Vahel on mul igasuguseid ideid ja mõtteid, millest ma põhimõtteliselt kirjutada tahaks, aga mingil põhjusel jäävad nad blogiveergudelt eemale. Tihti on mul mõte, aga see mõte on nii “toores”, et ma ei oska seda loogiliselt ja ilusti paberile saada. Pean aga tunnistama, et mõnikord ma lihtsalt pelgan kriitikat, mis minu pihta tulema hakkab. See tänane teema on minu mineviku ja probleemide tõttu aga eriti tundlik ning keerelnud mu peas nüüd juba natuke aega, aga ma ei osanud ega tahtnud sellest kirjutada. Nüüd tundsin, et peab selle välja ütlema. Tulgu, mis tuleb.
Mul on identiteedikriis. Mitte mingi fundamentaalne “elu või surma” küsimus, aga vähemalt minu teemaderingi blogija jaoks tõeline identiteedikriis.
Mu blogi algusaegadel defineerisin ma ennast kui sporti armastavat kaalulangetajat. Oluline oli see, kui palju kehakaalu x ajaperioodi jooksul kadus. Oluline oli see, kui kindlalt ma oma üpris rangest toitumisrežiimist kinni pidasin. See etapp sai läbi eelmise aasta aprillis. Siis sai minust self-proclaimed (enda kuulutatud?) healthy eater (tervislik toituja). Spordiarmastus jäi, kuhu tal ikka kaduda on. Mida aeg edasi, seda vähem tahan ma oma toitumisest rääkida, sest ma ei tunne end seejuures mugavalt. 
Miks?
Põhjus peitub eelkõige selles, kuidas ühiskond defineerib tervislikult toitujat. Trüki Google’sse sisse healthy eater või tervislik toitumine ning tulemus on midagi taolist:
Ehk siis naeratav naine salatikausiga (sest salat on ju niiii naljakas).
See peegeldab üpris hästi inimeste (eel)arvamusi ning sisseprogrammeeritud veendumusi selle kohta, mida mina kui tervislikult toituja söön. Muidugi on see teatud määral tõsi, sest värvilisi puu- ja köögivilju leiab mu toidulaualt tõesti põhimõtteliselt iga jumala päev. Siia lisandub aga üks suur aga.
Minu toitumine näeb väga tihti välja umbkaudu selline:
Palju erinevaid toiduaineid, valgud, rasvad, süsivesikuid, vitamiinid, mineraalid, erinevad lihad, kalad, teraviljad, pudrud, lõpmatu valik piimatooteid, erinevad õlid ja rasvad ning palju puu- ja köögivilja. Kodus valmistatud toidud, mille jaoks olen ise toorained ostnud ning need siis valmis küpsetanud.
Aga see ei ole loo lõpp. See ei ole kaugeltki loo lõpp:
Ka selline näeb välja minu toidulaud. Võin julgelt öelda, et vähemalt korra nädalas söön ma midagi sellist, mis ei mahu kohe üldse ühiskonna definitsiooni alla tervislikkusest. Ma söön nisujahust pagaritooteid, ma söön täitsa tavalist suhkrut mõne koogi, küpsise või maiustuse sees, ma söön liha koos rasvaste osadega, saan sõpradega kokku ja söön seda, mida pakutakse, ja vahel on mu õhtusöök ema küpsetatud pannipitsa ning kaneelikuklid (kuhu ei kuulu ühtegi värvilist köögivilja peale äraeksinud sibula ja tomati). Saate aru küll, kuhu see jutt tüürib.
Kui minu jaoks on see tasakaal täiesti tervislik ning okei ja see teebki minust tervislikult toituja, sest niimoodi süües on korras mu toidupsühholoogia, mu kaal seisab ilusti normaalse koha peal ning mul on igati hea olla, siis ühiskonna jaoks olen ma hukka mõistetud kui kahepalgeline valetaja.
“Ostis poest saiakese? Postitas Instagrami koogist pildi? Sõi suvel tänaval jäätist? Valetaja! Tegelikult pole ta mingi tervislik toituja, vaid sööbki ainult päevad läbi junki ning Food Friday’s valetab.”
Vot sellised on inimeste mõtted, mida vahel julgetakse välja öelda, kuid enamasti kirutakse tagaselja.
Tegelikkus on selline, et tüüpilist rämpstoitu a la McDonald’s ma enamasti tõesti ei söö (ma isegi ei mäleta, millal ma viimati Hesburgeris või Mäkis käisin…), sest minu arvates saab teha palju paremaid ja maitsvamaid (!!!) valikuid, näiteks värske kukli, salati, kastme ja korraliku lihaga hamburger mingist korralikust söögikohast maitseb kindlasti paremini kui tüüpiline mäkiburks. Krõpsudest ja friikartulitest ma puudust ei tunne ning neid söön ma haruharva. Samas ei ütle ma ühegi toidu kohta, et vot seda asja ma üldse ei söö. Vahel ikka juhtub. Igasugused küpsetised ja pagaritooted lähevad mulle väga peale ning neid ma söön ja küpsetan. Samuti ei valeta ma Food Friday postitustes ja sööngi seda, mida te seal fotodelt näete. Eks see alateadlik hirm kriitika suhtes on pannud mu reedeti vältima näiteks nende oldschool “päris” nisujahust ja õlis praetud pannkookide küpsetamist (mis mul muideks jube hästi välja tulevad).
Vaatamata sellele, et ma pole üldse “kuulus” blogija, tuntakse mind vahel siiski tänaval või poes ära. Mitmeid kordi on kas inimene minu kõrval kassajärjekorras või kassapidaja ise päris korralikult jälginud mu toidukorvi sisu. Täitsa võimalik, et ainult mulle tundub nii ja ma kujutan endale seda kõike ette, aga vahel olen ma 100% kindel, et see jälgija on mu blogi lugeja, sest inimeste hoiak muutub ning näole tekib selline väga tüüpiline muie. 😀 Igal juhul olen ma end isegi süüdi tundunud, kui lähen poodi ning mu ülejäänud söögiasjade seas on näiteks küpsisepakk või midagi muud “ebatervislikku”. See pole üldse hea märk, et ma tunnen end süüdi sellepärast, mida teised arvavad. Kui ma alateadlikult tunnen, et pean ennast tsenseerima kellegi teise arvamuse pärast, siis pole see asi enam õige.
Viimati kaevasin endale augu veel sellega, et julgesin avalikult öelda, et tegelikult võiksin ma jooksjana mõned kilod kergem olla. Ütleme nii, et selle ligikaudu 5–6 nädala jooksul, mil ma olen proovinud süüa tihemini ja väiksemaid portsjoneid ning tuua lauale palju värvilist toitu, olen ma umbes 70% ajast saanud hakkama hästi, aga 30% ajast mitte nii väga. Vahel ikka juhtub seda, et aeg kahe söögikorra vahel venib pikaks, ma olen lihtsalt liiga laisk ja ei viitsi kõike ette planeerida ja siis kukubki nii välja, et mu päevamenüü koosneb kahest liiga suurest toidukorrast, kuhu kuulub puder, mitu banaani, palju rukkileiba, mõned porgandid ja heal juhul mingi valguline kiire asi nagu praemuna. Või mul on hull magusaisu ja siis ma söön midagi “head”.
Ühesõnaga leevendades lugejate uudishimu: ma pole grammigi kergem ega sentimeetritki väiksem. Täpselt sama kaal ja mõõdud. Ausalt öeldes ma väga kurb selle pärast ei olegi, sest vähemalt olen ma omandanud teadmised ja harjumused hoidmaks kaalu paigal üpris normaalses punktis. Alati jääb see “võiks” ja “oleks”, aga praegu pole ma vist lihtsalt nii tugev ja motiveeritud, et end rohkem piirama hakata, et see kaal kukkuma saada.
Kogu pika jutu lõpetuseks: mõned päevad tagasi koristasin ma oma sotsiaalmeediast ning siit blogist igasugused viited sellele, et ma olen tervislikult toituja. Kui keegi loeb seda blogi ainult selleks, et saada toidumotivatsiooni või indu kaalulangetamiseks, siis pean teile pettumuse valmistama, aga te vist pole selleks kõige õigemas kohas, sest ma pole selleks ideaalne eeskuju. Kuna minu definitsioon tervislikkusest on hoopis midagi muud, kui see, mida enamus inimestest arvab tervislik olevat, siis seekord võidab nende sõna ja arvamus. Mulle jääb minu arvamus ning kellegagi ma selle pärast sõdima ei hakka. Nüüdsest olen ma lihtsalt üks sporti ja head sööki armastav neiu, kes siin üht-koma-teist oma elust avalikult teistega jagab. 🙂
Tänasega teemaga ideaalselt kokku sobiv artikkel: “Why I’m Not Quitting Sugar”. Sügavalt soovitan lugeda!
