Esmaspäev: kerge jooks. Kuna enesetundel polnud pärast eelmise nädalavahetuse kaht võistlust üldse midagi viga, läksin esmaspäeva õhtul kergele 6 km jooksuringile. Õues oli hämar ja jooksu lõpuks juba täitsa pime. See oli üks imeline jooks. 🙂 Jalad olid head, pulsi ja tempo suhe oli hea (7:18 min/km ja 151 bpm) ja tunne oli lausa lendav. Mõtted olid ka korras. Kõik oli super.

Teisipäev: puhkus.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus (lõigud). Võtsime ette vist minu elu kõige pikema lõigutrenni. Pärast 15 minutit sörki ja mõningaid jooksuharjutusi alustasime lõigutrenniga: 1000 + 2000 + 1000 + 2000 m kiiret, vahele 600 või 800 m sörki. Kiiremad tegid lõppu veel ühe kilomeetrise lõigu, aga meil Kairega sai lihtsalt trenni aeg enne otsa. 😀

Tunne oli tegelikult megahea. Lõigud olid küll pikad ja seega ikka natuke rasked, juba vaimselt, aga muidu oli kõik jälle super, nii pulss kui ka jalad. Väga positiivne. 🙂 Lõikude tempod olid ringiaegade järgi vastavalt 5:20, 5:48, 5:46, 5:47. Ehk siis esimene läks kiiremini nagu alati, aga ülejäänud kolm vägagi ühtlases tempos. Pulss üle anaeroobse ei jõudnud, jooksin enam-vähem 4. tsooni keskel ja lõpus.

Ahjaa, halbu uudiseid sellest päevast: hommikul ründas mind täiesti tühja koha pealt meeletu valu vasaku abaluu all. 😦 Kui joostes ja seistes see mind enamasti mingit moodi ei sega, siis istumisega on keerulisem ja magada on olnud täielik piinakamber. Ei saa ma sealt voodist püsti, samas ükski asend mugav ka ei ole ning niimoodi ma end viimased 4 ööd (appi, kui kaua!) voodis valudes keerutanud. Hommikud on jubedad, valu haarab lisaks üleseljale ka kogu vasaku käe. Kohutav!

Neljapäev: lühike jooks. Sama ring, mis esmaspäeval, aga umbes 10 korda raskem oli. 😀 Eks need jalad ja mootor andsid tunda, et eelmisel päeval sai 9 km lõike joostud. Aga ka seda on vaja enne maratoni harjutada. 7:00 min/km ja 159 bpm. Kuna mul oli kõht tühi, enne kui jooksma läksin, siis kippusin kiirustama, et koju sööma jõuda. 😀

Reede: puhkus.

Laupäev: lühike jooks. Jooksin täpselt sama rada (Ülikooli tn, Tähtvere tn, Tähtvere spordipark ja papliallee, Emajõe tn, Ülejõe park, kesklinn), sest see nii meeldib mulle. Muusika oli tempokas ja tuju hea ning samm läks jälle pulsi jaoks liialt kiireks. Muidu oli kõik super! 6:59 min/km ja 158 bpm.

Pühapäev: pikk jooks vahelduval maastikul. Esialgu oli mul plaanis 2 tundi rahulikku jooksu Tartus sileda maa peal. Aga kui treener ütleb teisiti, siis nii teeme.

See oli ametlikult minu selle aasta absoluutselt kõige ränkraskem trenn. Käisime jooksunaistega Pühajärvel ja Käärikul pikka jooksu tegemas. Palav oli, pulss ronis tõusudel kohe lakke ja olemine oli väga tühi, nii jalgades kui organismis  üldse. Rohkem süsivesikuid eelmistel päevadel oleks kuhjaga ära kulunud (olen palju salateid jms söönud ning süsikaid ilmselt vähem kui tavaliselt), sest algusest peale oli raske ning 10-11 km enne lõppu (!!!) ehk umbes 8. km peal jooksin juba ‘seina’ ja sain pesuehtsa haamri.

Täpselt selline tunne oli, nagu teeksin teiperit, pole ühtegi süsivesikut 5 päeva näinud ja nüüd keegi kupatas mu 2 tunniks ja 20 minutiks mäkketõuse tegema. Enamus tõuse kõndisin, päris lõpus kõndisin juba ka langustel. Pilt tahtis kohati ära minna ja tuikuma võttis. Olin täiesti tühi ning veresuhkur langes nii alla, et iiveldama hakkas. Kaasas oli ainult vesi ja geeli kahjuks mitte. Pärast toppisin endale väevõimuga kotis olnud smuuti sisse, sest natuke süsivesikuid aitab suhteliselt ruttu selle iivelduse vastu, kuigi seda smuutit alla suruda ei olnud lihtne.

Ühesõnaga: sain 8. kilomeetril haamri ja siis jooksin veel umbes 10-11 km. Mägedel. Pühajärvel. Palavaga. Janus. Täiesti tühjana. Põhimõtteliselt olen maratoni alates 30. km juba sellel nädalal üle elanud. Jõhker! Aga väga vajalik. Nüüd olen selleks katsumuseks nimega Tallinna maraton tõesti valmis. Kõik töö on tehtud.

Kokkuvõttes:

Mis mu seljast saab?

Kuna mu selg teeb aeg-ajalt (loe: magades ja hommikuti) põrguvalu, hakkasin eile Facebooki ja tuttavate kaudu endale otsima füsioterapeuti / massööri / kiropraktikut, kes mu seljaga midagi ette võtaks. Tundus nagu mingi närvivalu olevat, aga mina ei ole ekspert. Sain endale aja homme hommikul kella 9ks Herje Aibasti juurde, kes pidavat olema suurepärane füsio. No loodame, et saab asja selgust. Lihtsalt raha tuulde visata oleks kahju, ega see puu otsas kasva. Aga 24-aastaselt kroonilisse seljavalusse ka jääda ei tahaks.

Täna oli mulle suureks abiks meie oma fitnessklubi treener Kadri, kes õpib füsioteraapiat. 🙂 Ta vaatas ja katsus mu selja üle ja tegi mulle 25 minutit massaaži. Oioioi kui valusaid sõlmi ja punkte ta sealt leidis! Sai selja natuke vabamaks ja lahti küll, aga loodetavasti saan homme veel mudimist. Kadri arvas, et pigem võib asi olla mingis lihases, sest pingeid oli seal kuhjaga. Eks näis. Igal juhul suur aitäh sulle, Kadri!

Praegu on mul vaid hea meel, et vähemasti saan ma liikuda ja joosta seljavaluta (ptüi-ptüi-ptüi!). Lamades, magades ja istudes on asi kehvem, aga lootus sureb viimasena.

Järgmisel nädalal:

Järgmise nädala plaan tuli pärast tänast ränkrasket katsumust üle vaadata. Teisipäevase jooksu jätan ära ning tuleb hoopis 2 puhkepäeva, et sellest pikast kannatuste rajast välja tulla. Kolmapäeval ma Cooperit ei jookse, teen kerge jooksu, jooksuharjutused ja mõned lahtijooksud-rütmijooksud. Neljapäeval ja laupäeval puhkan veel, reedel teen kerge sörgi. Pühapäeval on kavas Jüri Jaansoni 2 Silla jooks, mida võtan kui treeningvõistlust ja viimast välja ei pane, sest nädal pärast seda on vaja maraton joosta. Vot selline plaan.

Kui keegi selle mammutpostituse algusest lõpuni läbi luges, siis andke teada. Saate virtuaalsed paid. 😀