Võistlused – Lehekülg 46 – Nourish, Train & Flourish

Kust alustada? Kas sellest, et ma jooksin maastikul poolmaratoni ajaga alla 2 tunni (jah, ma ei väsi seda kordamast)? Ei?

Alustame siis algusest. Pühapäeval polnud küll mingit tunnet sees, et peaks nüüd järsku 23 km maastikul võistlustempos jooksma. Null emotsiooni, isegi ärevust ei olnud. Minu 51. rahvaspordiüritus. Jõudsime Otepääle, leidsin oma TYSKi tiimi üles ja läksime 10.15 ajal sooja tegema. Soojendusjooksu ajal olid jalad megarasked. Pulsivöö oli täielikult koostöö lõpetanud, sest tõusu võttes mu pulss küll 90 ei olnud. Tegime veel mõned jooksuharjutused ja kiirendused peale ja jalad läksid paremaks küll. Viimane WC järjekorras seismine ja jäigi 10 minutit stardini. High5 apelsini IsoGel kõhtu, väike energiaring tiimikaaslastega ja oma tempogrupiga stardikoridori. Soojakraade oli 10 jagu, tuul oli suhteliselt tugev ja päike piilus pilvede vahelt. Üldiselt ma ilma üle ei vingu: lõpuks ometi normaalne temperatuur, mitte 20 kraadi sooja nagu eelmistel aastatel.

18301395_1399771540045321_6510712330832403420_n — Foto: Ardo Säks

Olime enne starti Tauriga kokku leppinud, et läheks 2:15 jooksma. See peaks olema mulle jõukohane ja väga korralik isikliku rekordi parandus, tervelt 13 minutit. Tauri ei tohi jätkuvalt endast maksimumi välja pigistada, seega pakkus end jäneseks. Samuti oli ta selga tõmmanud Supermani kostüümi, millega rajal muidugi kõvasti tähelepanu pälvisime. Jooksime ka seekord koos nagu Parkmetsa jooksul. Liis ütles, et tuleb ka meie punti. Muidugi. Pundis on alati lihtsam ja allaandmine ei tule pooltki nii kergelt.

Stardist saime ilusti minema, aga umbes 100 m peal keegi meie ees kukkus ja palju ei jäänud ka sellest puudu, et ka mina seal asfaldil pikali oleks olnud. Õnneks seda ei juhtunud.

Tempo kiskus asfaldil allamäge ikka päris kiireks, kruiisisime seal kohati alla 5 min/km. Mul tahtis natuke pistma hakata, aga see läks üle. Huh. Vedas. Varsti sai mõnus elu asfaldil läbi ja tuli kruusateele pöörata. Sealt edasi oli kõik juba ebakindel. Maastikutrenni olin sellel aastal enne võistlust teinud täpselt 2 korda.

18274986_1399771943378614_3576945881413621960_n — Foto: Ardo Säks

Pulsivöö näitas esimesed 10 km aiateibaid. Kõikus seal 120–150 vahel. Mkm. Nii madal ta kohe kindlasti ei olnud. 😀 Vastasel juhul peaksin vist hoopis teisi aegu jooksma.

Kilomeetrid lendasid igal juhul väga kiirelt. Ma ei pannud tähelegi, kui jälle oli kilomeeter möödas ja kell värises. Vähemalt pooled kilomeetriajad jäid mul küll nägemata. Keskmise tempo ekraani ei pannud ma ka kordagi ette. Olin lihtsalt hetkes ja jooksin. Vahepeal lugesin ühele Prorunnerile veel sõnad peale, et kus Prorunneri särk on. 😀 Tundsin ta hääle järgi ära.

Kirikuküla 5,3 km: 28:07, tempo: 5:18 min/km, koht: 869

Paluveski 11 km: 58:59, tempo: 5:22 min/km, koht: 895

Teises TP-s võtsin oma esimese geeli. High5 õuna EnergyGel. Ajasin seda vähelevinud geeli veel taga ja tänu Svenile (aitäh!) õnnestus selleks aastaks neid endale pool karpi varuda. Jess! See geel on tõsiselt mõnus. Nagu mingit head õunamoosi sööks. Nii hea, et määriks seda või pannkoogile. 😀

Esimesed rasked kohad tulid pärast seda raiesmikku 13–14 km kandis. Need on alati ühed kõige rõvedamad hetked seal kruusateel. Ma ei tea, miks. Pole seal ju mingit suurt tõusugi. Õnneks enne elati mulle häälekalt kaasa (aitäh, Kristi!) ja see tegi kannatamise natuke kergemaks. Tauri ka utsitas tagant ja ütles vahel ikka temposid, mis jätkuvalt ilusad olid (5:20–5:30 kandis). Liis püsis ilusti meiega koos. Tiim läks edasi. 🙂

Meiega sarnases tempos jooksis kostümeeritud kukk, see sama mees, kes tavaliselt kaelakirjakuna jookseb. Me möödusime temast vist 5 korda. Kuskil jäi ta maha, ilmselt joogipunktis, ja siis läks jälle mööda. Niimoodi Superman ja Kukk seal siis heitlesid. 😀 Vähemalt mitmetele fotodele jäämine oli kindlustatud.

18301837_1399780366711105_6801148289364013244_n — Foto: Tarmo Haud

Üldiselt oli enesetunne mega. Samm oli lennukas. Vaatasid neid temposid ja mõtlesid, et kuidas ma selleks võimeline olen? Ja veel nii normaalse pulsiga? Pulsivöö teisel poolel enam-vähem töötas ja näitas numbreid 170 ja 179 vahel, mis on minu jaoks ülimalt OK. Anaeroobsesse ma enne finišit üldse ei sattunudki.

Ilus elu sai läbi, kui pöörasime Tartu Maratoni suusarajale. Ütlesin teistelelgi, et nüüd hakkab võistlus päriselt pihta, läheb rõvedaks. Eelmise aasta temposurm sellel lõigul on nii selgelt meeles. Meeles mõlkusid mu enda eelmise aasta postituses kasutatud sõnad “pehme pinnas”, “väsinud jalad” ja “lödiks”. Nüüd ei tohtinud murduda.

Ketneri 15,6 km: 1:23:45, tempo: 5:22 min/km, koht: 868

Oi kus seal tulevad rõvedad tõusud ja vesised kohad. Aga ei olnud mitte mingit allaandmist. See polnud valikus. Ütlesin Taurile, et mul on sellest 23 km ajast jumala suva, ma tahaks poolmaratoni alla 2 tunni joosta. Ma teadsin, et see on võimalik. On vaja veel mõned kilomeetrid vastu pidada. Joogipunktid läbisin kõik joostes ja mingit ajaveetmist ja puhkamist seal ei toimunud. Jõin mõned lonksud ja ülejäänuga loputasin käsi. Jahutas mõnusalt.

Pärast kolmandat TP-d väänasin kruusateel enne üht tõusu oma paremat hüppeliigest. Käis teine korralikult väljapoole. Oli valus ka. Kurat! Jooksin edasi. Isegi vigastatud jalg ei saanud mu rekordiüritust segada. Õnneks oli valu vaid kerge ning järgmisel päeval ei olnud ka midagi tõsist. Õnne oli sellel jooksul kõvasti.

Viimane TP 19,6 km. Millegipärast ei mõõtnud ajavõtumatt mu aega ära. Aga mis seal ikka.

Poolmaratoni märk lähenes. Kuidagi täiesti uskumatu oli näha kellal koos numbreid 21,1 km ja 1:54:xx. Mul õnnestus oma märtsikuist kuumas Lissabonis joostud poolmaratoni rekordit parandada 7,5 minutit. Eelmise aasta rekordile tegin ära 11,5 minutit. Selle raja pooliku rekordile tegin vist ära üle 20 minuti. Ulme. Puhas ulme!

Salomon 21,1 km: 1:54:14, tempo: 5:25 min/km, koht: 823

Superman jooksis minuga kaasa veel 22 km täitumiseni. Kukk oli tal käeulatuses ja talle oli vaja ikkagi ära teha. 😀 Viimase kilomeetri sai ka Tauri võistlustempos joosta. Liis oli minu kõrvalt kuskile kadunud, aga tagasi ma ka ei vaadanud. Tuli ainult edasi minna.

Rühkisin üksinda finiši poole. Tee oli pikkkk ja väsimus hakkas ka tulema. Proovisin ikka tempot hoida ja teadsin, et varsti saab võidukalt finišeeruda. Tulemus on vägev igal juhul.

Finišile eelnevasse kurvis asuvasse “auku” jõudsin 2:05 peal, sest just siis kuulsin finišis teadvustajat seda ütlemas. Kristi elas seal veel nii häälekalt kaasa, et kuulsin neid juba 100 m enne. 😀 Aitäh, ägedad olite! 🙂 Kuulsin ka seda, et Superman tegi finišisirgel Kukele ära. Hea töö!

Jäi vaid finišisirge. Ma ei vaadanud kordagi isegi finišikellale. Lihtsalt nautisin. Ega päriselt veel kohale ei jõudnud, millega ma hakkama saan. Siiani pole jõudnud.

SF-dc725e90e3c53784d3fee75b2de64180 — Foto: Kayvo Kroon

Finišisse jõudsin ajaga 2:06:40.

Eelmise aasta aja parandust 21,5 minutit. Mul pole sõnu, aga ma olen väga õnnelik. 🙂 Ma täitsin ühe oma kriteeriumitest joosta poolmaraton alla 2 tunni. Nüüd on jäänud veel mõned kilogrammid kehakaalu maha raputada ja…

Kokkuvõttes:

Aeg: 2:06:40
Distants: 23,3 km (minu kell: 23,48 km)
Keskmine tempo: 5:27 min/km
Koht: 833/1428
Koht naiste seas: 133/403
Koht N21 vanusegrupis: 49/171

Minu spordiblogi poolt saab Eesti Blogiauhindade konkursil hääletada SIIN.

See oli minu neljas kord Parkmetsas võistelda. Eelmised kolm korda lõppesid kõik väga sarnase tulemusega: 38:50, 38:26, 38:24. Lõpuks jõudis kätte aeg sellest 38 minutist välja murda. 🙂

Ilm oli pealtvaatajate jaoks lausa jäiselt külm. Päike küll paistis (ainus kord, kus see mulle võistlusel meeldis), aga õues oli vaid 5 kraadi sooja ja puhus kohati päris vali tuul. Mul oli endal seljas küll neli kihti, sh paks fliis ja vativest, aga oma klubikaaslasi oodates hakkas mul seal ikka päris külm. Seisin seal päikese käes ja liikusin ringi. Lõpuks leidsin Siiri ja Kaire, panime asjad pakihoidu ära ja suundusime kiirelt soojendusjooksule, et sellest külmast lahti saada.

Soojendusjooksu ajal hakkas ikka päris soe, palav isegi. Polnud midagi seal mõelda: võistluseks lähevad jalga lühikesed püksid ja säärised, üles pikkade varrukatega särk. Külm joostes nagunii ei hakka. Minul pole kunagi hakanud. Ei olnud ka seekord midagi teisiti. Loomulikult kuulus jooksueelsesse rutiini veel WC järjekorras võimlemine, pärast tegime juba natuke suurema TYSKi pundiga mõned jooksuharjutused ja 2 lahtijooksu. Päris väsinud tunne oli juba. 😀 Kes veel jooksma läheb?

Eks ikka meie. Sattusime stardikoridoris totakalt ette, naljakas oli seal endast 20 minutit kiirematel peaaegu seljataga seista. Aga ei saanud ka kuidagi tahapoole minna. Ruumi lihtsalt rohkem ei olnud. Tauri ütles, et proovib minuga koos joosta, kuna ta ei tohi hetkel maksimaalselt pingutada, aga kuna juba kirjas oli, siis tuli ikka kohale. Jänes – mis mul selle vastu olla sai! Mitte kui midagi.

Kell 13 kõlas stardipauk.

Panime sealt Raja tänavalt minema nagu… ma ei teagi kes. Kiiresti ühesõnaga. 😀 Ega seal midagi tagasi ka hoida ei olnud. 7 km on täpselt selline rõve maa, et terve aeg pead maksimaalselt pingutama ja veremaitset suus tundma. Nagu 5 km võistlus, aga veel 2 km pikem. Mulle ei meeldi see distants, mulle ei meeldi see vahelduva rajakattega kurviline rada, miski ei meeldi. 😀 Olgu: korraldus meeldib. Treenituse korraldatud üritused teevad silmad ette väga paljudele teistele. Annaks nad veel medali ka iga jooksu lõpus, saaksid minult 10 punkti.

Kuna ma olen seda rada eelnevalt 3 korda jooksnud, tean ma päris hästi, kus mind alati raske hetk tabab ja millal end eriliselt tagant utsitama peab. Esimesed 2 km on alati selles mõttes lihtsad, et keha ei saa veel aru, mis temaga tehakse ja rajakate on ka vinks-vonks. Kilomeetriajad (4:43 ja 4:50) panid seal endal ka lõua natuke allapoole kukkuma. Edasi tuleb esimene raske koht: kolmas kilomeeter (5:13). Ma ausalt ka ei tea, mis seal nii raske on (mingi kerge pikalt tõusev koht?), aga esimene surm tuleb alati seal. Seekord samuti.

Õnneks seekord jooksis minuga kaasa Tauri, seega ma ei saanud oma peas hakata üle mõtlema. Küllap tal oli päris naljakas seal neid ähkivaid ja puhkivaid jooksjaid kuulata ja vaadata. 😀 Mina ise ventileerisin seal küll nii, nagu elu lõpp hakkaks kohe tulema. Ise polnud tegelikult anaeroobseski veel mitte. No mis teha: ma ei oska end nii kaugele pushida. Peab seda õppima hakkama. Selline 175–180 bpm vahel minek on tehtav, aga üle 180 ei suuda end kuidagi ajada. Nii lühikestel distantsidel: võiks. Peaks.

4. km joogipunkti jätsin mina vahele. 7 km ei ole vaja juua, kui ilm pole just palav (või pole end liiga paklsult riidesse pannud). Pigem aetakse väga tihti janu segamini väsimusega, mina ise olen seda küll korduvalt teinud. Enda peas on ju lihtsam mõelda, et ma pean joomise ajal kõndima, kuigi tegelikult kõnnitakse väsimuse tõttu. Siis on jälle nii raske õigesse rütmi jooksma saada. Tuleb lihtsalt ära kannatada.

splits

5. km on Parkmetsas alati olnud kõige aeglasem. Seal satutakse selle kõige pehmema rajakatte peale, kus on päris keeruline normaalne tõuge kätte saada. Sellel aastal tunnetasin seda vähem (pöid on tugevamaks saanud?), kuigi kilomeetriaeg peegeldas seda siiski (5:33). Õnneks edasi läheb juba palju paremaks. Tuleb jälle asfalt. 🙂 Igal juhul võitsin tänu Tauri vedamisele nendes rasketes kohtades ilmselt ligikaudu minuti. Aitäh sulle!

Kuskil 6. km-l ütles Tauri mulle, et aeg alla 36 minuti on täiesti reaalne, ei tohi lasta tempol ära vajuda. Eks ma olin ise ka oma peas oma “varu” pidevalt arvutanud, selleks hetkeks oli seda midagi 100 sekundi kanti. See oli vist esimene kord, kus ma mõtlesin, et rekord tuleb. Ja päris korralik seejuures!

Mõtlesin ka sellele, et ilmselt olen selle jooksu sees jooksnud on 5 km ja Cooperi rekordi. Hilisem analüüs kinnitas seda teadmist: jooksin laupäeval nii Cooperi (2,48 km), 3 km (14:43) kui ka 5 km (25:25) rekordid. Võtab näo ja südame naeratama küll. 🙂

Viimane kilomeeter läheb nagu ikka emotsiooni pealt. See viimane kilomeeter tundub kuidagi hästi lühike seal Parkmetsas, kuigi ta tegelikult pole meetritki lühem kui 1000 m. Enne finišisirgele jõudmist ütles Tauri, et jõuaks veel alla 36 minuti.

Game. On.

Tõmbasin jalad lõplikult tagumiku alt välja ja lihtsalt vajutasin. Mõtlesin, et kui enne finisit oma sisikonna asfaldile lennutan, siis lennutan. Mis seal ikka. Minna oli vaja. Pulss 185 peal ja tempo alla 4 min/km.

Finišisse jõudsime brutoajaga 35:54.

Lõime patsu ja mina otsisin endale koha, kuhu kiirelt maha istuda. Päris hull oli olla, aga hea tunne muidugi ületas seda. Ma olin oma 7 km rekordit just 2,5 minutit parandunud. Seda on väga palju. Ma olen väga rahul. 🙂