Nagu teate, siis eelmisel nädalavahetusel käisin Saaremaal. Saabusin reede hilisõhtul ja jäin ilma tuuri esimesest etapist, sest kooligraafik ei luba mulle hetkel ühtegi puudutud tundi, ja lahkusin pühapäeval õhtuse praamiga. Toimus järjekordne Saaremaa 3 Päeva Jooks, kus mina osalesin jooksjana pühapäevasel 16 km rahvajooksul. Laupäeval kuulusin taustajõududesse, seegi tähtis amet. Kuna jooksuvõistlustel tavaliselt just naljalt kõrvaltvaatajana ei osale, siis vahel on nii isegi täitsa huvitav. 🙂 Räägiks lähemalt minu võistlusest.

Kuigi olin Saaremaale nädalavahetuseks puhkama läinud, olin ma pühapäeval kell 11 stardijoonel seistes kõike muud kui puhanud, sest teha oli palju ja sotsiaalne elu on sellistel mitmepäevastel jooksutuuridel peaaegu et sama oluline kui jooksud ise. 😀 Igal juhul: hommikusöök sai söödud kõigest 1,5 tundi enne starti ning kuna mul mingeid erilisi eesmärke polnud, siis ei piirdunud ma hotelli hommikubuffet‘s kaugeltki ainult pudruga. Õue minnes tahtsime kringliks külmuda, sest väljas olid korralikud 3 külmakraadi ja paks udu.

Sain oma rahvajooksu ‘numbri’ kätte ning aeg oli starti oodata. Esimesed 9 jooksjat lasti minema viitstardist. Kõik arvasid, et ülejäänud mass stardib koos 10. jooksjaga, aga siis käis järsku pauk ja oligi aeg punuma pista. Suure osa jooksjate jaoks käis start nii ruttu, et peaaegu ei jõudnudki joone taha. Kuna hommik oli külm, sai tehtud suur viga ja starti mindud ühe/kahe kihi liiga sooja riietusega (maika+pika käisega pluus+üliõhuke kilekas). Päike tuli vahetult enne starti välja, udu hakkas hajuma ja miinus kolmest sai mõnekümne minutiga enam-vähem +10. Võite ise arvata, kas mul hakkas palav või mitte.

Minu plaan oli enam-vähem 2 tunniga finišisse jõuda, et pärast veel kiiresti pesema ja sealt autasustamisele jõuda. Stardist läksin muidugi kiiremini minema kui planeeritud 7 min/km tempoga. Jäin kohe algusest peale ühe naise kõrvale jooksma. Mõtlesin, et hoian siis sappa mõnda aega ja pärast paari kilomeetrit jään maha. Samm hakkas meil aga lausa nii hästi klappima, et jooksime kuni esimese joogipunktini koos ja siis leppisime kokku, et lähme lõpuni. Endale märkamatult olin sattunud kellegi jäneseks. 🙂

Vahepeal oli vist kilomeetrike maad, kui tema vedas mind, sest mul tahtis korraks kõhus pistma hakata, aga enamasti olin mina ikkagi see tempomeister. Nauditavalt ebamugavaks kujunes tempo 6:15–6:30 min/km. Ega ma seda kella eriti ei jälginud, aga suutsin seda tempot ka numbreid vaatamata hoida. Rada oli iseenesest väga kaunite vaadetega ja vaheldusrikas: küll olime asfaltteel, pinnasel, kruusal ja lõpus isegi laastul, tiirutasime nimelt Kuressaares ja selle ümbruses. Pehmemal rajal polnud küll nii kerge tempos olla ja pulss tõusis, aga kuskil poole maa peal võtsin endale eesmärgi, et kuna kaasvõitlejal tundus palju raskem olevat kui mul, siis pean ta lõpuni vedama. 

10 km aeg: 1:03. 

Mul endal hakkas päriselt raskeks minema kuskil 4 km enne lõppu. Siis hakkas veel see neetud pehmem laasturada ka pihta. Polnud nii pehme kui Supilinna ring, aga tõuge kadus sinna ikkagi ära. Pulss hakkas ka juba anaeroobsesse ära vajuma. Palav oli. Raske noh. Rühkisime elu eest, kuigi mingit aega ma ju taga ei ajanud. Mul oli sügavalt ükskõik, kas tuleb 1:40 või 1:50, rahvajooksul ei mõõdetud ju midagi. Kaasvõitleja jaoks oli aeg ilmselt natuke olulisem, kuna tema jooksis juba 3. päeva ja üldtuuri arvestuses.

Viimasel kilomeetril küsisin, kas minu kaasjooksja tahab kiirendada, aga tema vastas, et ta ei jaksa, mina võin minna. Naersin siis, et mina küll enam mingit spurti siin teha ei suuda ja pigem tahtsin lubada tal ette ära minna. 😀 Otsustasime siis koos ikka lõpuni joosta, nagu olime kulgenud eelnevad 15,5 km. Korralik negative split oli nagunii kindlustatud: esimesed 8 km jooksime ajaga 50:54 ja järgmised 8 km 49:53. Lõpuks jõudsime minu toetustiimini. Nagu aimata oli, siis härra Jooksja tegi minuga lõpus kerged paarsada meetrit taastavat sörki peale (ta oli distantsi juba ammu lõpetanud) ja üritas mind veel ergutada. Ega ma temaga palju rääkida küll ei viitsinud, kui pulss näitas numbrit 186. 😀

Järsku paistiski finišisirge. Kaasvõitlejaga ühel sammul liuglesime finišikaare alt läbi ja nii see distants otsa saigi. Aeg: 1:41:52. Kuidagi ruttu sai see võistlus otsa, kuigi ega ta nüüd väga lühikest aega tegelikult ei kestnud. Mulle taheti isegi medal kaela panna, aga ma ikka puiklesin vastu, sest ma polnud ju tuuri läbinud. Rahvajooksul medalit ette nähtud polnud. Kui kunagi 3 päeva läbi jooksen ja medali välja teenin, küll siis võtan selle vastu ka. 😉 Igal juhul sain isegi mina lisaks säravale emotsioonile lille, kruusi, veepudeli ja kohukese. Tasuta võistluse kohta ikka väga hästi saadud!

Numbrites:

• Aeg: 1:41:52
• Distants: 16,21 km
• Keskmine tempo: 6:17 min/km
• Keskmine pulss: 171 bpm (esimestel km-tel natuke valetas, seega ilmselt tegelikkuses oli pulss veidi kõrgem)
• Maksimumpulss: 187 bpm

Kokkuvõttes oli eelmine nädalavahetus ikka meeletult äge ettevõtmine. Ma polnud vist peaaegu 20 aastat Saaremaal käinud ega mäletanud sellest suurt midagi. Võib öelda, et armusin nende 2 päevaga Kuressaarde täiesti ära. Meeletult armas rahulik linn. Mulle meeldis seal sama palju kui Tartus. Ja see on ikka päris-päris-PÄRIS palju. 😉 Ilmselgelt tuleb varsti tagasi minna ja siis juba pikemaks ajaks. Eestis saab mõnusalt puhata küll. 🙂