Postitus ilmus tagantjärele.
Imelik on seda postitust mitte avaldada… Aga praegu on nii parem. Iseendale võib ju ikka kirjutada, et kunagi oleks hea meenutada, mida (valesti) tehtud sai. Ei raatsinud poolikut postitust pärast neljapäeva ära ka kustutada. Las seisab siin blogi draftis.
Maratonikava 2. nädal: 25 km jooksu
Esmaspäev: rahulik jooks (1 h). Tuul tegi kohati jooksu raskeks, aga see-eest allatuult oli jälle kergem. Vaikselt jooksin oma tunnikese ära (151 bpm, 7:34 min/km). Sääred olid natuke kanged ja valusad, kergelt hakkas endast märku andma peagi sabuv luuümbrisepõletik. Jälle. Eelmise nädala 41 jooksukilomeetrit jätsid siiski jalgadesse oma jälje. Polnud ju ammu sellist (minu jaoks korralikku) nädalakoormust olnud.
Teisipäev: lühike jooks + jooksuharjutused. Terve jooks mõtlesin sellele, kas ikka viitsin neid jooksuharjutusi pärast teha või mitte. 😀 Otsisin muudkui vabandusi, a la “ma olen ikka vist liiga väsinud”, “äkki mu jalad valutavad”, “õues on liiga palav” jne. Reaalsus oli see, et mul polnud midagi viga, ilm oli superhea ja ma teadsin, et kui ma neid jooksuharjutusi ära ei tee, siis mõtlen neile veel terve õhtu. Tegin ikka mõned harjutused ja 2 kiirendust ära ning nii see trenn läbi saigi. Keskmine pulss: 154 bpm. Keskmine tempo: 7:29 min/km. Miks ma kohe aru ei saanud, et ma olen väsinud ja et järgmise päeva trenn võiks ära jääda? Numbrid rääkisid ju iseenda eest…
Kolmapäev: jooks (1 h) + kerelihased. Jooks oli nii halb, et ma ei hakka isegi rohkem mitte midagi ütlema (155 bpm, 7:52 min/km). 
Jõuosas oli ikka veel meel must ja pea laiali otsas, ei suutnud sealgi nautida. Ohjah. Ei olnud minu päev.
Neljapäev: koormustest. Pidi olema puhkepäev, aga oli hoopis koormustesti päev. Maailm varises korraks kokku 😦 , aga minu õnneks on mul Maris, kes kohe nõu ja jõuga appi tõttas.
Reede ja laupäev: puhkus. Isegi niisama jalutama ei jõudnud: küll sadas vihma, küll oli liiga palju tööd. Vabandused.
Pühapäev: 2 h rattasõitu. Uus puhkuse’kava’ järgmiseks 2–3 nädalaks: 3–4 trenni nädalas, max 2 jooksu, ülejäänu rattal ja ujulas. Mängisin triatleeti ja tegin ühe mõnusa ringi Rattaralli ja Tartu Mill Triatloni radadel. Viimased 10 km sain sellist vastutuult, et kiirus oli 15 km/h, kuna pulssi üle aeroobse ajama ei hakanud. Aga muidu oli tore, päike paistis ja triatlonikombe oli ülimugav seljas. Jooks võeti ära, aga selle-eest sain oma pikad rattasõidud tagasi. Leia positiivne igas negatiivses.
Kokkuvõttes: 7 h 10 min (neto: 6 h)
Jooksukilomeetrid kärbusid dramaatiliselt kokku, aga ma ei saa neid numbreid praegu lugeda. Maratonikava ma ju enam jälgida ei tohi. 25 km on niigi hästi saadud. Loeb ainult puhkus, pulsi normaalseks ja tervise korda saamine. Emotsionaalselt käisin ikka täitsa augu põhjas korraks ära, kui ema pärast koormustesti postituse lugemist helistas ja lohutama hakkas. Võib-olla oligi vaja koos pisaratega kõik välja saada, et uus algus teha? Võib-olla.
Nourish, Train & Flourish 