Neljapäeval mõtlesin ma tõsiselt sellele, et ma enam (mõnda aega) ei blogi. Mis ajast ma kardan neid kommentaare, mida te siia postitate? Minu pihta lendas nii palju kriitikanooli, et ma ei osanud seda lihtsalt taluda. Tean, tean: palju, mis räägiti, on tõsi ja vajalik kriitika, aga… mina olen ka inimene ja kuigi ma võin kuri, ükskõikne ja tugev välja näha, siis (liiga otsekohesed) sõnad teevad ka mulle haiget. Aga võib-olla pidigi mulle asju otse ütlema, et mulle need peakolusse kohale jõuaks. Nüüd vist jõudsid. Eks varsti tuleb siis maratoni treeningplaan vol 2. 🙂
Esmaspäeval tegin kerge trenni ülakehale. BodyPumpi playlist lahti ning niimoodi see tund mööda läks. Isegi selline madala pulsiga rahulik jõutrenn pakub rõõmu, kui muidu eriti midagi teha ei saa/tohi. 🙂
Teisipäev: puhkus.
Kolmapäeval tegin isaga hästi lühikese ja kerge rattatrenni. Saime lõpuks ikka tormituult ja vihma kaela. Vana maastikurattaga oli ikka palju kehvem sõita kui uue maanteerattaga. Aga põlv ei valutanud, jess!
Neljapäevane ujumistrenn oli hea, aga see mis pärast juhtus, oli väga halb. 
Halbade asjaolude kokkulangemine. Olin natuke liiga tühja kõhuga trenni läinud ning jäin liiga kauaks sauna istuma, kuna punt lapsi tekitas endast minu ette inimvalli, millest ma üle ronima ei hakanud. Kui saunast välja sain ja olin peaaegu juuksed puhtaks pesnud, hakkas mul äkki väga paha, umbes samamoodi nagu Otepää-Elva jooksul. Silme eest läks kõik täiesti uduseks, pooleldi tuikudes leidsin duširuumist tooli, kuhu maha istuda. Enesetunne paranes suhteliselt ruttu, aga šokk oli suur, et selline asi minuga juhtus. Ilmselt veresuhkur ja -rõhk olid natuke madalad pärast trenni ja kuumus pani viimase laksu. Pean ettevaatlikum olema.
Reedel puhkasin.
Laupäeval käisin rattaga sõitmas. Ei tea, kas ainult mulle tundub, või olengi nende kahe vaikse nädalaga nõrgemaks jäänud. Isegi kerge tunniajane 1. ja 2. tsoonis sõit tundus kuidagi raskem kui tavaliselt. Aga ilm oli kena ja Tartu on suviti nii mõnus. 🙂
Pühapäeval nautisin viimast ujumistrenni Auras. Mõnusad 50-meetrised rajad, basseinis oli lõuna ajal kokku umbes 4 inimest (!!!) ja igaüks nautis oma rada. Täiuslik!
Kokkuvõttes: 6 h 25 min (neto: 4 h 45 min)
Sellel nädalal sai natuke midagi tehtud, aga joosta veel ei julgenud. Põlv on senini vastu pidanud ja normaalselt käitunud. Loodetavasti olen selle 15 päevaga ta nüüd korda saanud? Eks homme saab näha, sest kavatsen esimest korda pärast Narva Energiajooksu ühe lühikese jooksu teha. Lõpuks on tagasi tulnud see tunne, et tahaks joosta, aga samas ikkagi kardan veel. Väga kardan. Olen palju mõelnud nendele esimestele jooksusammudele pärast vigastust, olen neid unes näinud… Ootusärevus on suur, aga hirm samuti. Mis siis, kui jooks lõppeb põlvevaluga? Eks homne päev näitab.
Järgmisel nädalal veel selle uue maratoni treeningplaaniga algust ei tee. Üritan vaikselt jooksma hakata. Teen veel oma lemmiktrenne ning kui kõik on korras ja läheb plaanipäraselt, siis ülejärgmisest nädalast, kui SEB Tallinna maratonini jääb 10 nädalat, algab minu uus treeningplaan, mis praktiliselt ainult erinevaid jookse sisaldabki. Maratoni treeningplaan vol 2 ilmub täies mahus ja pikkuses juba paari päeva pärast. 🙂
