen valinud mitte kirjutada, et mitte end kellegipoolsete ootustega üleliigse pinge alla panna. Teen vaikselt oma asja. Isiklikust elust ma põhimõtteliselt avalikult väga ei räägi: see on siiski meie eraasi, mida ma pigem kurja maailma eest kaitsta püüan. Tööst oleks aeg-ajalt kurta ja rõõmustada küll (kokkuvõttes: sain just ühe suure asja valmis, elasin läbi korraliku eduelamuse ja suundun nüüd välja teenitud puhkusele!), aga sellest ma blogis ka pigem ei räägiks, sest see poleks minu töökoha puhul lihtsalt professionaalne. Fotograafia jaoks on mul oma koht, mida ma jõudumööda uuendada proovin.
Mis siis lõppude lõpuks järele jääb: minu spordiblogi vaikne, ent järjepidev hääbumine?
Viimasel ajal olen ma tabanud end mõttelt, et tegelikult on üks teema küll, millest kirjutada võiks. Millest üks osa minust väga kirjutada tahab, sest tunne on täpselt selline nagu siis, kui ma 4 aastat tagasi sporti tegema hakkasin: elev ja ootusärevust täis. See teema ei lähe aga mitte kuidagi mu blogi sporditemaatikaga kokku… Puudutasin seda oma 2017. aasta eesmärkides ja ilmselt jääb see teema aktuaalseks veel mitmeks aastaks. Oma kodu. Ma võiks ilmselt juba praegu kahe viimase kuu koduteemalistest mõtetest, kahtlustest, arvutustest, eelarvetest, plaanidest, masendusest, rõõmudest, ideedest ja kõigest sellega seonduvast siia mitmeköitelise romaani kirja panna. Need ideed muutusid kohati 3 päeva jooksul 5 korda. 😀 Aga… ma ei tea.
Kohati ma mõtlen, et oleks supertore siia oma kodu loomise mälestusi säilitada (kui need kunagi-loodetavasti-varsti-ja-lähitulevikus tekkima hakkavad). Teiste kodublogisid (mida ma, tõsi, liiga palju leidnud ei ole) või üldiselt adultimisega (tsau, Miiu!) seotud kirjutisi loen ma ülimalt hea meelega. Teine pool minust küsib, Margit, kas sa ikka tahad seda protsessi kõigiga jagada? Ja kui jah, siis kas sa tahad seda selles blogis teha? Kahjuks peab tõdema, et sugugi mitte kõik inimesed, kes siia satuvad, ei ole heatahtlikud ja toredad. Enamik muidugi on, aga kohati on mul tunne, et ma ei viitsi nende teiste inimestega tegeleda ega mitte mingit pidi kokku puutuda, kes iga mu sammu maha laidavad. Milleks mulle see?
Niimoodi seisan ma siin selle lõhkise küna ees. Mis see õige lahendus oleks? Kolmas (kinnine) blogi? Mitte kirjutamine? Siia blogisse kirjutamine?
Ma ei tea.
Kes teab?
Nourish, Train & Flourish 
Hea Margit,
mina olen hoolega igal nädalal kokkuvõtet lugenud, pole see nii ühesugune ühti olnud, et jõuaks sinna, et ah ma ei viitsi, nii et sõltub inimesest 😉
seda on muidugi kurb kuulda, et siia ka mitte just kõike head ja paremat soovivad lugejad satuvad. See on õige ja terve suhtumine, et seda pole oma ellu vaja ning anda neile ise ainest.
Mis blogisse puutub, siis mulle jäi silma see “nourish, train and florish” ja “healthymargit” – need ju pole üldse nii kitsalt spordile keskendunud. Seega kõik on tõlgenduse küsimus. Pigem võiks ju öelda, et suures plaanis kajastub see, mis on (elu)terve ja hinge helisma paneb. Kui koduga seonduv seda teeb, siis nii ongi. Seda, kas seda jagada siin või kuskil mujal, seda ei oska öelda. Mina loeksin meeleldi, aga oluline on see, et endal on seda tehes hea tunne. See peakski Sulle vastuse andma.
Toredaid (spordi)elamusi täis puhkust!
MeeldibMeeldib
Nii hästi öeldud see viimane lõik! Olen täiesti nõus, et kõik, mis teeb sinu hingele ja elule head, on siia blogisse kohta väärt! 🙂
MeeldibMeeldib
Mina ei pea su nädalakokkuvõtteid üldse igavaks, vastupidi – on tore teada, et esmaspäeval on jälle põhjust siia lugema tulla ja näha, kas ja kuidas oled oma trenniks ikka täitnud ja millised mõtted-tunded on olnud. Minu arust ei ole su blogi hääbumas, paraku enamus spordi- ja kaalublogisid seda lõpuks teeb, kui on vorm/kaalunumber/trennirütm saavutatud. Seega jätka ikka nädalakokkuvõtteid!
Kodu teemadel blogimise: olles ise seda protsessi läbi tegemas, siis emotsioone, mida talletada, on palju ja oleks ilmselt tore neid ka hiljem lugeda, kuid kogu maailmaga jagamine võib olla küsitav. TLDR: tee, nagu sulle parem tundub, mina loen ikka edasi su kirjutisi 🙂
MeeldibMeeldib
Varsti on suvi ja siis on ju jälle neid mõnusalt emotsionaalseid ja sisukaid võistluste kokkuvõtteid oodata, nii et mis hääbumisest jutt on? Pigem talvepuhkus, mis hakkab lõppema 🙂
Mina loen ka nädala kokkuvõtteid, okei, trennid on jah samad, aga mind nt motiveeribki just see järjepidevus, et kui keegi suudab nädalast nädalasse samu trenne teha (ja edasi areneda tänu sellele), siis äkki mina ka suudan, kui end kokku võtan. Ja toitumisest võiksid ikka ka kirjutada, mitte just siis selles võtmes, et mis eesmärgid on ja numbrid, vaid üldisemalt, et mida kõige rohkem jälgid ja mida oluliseks pead ja mulle muidu meeldisid ka need postitused, kus terve päeva söögid kirja panid.
Kodu osas, põnev oleks lugeda, aga ega väga mõnus pole, kui võõrad inimesed su rahakotis ja värskes pesas sobravad. Mina ilmselt teeksin privaatsed postitused iseendale mälestuseks, teistega jagaksin ainult üldisemaid muljeid.
PS: Toredat jooksulaagrit ja edu esimesel välismaisel poolikul!
MeeldibMeeldib