Food Friday postitustes jagan ma oma reedest menüüd. Tervislik või mitte: kirja saab pandud kõik.
Eelmisel nädalal palusin blogilugejatel vastata küsitlusele ning avaldada arvamust, kui tihti peaks ilmuma reedene toidupäevik. Rahvas on rääkinud: Food Friday hakkab jätkuvalt ilmuma igal reedel. Ligikaudu 62% vastanutest eelistas just seda varianti. 2 korda kuus tahaksid Food Friday’d näha 15% lugejatest ning kord kuus 16%. Kuna iganädalast ilmumist eelistas siiski 2 korda rohkem inimesi kui populaarsuselt kaht järgmist varianti, siis praegu jääb nii. Kes ei taha, ei pea ju lugema. Ma ei solvu üldse. 🙂
Juba mitmendat nädalat söön vähemalt 2–3 korda nädalas sellist kana-riisi-peedisuppi, sest see on NII hea ja soe ja talvine. Lisaks hoiab ka aega kõvasti kokku, sest kui korraga teha valmis korralik potitäis suppi, saab seda väga kiirelt ainult soojendada ning lõuna söödud 15 minutiga (alates pliidi sisselülitamisest kuni nõudepesu lõpuni). 🙂 Kellel on mikrolaineahi, siis teie elu on veelgi lihtsam ja kiirem.
1 röstitud Rukkipala
õun
1 spl hapukoort
u 200 g köögiviljasegu peediga
u 30 g riisi (kuivkaal)
u pool kanafileed (kergelt praetud oliiviõliga)
puljong + tomatipasta
Õhtusöök
Kiirelt enne trenni minekut sõin:
300 g kreveti kodujuust
lillkapsas
porgand
mandariin
Pärast trenni
Pärast trenni süüa tervislikku magustoitu – kas elu läheb veel paremaks? Vist mitte. Muideks, täna oli minu 100. BodyPump! Ma tean, sest ma märgin pärast iga trenni oma raskused Exceli tabelisse üles – just täpselt nii numbrihaige inimene olengi. 😀
mandariin
Et saada kreemjas puding/magustoit, purustasin saumikseriga:
300 g kohupiimapastat (maitsestamata)
1 väike küps banaan
1 spl kakaopulbrit
1 spl valgupulbrit
Vot selline mõnus toidureede sai täna kokku. Homme pean istuma jälle terve päev ninapidi õpikutes, aga pühapäeval ootab mind ees aga üks eriti äge ettevõtmine, seega lugege kindlasti nädala treeningute kokkuvõtet pühapäeva õhtul. 😉
Nagu ma võistluseelsel reedel siinsamas blogis vingusin 😀 , oli mu ettevalmistus selleks võistluseks üpris nullilähedane. OK, kehalisel vormil midagi täiesti hullu viga ju polnud, aga vaimselt polnud ma ennast selleks võistluseks üldse valmis pannud. Plaanisin reedel teha jalutuskäigu, et üle vaadata teede olukord, mõelda välja oma võistlusstrateegia jne, aga kuna plaanid muutusid ja reede oli üks jube päev, siis ei jäänud mul selleks aega. Aga kuna eesmärk oli rada läbida ilma luumurdudeta, siis all good ja selle eesmärgi täitsin 100%. 😉
Hommikul ärkasin üles, sõin oma pudru ja banaani ära ning lihtsalt vedelesin voodis. Toppisin lõpuks jooksuriided selga (alumine osa jooksuretuusid ja säärised, üleval 2 pikkade käistega pluusi ja väga õhuke kilekas; kokkuvõttes väga paras riietus), nende otsa paks talvejope ja läksin bussi peale, et Kvissentali sõita. Juba bussis sain jooksukaaslastega kokku.
Kohapeal saime kätte stardimaterjalid (ma ei pidanud isegi oma nime ütlema ja juba teati, kes ma olen, blogimine teeb kuulsaks – NOT! 😀 ), tegime väikse soojendusjooksu ja -võimlemise ning oligi aeg stardikoridori asuda. 3, 2, 1 – START!
Juba soojenduse ajal saime aru, et tegelikult pole üldsegi väga libe joosta ning külm polnud ka, pigem hakkas isegi palav. Kindad jätsin kätte ainult sellepärast, et kui kukkuma peaksin, siis ei ole vähemalt peopesad ribadeks. Minu õnneks ma aga ei kukkunud, isegi ei libisenud ühtegi korda ning ka teistel rajal ei tundunud sellega probleemi olevat. Tore! Jube halb oli aga see, et stardist minema saada oli raske, sest jäin kogu aeg kellegi taha kinni. Järgmine kord olen targem ja ronin enne starti koridoris ettepoole.
Foto: M. Sarv
Üldiselt möödusid need kilomeetrid väga kiiresti, suurte emotsioonideta ja ilma eriliste mõteteta. Pulssi eriti ei jälginud, ainult paaril korral silm vilksas pulsile. Kiirust vaatasin ka harva. Keskendusin lihtsalt jooksmisele nii kiiresti, kui mina sellel hetkel suutsin. Raske oli ikkagi, isegi väga raske. Kuidagi palju raskem kui intervalltrennide ajal, kuigi tagantjärele Garminit vaadates näen, et olin aeglasem. Ega nende kilomeetriaegadega vist väga rahule ei saa jääda, aga kõike arvestades olin ikkagi tubli. 🙂
Vahepeal oli mingi tõus, siis üks sild, siis olime juba tagasi elumajade vahel ja juba paistiski finiš. Lihtne ju? 😀 Kogu aeg nägin üht tiimikaaslast enda ees jooksmas, kätte ei saanud teda aga kuidagi. Finišis oligi meie aegade vahe umbes 20 sekundit. Finišisse jõudes igasugune emotsioon küll puudus. Kops oli koos – ime pole, kui 95% jooksust olin punases tsoonis, higine ja väsinud oli olla. Nii moe pärast viskasin käed finišijoonel ikka taeva poole ka.
Tehtud! Isikliku rekordi parandus: 5 minutit ja 8 sekundit. Sellega lihtsalt peab ju rahul olema?
Aeg: 27:14
Keskmine tempo: 5:27 min/km (oleks võinud kiiremini, paneme selle teeolude süüks 😉 )
Koht: 227
Koht naiste hulgas: 71
Koht vanusegrupis: 36
Keskmine pulss: 179 bpm
Maksimumpulss: 184 bpm
Hiljem saime veel natuke suppi ja leiba süüa, kahjuks pakutavad saiakesed olid selleks ajaks juba otsa saanud, kuigi näiteks kõndijad olid veel üldse rajal ja palju rahvast söögitelgist läbi käimata. Väike valearvestus, aga noh, jäigi see mõttetu suhkur ja nisu söömata. 😀 Õnneks sain tiimikaaslase autoga ruttu koju ka ning niimoodi see võistlus otsa saigi.
5 km olen ma võistlusel jooksnudki ainult täpselt 2 korda, mõlemad Novembrijooksul. Seda distantsi lihtsalt ei pakuta siin Eestis eriti palju. Lisaks sellele sai Novembrijooksuga punkti Tartu Jooksusari: Parkmetsa jooks, Suvejooks ja nüüd Novembrijooks. Sarja lõpetas kokku 78 inimest, mina olin eelviimane. Aga see koht ju ei loe, sest ma ikkagi lõpetasin! 🙂 Eksole?
Hooaeg on nüüd ametlikult saanud punkti. Ilusa punkti isikliku rekordi näol. Tahaksin juba hooaja kokkuvõtet kirjutada, aga ma arvan, et kõiksugused pikemad aasta kokkuvõtted tulevad detsembri lõpus jõulude ja uue aasta vahel. Eraldi saab võistluste kohta rohkem teada SIIT. Hooaeg algas märtsi alguses Virtuaaljooksudega, sai ametliku avapaugu aprillis Parkmetsaga ja lõppes nüüd novembri lõpus. 9 kuud. 16 võistlust. Milline aasta! 🙂
