Täna toimus lõpuks terviseblogijate kokkutulek. Marisel ja Kristil tekkis see idee juba väga ammu, täpselt ei mäletagi, kas eelmise aasta lõpus või selle aasta alguses. Talvel jäi aga kogu mõte soiku. Jaanipäeva paiku võttis Maris jälle teema üles ning hakkasime vaikselt kogu asja korraldama. Lõpuks otsustasime järgmise plaani kasuks: Elari eriliselt pikk BodyPump challenge, väike lõuna Newtoni kohvikus ja siis AHHAA-s ringi vaatamine. Kutsutud oli ligikaudu 20 blogijat, aga kuna ühist aega on raske leida, siis lõpuks sai meid kokku ainult 6: peale minu veel Heidi, Elari, Hiie-Liin, Liisa ja Miina. Kahju, et teised tulla ei saanud, aga meil oli siiski tore päev. 🙂

Hommikul kell 11 algas BodyPump. Tegu oli eriliselt pika trenniga, kokku olime Lõunakeskuse MyFitnessi saalis umbkaudu 2 tundi. Mina põletasin pulsikella andmetel vaid veidi üle 600 kcal, aga see mind eriti ei häiri ka. Tegime vahepeale pikemad pausid kui tavaliselt ja seetõttu jõudis ka pulss alati alla minna. Lisaks sellele jõudis Elari minu tehnikat kritiseerida ja kiita 😀 ning samuti tõi ta kõigile oma imemaitsvat koduleiba. Trenn oli päris raske, kuna peaaegu kõik lood tegime topelt, enamik neist 89. ja 90. kavast. Õnneks mind nädala keskel piinanud lihasvalu oli järele andnud ning sain täitsa enam-vähem raskusi kasutada. Oli ülivinge trenn, ma armastan BodyPumpi!

 

 

 

 

 

Kui kedagi huvitab, siis raskused olid täna sellised. Maksimumraskuseid üheski loos ei kasutanud. Tahan ikka homme ja ülehomme veel ka funktsioneerida. 😀

Pärast koos treenimist sõitsime Lõunakeskusest AHHAA-sse, et Newtoni kohvikusse koos sööma minna. Elari töötab seal ja oskas seega meile neid kõige maitsvamaid roogasid soovitada. 🙂 Mina sõin porgandirisottot lõhega, juures aedviljad, lisaks veel leiba maitsevõiga ja ühe kuklikese. Juurde latte ja kaks ülipisikest küpsist. Palju toitu, aga kõht oli ka tõelist tühi pärast 2 tundi hullu pumpimist. 😀 Kõik toit oli maitsev ja läks õigesse kohta, et lihas ikka kasvaks ka. 😉

 

 

 

Sõime ja jutustasime ikka päris kaua. Kella 16 ajal pidid Liisa ja Heidi kahjuks juba ära minema, kuid ülejäänud grupp jäi AHHAA-sse. Oli väga vahva, saime natuke targemaks ning ägedaid atraktsioone ja näitusi vaadata. Mulle küll väga meeldis, polnud seal juba üle 3 aasta käinud. Lisaks Elari poolt saadud superhind tegi asja veelgi paremaks. Soovitan kõigil ära käia, kes veel pole jõudnud.

 

 

 

 

 

 

 

 

Õhtu lõppes mul aga päris halenaljakalt. Minu 2 nädalat Tartus olemist said otsa ja hakkasin Ida-Virumaa koju tagasi sõitma. Asi päädis aga sellega, et peaaegu polekski koju saanud. Sättisin end viimase bussile peale, mis pidi väljuma 19.30. Bussijaama jõudes tuli välja, et mitu Ekspress Auto L bussi on katki ja juba 17.30 bussi üldse ei tulnudki, inimesed olid siiani bussijaamas. Siis teatati, et hilineb ka 19.30. Lõpuks ilmus bussijaama kell 20 üks buss…

Imeväike punane mikrobuss. 😀 😥 No nuta või naera, ausõna. Osad inimesed läksid koju ära, teised said peale. Mina olin viimane, kes peale mahtus. Lisaks sellele oli meil kuni Tartust välja jõudmiseni 2 bussijuhti. See, kes roolis oli, ei hoolinud ühestki kiiruspiirangust, liiklusmärgist või -reeglist, suunatulest, kõrvalteega ristumisest ega inimlikust loogikast. Teine juht KARJUS talle mitu korda vene keeles, et “pea kinni, punane tuli” või “stopp, inimesed ülekäigurajal”. APPI. Siis 10 minutit pärast starti lahkus teine juht oma katkise teele jäänud bussi peale ja jäime selle hulluga üksi. Ma terve tee istusin esiistmel ja hoidsin hinge kinni, sest ma kartsin oma elu pärast. Jõudsime ime läbi koju nii, et polnudki õnnetusse sattunud.

Vot selline emotsioonideküllane tore päev oli. Kutsuks kõiki lugejaid üles koguma emotsioone, mäletusi ja kogemusi, mitte raha ega asju. Esimesi mäletate kogu elu, teised kaotavad väga ruttu oma väärtuse. Tänane päev oli küll ülitore. Aitäh kõigile, kes selle nii mõnusaks muutsid. Kordaks teiega seda päeva iga kell.

Blogging for the win. 🙂