Rubriik: Võistlused

Üritaks kuidagi selleaastase Sügisjooksu lühidalt kokku võtta. On vist aus öelda, et läks hästi ja olin tubli. 🙂

Raekoja platsi saabusin juba kella 11 paiku, veidi aega enne esimese maratoonari finišit. Tahtsin kõikvõimalikele tuttavatele pikal ja poolikul kaasa elada. Eriti hea meel on Marise üle, kes sai poolikul naistest 3. koha. 🙂 Ja muidugi Maria üle, kes on ikka täiesti hullumeelselt heas hoos. Elu esimene ja teine maraton joosta nii heade aegadega 3 nädalase vahega… Pole midagi muud öelda, kui et: respect! On uskumatu mõelda, et kunagi olime me sama taseme jooksjad. Nüüd on Maria hoopis teises liigas. 🙂 Eeskuju, kuhu poole püüelda.

Teistele kaasa elamise vahelt jõudsin kiiresti 10 minutit sooja teha. Kerge sörgi sees mõned põlve- ja sääretõsted, vahele paar kiiremat sammu. Sai soojaks küll. Natuke veel jutustamist ja oligi aeg stardikoridori minna. Õues päikseline ilm, 14-15 kraadi ja megatuul (üle 30 km/h). Ilmselge lühikese vormi ilm.

Mingit eesmärki mul ei olnud, lihtsalt tuli pingutades (aga mitte maksimaalselt, tahtsin ikka head emotsiooni, mitte veremaitset suus) rada läbida ja Tartu Maratoni  Kuubikule edukas punkt panna.

Kell 13.30 kõlas stardipauk. Juba 3. korda sellel rajal ja 4. korda Linnamaratonil-Sügisjooksul üldse. Järgmine aasta on aeg hõbemärgiks. 🙂

Esimene kilomeeter möödus hästi mõnusalt. Tempot ei vaadanud üldse, üritasin aru saada, kes võiks umbes minu tempos joosta ja üritasin pidevalt kellegi seljataha hoida. Härra Jooksja luges hommikul sõnad peale, et grupis tuleb joosta. Kui gruppi pole, tuleb see leida. Jess, boss! 😀 Tuul tegelikult ei seganudki raja esimeses pooles eriti.

Kuskil 2. km oli väike tõusuke ja veel tõusuke, aga Lossimäe trenni oli asja ette läinud ja tõuse võtsin üldiselt lennates. Ei olnud kuskil väga raske. Võib-olla lihtsalt hoidsin tempo ja pulsi seal, kus poleks oksetunnet. 🙂 Tõenäoliselt.

Tore oli see, et tuttavaid oli igal pool, kes nimeliselt mulle kaasa elasid. Liisi abikaasa Argo, meie trenni Janek, veel mõned mulle tundmatud, ilmselt siis blogilugejad. Tänud! 🙂

4 km täitumisel tuli võtta Sõpruse sild. Pelgasin natuke, aga mis seal ikka. Ma ei mõelnud ühtegi kohta endale raskeks. Peas mõlkus vaid, et sain hakkama Lossimäe trenni ja ränkraske maratoniga, peaks see 10 km nuusata olema. Ja ma ei ole ju siin aega püüdmas. Ausalt öeldes pärast seda Rapla alla 53 minuti jooksmist ei ole mul enam eriti motivatsiooni aega püüda, kui ideaaltingimusi just pole. Sest ma tean, et seda rekordit lihtsalt nagunii ei tule. 😀

4,5 km joogipunkti järel, kus oli liiga palju rahvast ja pidin põiklema, et vett saada, jooksis minust mööda trennikaaslane Liisi. Püüdsin teda kogu aeg silmas pidada ja mitte väga maha jääda. Vähemalt oli jänes olemas. 🙂 5 km möödus ajaga 28:34. Prognoositav lõpuaeg 57 minuti kanti. Päris hea minu kohta! Jõe ääres jooksin pidevalt ühe või teise suurema mehe taga, vahepeal võtsin isegi tempot natuke maha, et mitte üksi tuule kätte jääda.

Atlantise juures jälle need neetud trepid. Kuigi ma seda ei plaaninud, otsustasin seekord treppide kõrvalt mööda muru joosta. Parim otsus. Palju lihtsam, kui neid astmeid seal võtta. Keegi karjus, et vaat kui ilus ja kaval tüdruk. Ma eeldan, et see käis minu kohta ja tänan komplimendi eest. 😀

Pulss oli kuskil 185 peal pärast seda tõusu. Võtsin Ülejõe pargis tempot maha ja jäin Merili ning tema elukaaslase taha umbes kilomeetriks tšillima. Nad liikusid mu eelnevast tempost veidi aeglasemalt ja see sobis mulle. Sain pulsi jälle inimlikumaks (ikkagi anaeroobse lähedale, nagu graafikult selgub) ja TÜASKi juures läksin neist mööda.

Sealt jäi minna umbes 2 km. Üritasin end jälle meeste sappa haakida, et jumala eest mitte üksi jääda. Väga mõnus on kellegi tuules joosta. Võtsin jalad tagumiku alt välja ja Kloostri tänava tõusu võtsin nii, et hiljem mõtlesin, kas tõmbasin nüüd jalad kinni või ei. Vist ei. 😀

Minna jäi viimane kilomeeter. See kõige hullem ja pikem ja venivam. Kui Ülikooli tänav on veel täitsa OK, siis Küüni tänav venib nagu tatt. Selgeks sai ka tõsiasi, et olen jälle raja pikemaks jooksnud nagu igal aastal. Minu kella järgi sai 10 km täis 57:09 peal, ligi 3 minutit kiiremini kui eelmisel aastal.

Punane vaip ning finišisse jõudsin ajaga 58:05. Hea töö, Margit!

Sain kätte ka oma uhke Kuubiku medali ja diplomi ning jäi üle taastuma hakata, et järgmise päeva Paide-Türi jooksuks mitte päris sandiks jääda.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 58:05
• Distants: 10 km (minu kell: 10,19 km)
• Keskmine tempo: 5:47 min/km (minu kell: 5:42 min/km)
• Keskmine pulss: 179 bpm
• Max pulss: 187 bpm
• Koht: 532/1318
• Naiste seas: 165/739
• N vanusegrupis: 73/268

Olen selle blogi jälle unarusse jätnud. Küll tegin fototööd, küll oma ‘päris’tööd, küll polnud lihtsalt kirjutamistuhinat sees, kui muudkui pead iga päev tundide viisi sellesse arvutiekraani vahtima. Kirjutada oleks nii paljust, aga kuidagi… ei tule neid ridu. Imelik tunne.

Mõtlesin, et teeks teile väikese update’i oma selle aasta viimaste võistluste plaanist.

1. Tartu Sügisjooks (1.10). Sai kaalutud üht- ja teistpidi ning lõpuks otsustatud ikkagi 10 km joosta, et 2 nädalat pärast seda Saaremaal (loe edasi!) ellu jääda. Poolmaratoni isu oli (on?) siiani peal küll, aga seekord tuleb leppida ühe toreda kümnekaga läbi kodulinna.

2. Paide-Türi Rahvajooks (2.10). Say what? Täiesti juhuslikult avastasin umbes nädal aega tagasi Facebooki kaudu (aitäh, Maigi!), et mul on Selveri Linnajooksude Kuldraja läbimisest puudu vaid üks võistlus. Ma isegi ei unistanud, et ma kunagi viitsiksin kõik osavõistlused (ja pikad distantsid) läbida, et Kuldrada kirja saada. Sellel aastal oli mul plaanis läbida 100+ km rada ning mul ei tulnud isegi pähe, et kuna üpris spontaanselt sai Raplas joostud (juhhuu, rekord!), siis hetkeseisuga on mul läbitud kõigi osavõistluste kõik pikad distantsid. Ehk siis Kuldrajast olen vaid Paide-Türi kaugusel. Ühe õnnetus on teise õnn ja tänu Kristelile (aitäh!) sain ka tasuta stardikoha. Härra Jooksja sebis mulle transpordi ja nii ma päev pärast Tartu Sügisjooksu Paidesse 13,6 km läbi sörkima lähengi. Ma tean, et ma olen hull, olen täiesti kursis. 😀

3. Saaremaa 3 Päeva Jooks. Eelmine aasta, kui seal härraga kaasas käisin ja vaid rahvajooksu jooksin, ajas hamba korralikult verele. Tahan ka! 🙂 See on lihtsalt nii uskumatult mõnusa tunde ja vibe’iga võistlus. Terve Kuressaare on toredaid jooksjaid täis, kõik on heatujulised, kõik on lihtsalt nii paigas ja mõnus ja tore. Nagu räägitakse, siis esimesel päeval (10 km) jooksed rekordi, teisel päeval (16,2 km) saad surma ja kolmandal päeval (16 km) tõused tuhast. 😀 Eks näis, eks näis. Ma ootan pigem seda pärast võistlusi toimuvat tšillimist ja spaatamist rohkem. 😀 Kindlasti üks väga kulukas võistlus, aga vahel peab endale lubama ka midagi head. 🙂

Ja Saaremaa ongi minu selle hooaja viimane võistlus. Eks see üks veider tunne on, kui viimased 3 aastat (tänavune on juba minu 4. hooaeg, how crazy is that?!) on hooaeg lõppenud alati Tartu Novembrijooksuga 20. novembri kandis ja seekord tuleb lõpp juba 16. oktoobril. Novembrijooksu asemel viibin sellel aastal samal ajal hoopis Hispaanias Valencia maratonil. Otseloomulikult ma ei jookse seal, seekord täidan hoopis tugitiimi tähtsaid ülesandeid ja elan härra Jooksjale kaasa.

Vot sellised on plaanid. 3 võistlust veel ja lõpuks saab jooksmises natuke aja maha võtta ning minna tagasi lemmikute rühmatrennide juurde, et natuke raskeid asju tõstma hakata. 🙂 Ma armastan jooksmist, ärge mõistke valesti, aga vahel tahan ma ka muid asju teha ja mitte oma tegevust liiga palju jooksuvõistlustest tulenevalt planeerida. Lihtsalt teha asju, mida ma armastan. Ja ma arvan, et nii ongi kõige õigem. 🙂