Võistlused – Lehekülg 49 – Nourish, Train & Flourish

Tartu Suvejooksul võtsin seekord ette Skechersi 5 km raja. Kuna #GoRunTartu sari ehk endise nimega Tartu Jooksusari jääb mul sellel aastal nagunii poolikuks, siis esialgu plaanisin Suvejooksule hoopis pildistama minna. Aga siis ma nägin, kui ilus medal ja särk see aasta on. Mõtlesin veel viimase hetkeni ning kolmapäeva öösel registreerisin end ära. Eesmärk: saada särk ja medal. Eesmärk sai 100% täidetud. 😀

Rakvere Ööjookust poolmaratonist oli liialt vähe aega mööda läinud, eriti arvestades, kui raske see jooks mulle oli. Ma ei taastu nii kiiresti. Kuna lubas ja tuli ka korralikult palav, üle 25-kraadine ilm koos lõõskava päikesega (tere, suvi!), mis minu jaoks on kõige ebasoodsam jooksuilm üldse, siis oli kindel, et mingit isiklikku rekordit pole mõtet jälitama asuda. Olgem ikka realistid, eksole. Läksin eesmärgiga anda oma selle päeva parim, aga mitte veremaitse suus joosta. Järgmisel päeval pidi ju veel rulluisumaratonile ka minema.

Juba soojenduse ajal oli nii neetult palav. Tegin ülivähe soojendusjooksu, seal sees paar põlve- ja sääretõstejooksu laadset liigutust, võimlesin, tegin 2 lühikest lahtijooksu ja aitas kah. Palav oli. Mingit motti polnud. Eelmise aasta vigu (finišis tegin tagareiele liiga) korrata ei tahtnud ja väikse soojenduse sain tehtud, aga midagi korralikku küll mitte. Vaatasin ära poolmaratoni ja 10 km stardi ja kell 12.10 oli aeg ise jooksma hakata.

Foto: Kertu Saar ning Mikk Mihkel Vaabel (Stuudiopunkt)

Stardist sai minema pandud nagu noor kits ja esimene kilomeeter mingis eufoorias joostud, järsku ütles kell, et 1. kilomeetri aeg oli 5:14. 😀 Ok siis. Selle ilma kohta liiga kiire algus minu jaoks. Edasi tundsin (ja kell kinnitas mu kahtlusi), et olin punases ja lasin jala sirgeks kah. Ei tahtnud end kiirabisse joosta ja võtsin suhteliselt vabalt. Seda siis võistluse mõttes vabalt ehk jooksin ebamugavustsoonis, aga päris selles olukorras ei tahtnud olla, et ei jaga ei ööd ega mütsi, sest nii hull on olla. Mitmed tuttavad möödusid, aga mis seal ikka. Kella ei vaadanud ma üldse, ainult kilomeetriaegasid, alles hiljem avastasin, et pool jooksu veetsin ikka julgelt punases tsoonis. Ehk siis pingutasin tugevalt.

Vahepeal tuli mingi pehme karjamaa lõigukene, kus proovisin mitte koperdada, ja siis tuli kohe otsa joogipunkt, kust natuke vett kastmiseks ja joomiseks haarasin, ning siis tõus viaduktil. Kõik see võttis mu läbi. 😀 Kui 2 km täis sai, siis oli küll tunne, et jumal tänatud, et täna mingit poolmaratoni jooksma ei pea. 3 km veel, aga alles 2 on all. 😀 Olin oma tehtud otsustega väga rahul, ütleme nii.

GORUNTARTU 2016 — Foto: Kertu Saar ning Mikk Mihkel Vaabel (Stuudiopunkt)

Just siis, kui sain sillalt alla Ihaste teele pöörata, möödus meist 10 km võitja Keio Kits. Rahvast oli teel ikka omajagu ja kõik töllerdasid kiirematel ees. Kuulge, me ju kõik teadsime, et kohe hakkavad kiiremad mööda minema. Kui esimese ees rattur tegi talle teed, siis oleks ju loogiline aru saada, et varsti tulevad ka 2., 3., 4. ja nii edasi, kes on kõik meist kiiremad. Äkki prooviks neile ikka ruumi teha? 🙂 Võtsin endale väikse ülesande ja iga järgneva endast mööduva 10 km jooksja järel hüüdsin kõva häälega: “Rada vabaks!” Tundus, et töötas. Vähemalt nii palju oli minust kasu.

Igatahes viimane kilomeeter Ihaste teel venis ja venis, aga lõpuks hakkas finiš paistma. Mind olid juba tervitanud külmavärinad, mis tähendab, et keha ei saa enda jahutamisega enam hakkama. Tahtsin finišisse ja sealt kuumalt asfaldilt ära. Vaatasin kella ja sain aru, et seekord härra Jooksja mind vist kätte ei saa (tema jooksis 10 km). Lisasin natuke kiirust ja naeratus näol jõudsin finišisse. 🙂 Härra Jooksja jõudis samuti lähima minuti jooksul ja oli vägagi tubli.

Treenituse korraldatud võistlused on alati suurepärased, aga Suvejooks sellel aastal oli täielik täispakett. Fantastiline korraldus, mõnus söök pärast jooksu, imeilus medal, korralik jooksusärk, autasustati kõigi vanusegruppide esikolmikut ja kingikotid olid väga asjalikud. Ime pole, et 5 ja 10 km distantsil olid kõik kohad välja müüdud ja lastejooksudel oli samuti väikseid huvilisi rohkem kui kohti.

Kokkuvõttes:

Aeg: 28:49
Distants: 5 km (minu kell: 5,07 km)
Keskmine tempo: 5:46 min/km
Max tempo: 4:14 min/km
Keskmine pulss: 177 bpm
Max pulss: 185 bpm
Koht: 114 / 300
Koht naiste seas: 49 / 202
Koht vanuseklassis: 28 / 87

Teate, seda võistlust ma ikka kartsin. Viimastel nädalatel enne võistlust kuulasin rulluisumaratonil käinud tuttavate soovitusi, uurisin internetist videosid ja käisin harjutamas. Sain enam-vähem kannapidurdamise käppa, harjutasin Tähtveres langusi ja sain natuke enesekindlamaks. Kokku käisin enne võistlust uisutamas 6 korda (42 km). Kui keegi ise aru ei saa, siis seda on vähe. 😀

Igal juhul seadsin pühapäeva hommikul jalad bussipeatusesse ja sõitsin mugavalt Peetri kiriku juurde. Stardimaterjalid olin juba eelmisel päeval ära toonud. Olin juba tund ja 15 minutit enne starti kohal. Õnneks oli 10 km sõitmas ka Maria, ootasin ta ära, sättisime end valmis, andsime asjad pakihoidu ja tegime natuke sooja. Oligi aeg stardikoridori minna. Võtsime kohad tagapool sisse. Minek!

Esimene kilomeeter: hirm asendus kohe eufooriaga. 😀 Kõik sõidavad nii mõnusas tempos, mõnusalt vähe inimesi, kõik on nii äge. Nagu väike laps mänguväljakul, sain isegi mitmetest mööda sõita. Ruttu oli juba 2,5 km läbi saanud ja hakkasime Jõhvi-Tartu maanteele Vahi poole pöörama. Järsku kuulsin, kuidas tüdruk, kes kaaslasega oli mu taga sõitnud ja mitu korda öelnud, et sõidame nii kiiresti, asfaldile kukkus ja hakkas kõva häälega nutma. See võttis südame alt kõhedaks küll, aga vaatama ma seda ei hakanud ja sõitsin muudkui edasi. Sõitsin mina mööda ja sõideti minust mööda. Sisestasin endale, et liiga uljaks ei tohi minna. Mõõdukus eelkõige.

Juba varsti oligi käes aeg tagasipöördeks. 5 km läbimiseks kulus mul 19 minutit. Võtsin ringi rahulikult ja joogipunkti otsustasin vahele jätta, sest mingit hullu janu ei olnud ja polnud tahtmist sinna ülerahvastatud laudade taha trügida ka. Ilm oli palav ja tegelikult võib-olla oleks lonks ära kulunud küll. Pärast tagasipööret sain ka aru, et tagasitee hakkab suures osas vastutuules kulgema, lisaks kergelt ülesmäge, pulss täpselt samas suunas.

Natuke oli ikka raske küll, tuul oli tugev ja kellegi seljataha väga hoida ei olnud. Vaikselt kulgesin seal omas tempos. Kiirus võrreldes algusega oli muidugi langenud. Ootasin muudkui, et äkki linna poole jõudes see tuul vaibub, aga ei. Tuul oli tõsiasi.

Peagi oli juba 9 km läbi. Tuli see Raadi langus, mida ma üldse kõige rohkem peljanud olin. See langus, kus eelmine aasta Maria ees üks naine kukkus. Lähenesin langusele tagasihoidliku kiirusega, proovisin meelde tuletada, kus olid kaevuluugid, surusin põlved kokku ja läksin. Minu selja taga keegi kukkus, see võttis natuke hirmu sisse, aga sain endast kohe üle. Oligi juba see langus läbi ja mitte midagi õudset ei olnud. Totaalne eufooria jälle. 😀 Natuke veel sõitu, vaade kellale ja alla 40 minuti olingi finišis. Juhhuu!

Olin ise oodanud mingit kohutavat emotsiooni, et nii kole ja hirmus spordiala ning aega 45–50 minutit. Tuli aga säravalt briljantne tunne ja vägagi hea aeg minu kohta! 🙂 Rõõm. Puhas rõõm.

Aitäh, Eesti Blogiauhinnad, et parimale spordiblogijale just rulluisud kingiks valisite. Aitäh kõigile heade nõuannete eest sõpradele, tuttavatele ja lugejatele. Aitäh kõigile teile, kes te mind hoiatasite ja kes te mind julgustasite. 🙂 Üks samm Kuubiku läbimisele lähemal. Viimane etapp Tartu Linnamaratonil.

Kokkuvõttes:

Aeg: 39:50
Distants: 10 km (minu kell: 9,94 km)
Keskmine kiirus: 15 km/h
Max kiirus: 24 km/h
Keskmine pulss: 166 bpm
Max pulss: 178 bpm
Koht: 111 / 156
Koht naiste seas: 71 / 95
Koht vanuseklassis: 19 / 23

Rubriik: Võistlused

Tartu Suvejooks 2016: Skechers 5 km

Kokkuvõttes:

Tartu Rulluisumaraton 2016 (10 km)

Kokkuvõttes: