Rubriik: Võistlused

Midagi uskumatut juhtus eelmisel pühapäeval. Läksin Raplasse eesmärgiga joosta isiklik rekord. Arvasin, et mõned sekundid suudan ikka 56:49 pealt maha lihvida. Et aga selline aeg tuleb… Sellest ei osanud ma unistadagi! 🙂

Plaan oli tegelikult lihtne: 2 nädalat tagasi tekkis mul mõte, et oma vormi kriitiliselt hinnates on selge, et poolmaratoni rekordivormis ma ju ei ole. Seda võib püüda augustikuus Rakveres ja sellel laupäeval Narvas on eesmärk raja läbimine, mitte rekord. 10 km oleks aga ideaaltingimustes täiesti püütav. Poolmaratoniks ma end hoidma ei hakanud. Ainus hea võimalus oli Rapla, seal tuli kõik endast välja panna. Ootasin registreerimisega peaaegu viimase päevani, sest tahtsin kindel olla, et tuleb minu ilm. Palava (üle 18 kraadi) ilma puhul poleks ma starti läinud. Täitsa ausalt ei oleks. 

Aga lubas 13-14 kraadi ja poolpilvist ilma. Natuke tuulist, aga üldiselt minu ideaalset jooksuilma.

Minek. See oli selge.

Eelmistel päevadel ei jõudnud ma võistlusele üldse mõelda. Ei uurinud rada, ei joogipunkte, mitte midagi. Istusin kell 8.30 härra Jooksja autosse ja alles siis uurisin natuke raja ja muu vajaliku kohta. Põhimõtteliselt ei olnud mul aega end enne närvi ajada ega üle mõelda. Olin hoopis 2 päeva järjest Otepää Jooksutuuril Marisel abis support teami tegemas: saatsime autoga, jootsime, ütlesime vahesid konkurendiga, ergutasime. See oli hea vaimne ettevalmistus: sain jälgida oma kõige suuremat jooksueeskuju jooksmas radadel, mis on nii rasked, kui üldse olla saavad. Maris on kõige tugevam naine, keda ma tean. Kui keegi väärib minu imetlust, on see tema. Pärast neid kaht päeva Otepääl oli mu mental game on point (tõlge: vaimne valmisolek täpselt õiges kohas).

Raplas ajasin tuttavatega natuke juttu ja läksin omaette soojendust tegema. Õues oli tuuline, pilvine ja jahe ning ma olin juba stardialas oodates jäässe läinud. Paar kilomeetrikest sörkisin, seal sees tegin sääre- ja põlvetõsteid ja paar kiirendust. Hiljem veel võimlesin ja tegin jalahoogusid ning ronisingi juba stardikoridori, õnneks mahtusin täitsa etteotsa. Kohtusin seal Kristinaga. Uuris, mis aega jooksma lähen. Ütlesin, et ei julge seda väljagi öelda. Lõpuks ikka ütlesin, et tulin siia ikkagi rekordit jooksma. Niisama ju 2 x 200 km autoga maha ei sõida. Mõtted vahetatud ja oligi aeg keskpäeva tiksumas.

15 sekundit enne starti tundsin, kuidas hinges on mõnus ärevus. Teadsin, mida olin sinna tegema läinud. Tagasiteed polnud. Start!

1. km möödus väga kiirelt. Lausa nii kiirelt, et ma ei pannud isegi tähele, millal mu kell värinaga kilomeetriaega teavitas. Kiirelt vaatasin keskmist tempot, mis oli sellel hetkel 5:02 min/km. Sain aru, et olen väga kiirelt alustanud (tegelikult läks 1. km 4:51 tempoga). Jõudsin veel mõelda, et oi kus kriitikutel on pidupäev, kui alustan kiirelt ja lõpus kõrben. Mõtlesin, et kui kaua selle kiirema tempoga vastu pean: 3, 5, 7 km?

Algusest peale arvutasin oma peas, kui palju mul ‘varu’ on. Eelmine isiklik tuli tempoga 5:37 min/km. Esimese kahe km-ga oli minu arvutuse järgi vist varu juba 66 sekundit. Lootust oli, aga midagi kindlat veel ammugi mitte.

2. km tervitas pika lauge tõusuga. 3. km-st ei mäleta ma üldse mitte midagi. Üritasin ainult kõik ringteed ja pöörded nii otseks joosta, kui üldse inimlikult võimalik oli. 4. km-l hakkasime juba kuskile linna äärde jõudma ja tuli joogipunkt, kust ma joostes topsitäie vett kaasa haarasin ning paar lonksu jõin. Ei peatunud kordagi. Olin enda üle uhke.

5 km post saabus minu kella järgi ajaga 25:40 (tempo 5:08 min/km). Ma pole 5 km mitte kunagi mitte kuskil nii kiiresti jooksnud. Ja see rekord tuli 10 km sees! Kartsin, et kõrben, aga see risk tuli võtta. Kui suren, siis suren. Vähemalt panen kõik mängu.

Üldiselt tundus see 180+ pulss täiesti talutav. Ma ei tea, milles asi oli. Hiljem arutasime, et ilmselt vahepealne kuumus ja palavuses tehtud tempotrennid aitasid palju. Tuli ideaalilm peale ja organismile see sobis. Isiklikke rekordeid tuli Raplast palju.

6. km lõpus korraks mõtlesin, et natuke vist on raske. Peaaegu oleks nagu natuke tujul langeda lasknud. Aga siis mõtlesin Marise peale, sellele, millisel rajal ta jookseb ja millise tuuriväsimuse pealt. Mina olen siin täiesti siledal ideaalsel rekordirajal asfaldi peal. Võta end nüüd kokku, neiu! Otepääga võrreldes on see jalutuskäik pargis.

Võtsingi end kokku. Alates 5. km-st kuni 8. km lõpuni puhus vastutuul. Hoidsin seal pidevalt kellegi seljataha või gruppi. See oli väga tark otsus. 7 km täitumisel hakkas paduvihma sadama, mis kestis järgnevad 2 km. Mulle sobis. Mida jahedam, seda parem. Soojaga mulle joosta ei meeldi. 8. km haarasin veel jooksu pealt lonksu juua. Vaikselt hakkas kohale jõudma, et ma peangi vist selle tempoga 10 km vastu. Selgeks sai ka see, et täitub minu ammune unistus joosta alla 55 minuti. See oli lihtsalt nii sürreaalne. Ajasin seda aega eelmisel aastal taga, ei õnnestunud. Ja nüüd see tuleb. Nagu pauk luuavarrest.

Viimane kilomeeter tuli lihtsalt jooksueufoorias. Tegin viimase pöörde finišisirgele ja nägin sealt numbrit 52.

52!!!

Mina jooksen alla 53 minuti. Mina.

Finišisse jõudsin brutoajaga 52:57.

Kõik oli sellel päeval ideaalne – ilm, strateegia, meelestatus, eelnevad trennid, tossud, riietus – ja see vormistus rekordina. Isikliku rekordi parandus peaaegu 4 minutit. Seda on ikka VÄGA palju. 🙂 Te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin. Samal ajal ka natuke vihane, et kurat, seda aega saab tulevikus olema võimatu üle joosta. OK, see on naljaga öeldud, aga siiski tõsi. 😀

Minu trumbid:

• Vaimne tugevus: see oli üle piiiiiiika aja üks jooks, kus ma joostes vaimselt kordagi ei murdunud. Usk endasse oli tugevam kui eales varem. Nautisin jooksu raskust. Vaimne meelestatus (mental game) on ÜLIoluline.

• Jahe ja pilvine ilm: ma ei kannata sooja. 14 kraadi, pilved, tuul ja vihmake on nii minu ilm, kui olla saab.

• Võõras rada: kõik oma säravaimad isiklikud olen jooksnud võõrastel radadel, kus jooksen esmakordselt. Samal rajal rekordi kordamine on millegipärast keerukam. Võõras rada on vaimselt lihtsam.

• Tuules gruppi hoidmine: üksi tuult murda on mõttetu.

• Õige riietus: jätke need pikad püksid ja tuulejoped koju, kui lähete võistlusele kiirelt jooksma ja ei ole just eriti külmatundlikud. Minul pole veel kunagi jooksuvõistlusel külm hakanud. Pigem on alati (natuke) palav.

---

Kokkuvõttes:

• Aeg: 52:57 (neto: 52:51)
• Distants: 10 km (minu kell: 9,91 km)
• Keskmine tempo: 5:18 min/km (minu kell: 5:20 min/km)
• Keskmine pulss: 183 bpm (95% ajast olin anaeroobses tsoonis)
• Max pulss: 190 bpm
• Koht: 548 (789-st)
• Koht naiste seas: 137 (303-st)
• Koht N vanusegrupis: 96 (207-st)

Järgmine võistlus on kavas juba laupäeval: Narva Energiajooksu poolmaraton. Mis saab – ma ausalt veel ei tea. Rekordit püüdma minna pole vist mõistlik, sest ma olen praegu veel lihasvalus ja üpris ‘tühi’, aga tahaks, et tuleks hea emotsiooniga tore võistlus. Samal päeva õhtul lähen Eesti Blogiauhindade gaalale Tallinnasse Wabaduse kohvikusse. On, mida oodata. 🙂

PS! Soovige mulle homsel magistritöö kaitsmisel edu. Saate lähima 48 tunni jooksul siit blogist lugeda ka minu töö eestikeelset kokkuvõtet.