Rubriik: Võistlused

Tartu Rattaralli 2017 (62 km)

Published on by Margit Partei5 kommentaari

Selleaastane Tartu Rattaralli: ilmselt minu kõige sündmusterohkem lühike Ralli, mida sõitnud olen. Algas kogu üritus sellega, et rattakompuuter andis otsad ja oleks peaaegu lõppenud Nõos maanteekraavis, kus ühe joogipudeli otsa sõitmisest jäi lahutama paar sentimeetrit. Nüüd aga kõigest lähemalt. 🙂

Selle aasta seisuga on lühikesi Rallisid kogunenud kolm (aastatel 2014, 2016 ja 2017) ja pikki üks (aastal 2015). Lühike distants on minusugusele, kes eriti valmistuda ei viitsi/jõua, sest joosta on vaja, üks vägagi sobilik distants. Selle sõidab ka eelneva ettevalmistuseta ära, kui asja mõistusega võtta. Lootuses, et ka teised sõitjad asja mõistusega võtavad ja ilm tormiseks ei pööra (2015. aasta valud on veel meeles). Aga räägime nüüd sõidust ka.

Hommik algas kell 7.30 ühe mõnusa pudruga ja perekonna tervitamisega. Isa tuli ka sellel aastal lühikest distantsi sõitma ja etteruttavalt võib öelda, et oma vähese trenni (150 km rattasõitu) ja suitsetaja kopsude pealt tegi ta jälle ülehea tulemuse alla 2 tunni ja sai 700. koha. Võib ju vägagi rahule jääda. Toppisin end vaikselt riidesse ja oligi juba kell 9 peal ja aeg minema hakata. Start on praktiliselt minu kodu kõrval, seega minna polnud palju vaja. 😀

Kohe, kui uksest välja sain, mõistsin, et veel eelmisel õhtul korralikult töötanud rattakompuutril oli patarei tühjaks saanud. :/ Saatsin venna kiirelt Maksimarketisse uut ostma ja ise liikusin emaga stardi poole. Isa oli juba läinud materjale välja võtma ja rattakumme täis pumpama. Lõpuks saime patarei vahetatud ja liikusime Synlabi telgi juurde, kus pidime kell 9.30 Marise, Maria ja Liisiga kokku saama. Kell 9.30 ei olnud seal ei Synlabi telki ega ühtegi trennikaaslast. 😀 Mul hakkas juba närv sisse tulema, et ma ei leiagi neid üles ja pean üksi sõitma. Plaan oli ikkagi koos mõistlikult sõita.

Lõpuks kohtusin siiski Maria ja Marisega (jess!), tegime mõned pildid ja läksime kiirelt oma stardikoridoride poole. Maria läks siiski aega sõitma. Mina loobusin oma kohast 2. stardigrupis ja läksin Marisega kõigi sõitjate lõppu viimasesse koridori. Saime natuke oodata ja 4,5 minutit pärast stardipauku saime ka meie üle joone ja sõit võis alata.

28-05-2017-115

28-05-2017-122

Esimene kukkuja oli juba Kaubamaja juures. :/ Kõik need kukkumised võtavad nii kõhedaks seest. Alguses on alati vaja tõmmelda ka. Olgu, ma saan aru, kui sa oled viimases grupis, aga tegelikult lähed esisajasse sõitma vms. Aga kui sa oled nagu mina ja su koht on 1000+, mis sulle loeb, kas lõpetad 2 sek varem või hiljem? Kas see on väärt ohtlike olukordade tekitamist niigi kitsastes kohtades? Ikka selliseid “sõelumisi” ja manöövreid sai nähtud, et hoia ja keela. Üks oleks mul Riia tänaval peaaegu lenksu pihta sõitnud. Ei no tere hommikust…

Hakkasime ise vaikselt algusest peale selgasid võtma. Hoog oli hea (maanteerattaga on see muidugi palju lihtsamalt saavutatav kui mõne muu rattaga) ja pulss oli madal, alla 150. Kui 5 km sõidetud sai, sai ka natuke juba juttu rääkida, kuigi tähelepanu pidi siiski rohkem olema teel ja kaassõitjatel kui jutustamisel. Vaikselt kruiisisime seal, kiirus oli päris hea isegi. Ma ei osanud oodatagi, et nii kiirelt liigume. Isale ennustasin küll, et 25 km/h me küll ei sõida. 😀

Selleaastane rada oli aga võrreldes eelmise aastaga teistpidi ja minu arvates on see nii ikka hoopis kergem. Jah, Pangodi poole pöörates ikka tuleb neid laugeid tõusukesi, mis kohe tagareide kinni hakkavad ja pulssi tõstavad, aga üldiselt on lihtsam. Esimene pool oli kindlasti raskem ja aeglasem.

Pangodi TP (26 km): ametliku ajaga 1:05:08 (neto ca 4,5 minutit kiirem), 1303. koht, keskmine kiirus 24,5 km/h (26 km/h)

Esimese poole (31 km) sõitsime netoajaga 1:10 ja teise poole 1:00. Aga reljeefi vaadates pole siin midagi imestada ka. Mis veel esimesest poolest meelde jäi? Kuskil teel oli hunnik verd maas (vist oli ikka mingi loom öösel surma saanud, mitte keegi kukkunud), ühes kohas nägime kukkuja sini-musta ratast ja juba kartsime, kas see on Maria (õnneks ei olnud, see oli maastikuratas) ja teeninduspunktide järele vajadust ei olnud. Marisel oli ikka väga hea minek ja mina natuke pidurdasin seal tõusudel. 😀 Paari tuttavat märkasin ka, kellest mööda sõitsime. Liisit otsisime, aga ei näinud. See naine on oma maastikurattaga ikka uskumatult kiire ja tubli.

ralli1 copy
Pulss ilusti aeroobses ja intensiivses aeroobses. Tempo täitsa kenasti tõusudega kaasa liikumas. Vimane graafik ütleb vist kohe ära, et teine pool pidigi kergem olema.

Vahepeal sadas vihma. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga alati, kui Maris rattavõistlusel on, peab vihma sadama. Ausalt öeldes hakkas päris jahe, kui keha ja käed nii märjaks said. Õnneks oli see esimene vihm mõõdukas. 10 km jooksul said riided jälle kuivaks. Vahepeal sattusime mitu korda mingist meeste pundist mööda sõitma. Küll olime meie ees, siis jälle nemad. Niimoodi mitu korda. Samuti võttis meile sappa üks tubli maastikurattaga neiu, kes sõitis meiega kogu distantsi lõpuni.

Lõpuks hakkasid asjad allamäge minema, mis ratturi jaoks on hea asi. 😉 Aga siis loomulikult pidi veel üks vihm tulema. Ja see ei olnud enam mingi nali. See oli ikka tõsine padukas nii kaugele, kui silm seletas. Asfalt oli märg ( = ohtlik), julmalt külm hakkas ja jalad lirtsusid rattakingade sees. Vihma jätkus ikka päris pikalt. Pori hakkas pritsima. Minu valgest rattasärgist ei jäänud mitte midagi alles.

Nõo TP (39 km): ametliku ajaga 1:33:12 (neto ca 4,5 minutit kiirem), 1198. koht, 26.–39. km keskmine kiirus 27,6 km/h 

Lõpuks jäi ka vihm järele ja korraks vilksatas isegi päike. Nõole jõudes jäi sõita vist umbes 20 km. Kuskil ligikaudu samas kohas sattusime sõitma mingi väiksema pundi taha. Seal samas pillas minu ees üks mees oma joogipudeli maha. Minu maailm hakkas liikuma millisekundi kaupa. Teate küll seda tunnet, kui näiteks talvel jääl libisete ja selle sekundi murdosa jooksul jõuate mitu mõtet ära mõelda. Mul oli samasugune hetk. Jõudsin mõelda, et pöörata ma enam ei jõua kuskile ja tuleb sellest pudelist üle sõita. Proovisin sirget joont hoida, et mitte kellelegi ette pöörata. Õnneks pudel veeres ja minu rattast jäi vist paar sentimeetrit puudu. Huh. Võttis närvid jumala läbi. 😀 :/

Edasi oli inimestel jälle tõmmelda vaja. Meil oli päris korralik kiirus sees, seal 30–35 km/h vahel (finišiprotokoll ütleb, et viimased 13 km läbisime keskmise kiirusega 33,4 km/h). Tee kulges allamäge ja ausalt öeldes ega raskeks ei läinudki. Ainukesed jamad olid 1) tagumik, mis tuld lõi 2) kael, mis tuld lõi. Ma ei tea, kuidas me 2 aastat tagasi 142 km sõita suutsime. o_O Igal juhul see aasta mõtlesin juba 50 km peal, et hea, et varsti läbi saab. Ega kaua enam ei viitsiks kah. 😀

Hullem vajutamine hakkas pihta siis, kui Tartusse Ringtee tänavale jõudsime. Mingi punt jõudis meile järele ja mina jäin kuskile pundi keskele kinni, Maris oli kuskil eesotsas. Oi kus seal tõmmeldi. Ega inimesed ei mõtle sellele, et nende taga võib ka keegi olla ja päris niisama lihtsalt pöörata ja nihkuda ei ole päris turvaline, eriti nende kiiruste juures. Korra pidin isegi häält tegema, et mulle küljelt sisse ei tuldaks. Lõpuks sain sealt vabaneda ja korraks Marise kõrvale tagasi.

Turul tänaval pidime loomulikult veel mõned vihmapiisad kaela saama. Traditsiooniline juba. Seal jäin ka meelega natuke tahapoole, sest seal grupis tehti jälle imelikke asju ja vajutati vihaselt. Parem sõitsime natuke tagapool, aga ohutult. Mis see 10 sekundit meile ikka annab? 🙂 Oleks jaksanud ise ka vajutada, aga mul on peagi vaja Narvas poolmaratoni joosta ja luud-kondid võiksid selleks terved olla.

Finišisse jõudsime netoajaga 2:10:02 (ametlik aeg: 2:14:30). 

Tuletasime teineteisele veel meelde, et jalad on kinni klipitud ja need tuleb lahti teha, et mitte peatudes käna käia. Saime vett ja medalid, tegime pilti ja sõime ning oligi aeg koju minna, et oma vettinud riietest välja saada.

28-05-2017-137
Tegelikult meil ei ole jalad nagu mustanahalistel; ma ei tea, miks kaamera nii arvas ja mis ta sassi ajas. 😀

Õnnestunud Rattaralli. Kohe kindlasti.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:10:02 (ametlik: 2:14:30)
  • Distants: 62 km (minu kell: 61,75 km)
  • Keskmine kiirus: 28,5 km/h
  • Max kiirus: 49 km/h
  • Keskmine pulss: 152 bpm
  • Max pulss: 175 bpm
  • Koht: 1106/1786
  • Koht naiste seas: 145/433
  • Koht N21 vanusegrupis: 39/133
  • Kulunud kaloreid: 1342 kcal

PS. Viimased päevad hääletada oma lemmikblogide poolt! On sul ikka oma 5 häält jagatud? Minu leiad ikka spordiblogijate hulgast. 🙂 Hääletada saab SIIN.

Kõik fotod tegi minu vend. Suur aitäh sulle! 🙂

Rapla Selveri Suurjooks 2017

Published on by Margit Partei6 kommentaari

Rapla. Kust ma alustan? Alustame mu elu kõige ebaõnnestunumast võistluseelsest hommikust. Jäime minu pidurdamise tõttu kodust lahkumisega natuke hiljaks. Tahtsime natuke enne kella 9 kodust välja saada, aga kulus 10 min rohkem. Teel tegime paar WC peatust (tüüpiline jooksjate värk, kui tuleb enne võistlust vett lärida) ja kui kohale jõudsime, oligi kell juba 11.20. Okouuu. :/ 40 min stardini. Tund oleks minu jaoks absoluutne miinimum.

Siblisin ringi nagu peata kana. Esiteks plaanisin kavalalt bensiinijaamas WCs käia, kus ootasin aga ikkagi ligi 10 min järjekorras, sest minu ees vahetas inimene seal riideid. “Tore”, minu plaan ei toiminud. Sealt edasi tormasin ajakirja Jooksja telgist oma numbrit ära tooma. Seal tuli välja, et nad olid mu topelt kirja pannud (rääkisime üksteisest mööda kuidagi) ja eliitgrupi märkme numbrile peale pannud. Võtsin siis numbri 819 ja minu ilus 747 jäi mind kurvalt sekretariaati ootama, sest sinna mul aega minna ei olnud.

Tuli välja, et mul oli vaja minna lavale intervjuud andma. :O Kuna ma #MinaJooksja konkursi võitsin, taheti minult natuke eesmärkide kohta küsida. Midagi ma seal tagasihoidlikult pobisesin, et tahaks ikka rekordit joosta. 😀 Ehk siis kiiremini kui eelmise aasta 52:51. Siis tuli intervjueerija poolt loomulikult ära, et tuleb minna alla 50 minuti aega püüdma. Selle salajase eesmärgi julgesin ma enne võistlust ainult härra Jooksjale välja öelda, et ma lähen ikkagi seda 50 minuti piiri alistama. Kui ei tule, pole hullu, siis püüan rekordit. Sügaval sisimas ma teadsin, et kui ma Raplas seda 50 minutit kätte ei saa, siis sellel aastal mingit erilist 10 km rekordirada enam joosta ei ole. 

Igal juhul pärast intervjuud oli stardini alla 25 minuti. o_O Haarasin kiiruga oma vana Garmini kella, millega plaanisin jooksma minna, kuna tahtsin korraga ekraanil nuppe klõpsimata näha rohkem kui kahte välja, mida Polar M200 mulle võimaldab. Polar on trennis OK ja randmelt pulsi mõõtmine mulle meeldib, aga võistlusel pole mul aega neid nuppe klõpsida, et näha 1. distantsi 2. keskmist tempot 3. hetke tempot (4. pulssi). Seal on joosta vaja.

Eelmisel päeval olin Garmini pulsianduril ära vahetanud patarei. Raplas selgus, et enam ta kellaga ühendust ei saanud. :/ Kiskusin vöö soojenduse ajal endal seljast, tegin 10 minuti sees ära soojendusjooksu, paar jooksuharjutust ja paar lahtijooksu. Ma pole nii kehva soojendust vist ealeski enne rekordiüritust varem teinud. Reied olid nii kinni kui olla sai. Eelmisel päeval jooksin oma kerget võistluseelset jooksu ja lahtijookse nagu noor kits ja võistluspäeval olid jalad tinast. “Tore”.

Kell oli saanud juba 11.50. Jõudsin oma TYSKi tiimikaaslastele ainult kiirelt lehvitada, isegi juttu polnud aega ajada. Kiiruga kastsin oma pea ja nokatsi veega märjaks, panin lisaks Garminile teisele käele Polari kella, kust sain vajadusel pulssi vaadata (ilm oli nii kuum – pea 20 kraadi – et igaks juhuks tahtsin siiski pulsiga kursis olla), ja tormasin kiiruga starti. Jumal tänatud, et mul eliitgrupi märge oli, muidu oleks pidanud kuskilt Kamtšatkalt alustama ja oma tempogrupi inimesteni jõudmiseks slaalomit jooksma. Sain veel stardikoridoris Triinuga paar sõna vahetada ja tõdeda, et nii kehva hommikut pole enne võistlust kunagi olnud. Stressilevel 5000. 😀

Igal juhul stardipauguga panin sealt sellise hooga minema, et ise ka ei uskunud. Aga midagi polnud seal 10 km peal tagasi ka hoida. Rada on kiire ja tuli vajutada ja jälgida, et rada maksimaalselt lühikeseks joosta. Palav oli nagunii ja suremine distantsi teises pooles oli kindlustatud, alusta siis ükskõik millise tempoga. 10 km on selline distants, et midagi seal eriti tagasi hoida küll ei ole.

1. km tuli ajaga 4:26. Juba oli janu ja hullult palav oli ka. Ligi 20 kraadi ja päike, ei mingeid pilvi. Natuke õnneks puhus tuult, mis jahutas. Seegi hea.

Ma ei mäleta kilomeetritest 1–5 eriti midagi. Vahtisin kilomeetritemposid ja proovisin neid alla 5:00 hoida. Kuradima raske oli, põlvi tuli vägisi ülespoole kiskuda ja enesetunne midagi head just ei olnud, endal veremaitse suus. Kuskil oli paar pisikest tõusukest. 4 km peal sai lõpuks juua ja end kasta. Tõi korraks leevendust.

Kilomeetrid 4–8 kulgevad Rapla jooksul ühel pikal sirgel. Seda mäletasin ma eelmisest aastast juba väga hästi. Hoidsin seal hambaid ristis ja proovisin mitte tempol liiga hullult ära langeda lasta (aga langemine oli ikka päris korralik…), kuigi väga raske oli. Palav, jalad jumala läbi ja lihtsalt raske noh! Midagi nauditavat küll mitte. Mõttes kordasin poole maa peal endale, et tuleb veel 3 km vastu pidada, pärast 8 km täitumist läheb juba kergemaks. Kuskil möödusin Kristinast, mis oli mulle suur üllatus. Ta on ju nii kiire!

splits
Täitsin ka oma ammuse unistuse joosta 5 km alla 25 minuti. 🙂 5 km aeg: 23:57.

Võrreldes eelmise aastaga oli see jooks öö ja päev. Pulsid olid küll sarnased (kipun enesetunde põhjal arvama, et randmelt mõõdetud pulss 175 bpm just päris õige ei olnud), aga sellel aastal oli jooks raske, tõsine suremine, eelmisel aastal suutsin paduvihmas jooksu hoopis nautida. Emotsioon jooksu ajal erines kardinaalselt, kuid lõpus oli õnneks samasagune: hea. 🙂 Olgu mis on: Rapla rada on kiire! Seda ei muuda isegi palav ilm või taevast alla tulevad pussnoad (loe: paduvihm).

8 km peal heitsin pilgu kellale: keskmine tempo 4:56 min/km. Surm oli tõsiselt silme ees, aga pidin seda tempot hoidma. Allaandmisruumi oli vähe, täpselt 8 sekundit ja ees ootas lõik kruusateed, kuhu targemate meeste kurjakuulutava jutu järgi võib vabalt 10 sekundit jätta. Priit möödus minust ja teda ma kätte ei saanud. Kurvis ma Mariat kuskil enda ees ei näinud, seega pidi ta kuskil mu seljataga olema. Mis valemiga?! O_o Korjasin oma tahtejõu uuesti kokku ja lihtsalt jooksin, hambad ristis (ja seal loomulikult olid kõik fotograafid, kes mu 10x koledama ja paksemana fotole püüdsid 😀 ). Finiš juba paistis, seda isegi füüsiliselt.

18518151_1303755923027183_1244446782518731198_o
Julmalt üle kanna jooksmas, sest 9. km oli ikka raske ja paha. Foto: Mait Marttila

Kuskil 500 m enne finišit oli üks mees kokku kukkunud ja kiirabi turgutas teda murul. :/ Hirm tuli täitsa peale, sest ise jooksin seal lõpukilomeetril üle 180 pulsiga ja suhteliselt viimase vindi peal. Märkasin veel Viljarit mulle väga häälekalt kaasa elamas. Seejärel oli juba Maris kaasa elamas, et kõva aeg tuleb. Õigus. Tal oli õigus. Igal juhul aitäh teile, olite just õige koha peal, et finišiks viimsed jõuvarud kokku võtta. 🙂

Viimane pööre vasakule. Veel üks vasakpööre. Finišikaar oli käe ulatuses. Otsisin ajatablood, aga ma ei leidnud seda. Päris lõpus nägin, et kellal oli ees number 49.

Saingi hakkama. 10 km alla 50 minuti. Lõpuaeg 49:11. Vot selliseid numbreid pole ma kunagi isegi unes näinud, nendest unistamisest või eesmärgiks seadmisest rääkimata. Tee, mida armastad, naudi protsessi ja tulemused tulevad ise? Ju siis. 🙂

Maria oli kohe mu seljataga ja riburada saime kõigi TÜASK klubikaaslastega kokku. Muljetasime, treener oli meie üle uhke 🙂 , tegime pildi ära ja sai kodu poole sõitma hakata, endal vägev 10 km rekord tagataskus. Eelmisel aastal jooksin Raplas ideaaltingimustes aja, mis algas numbriga 52, ning kahtlesin kogu südamest, kas kunagi üldse sellest kiiremini joosta suudan. See tundus liiga ulmeline. Seekord õnnestus kuuma ilma ja kõigi muude takistuste kiuste sellest ajast veel peaaegu 4 minutit maha lihvida. Mitme aasta pikkune töö hakkab lõpuks vilja kandma!

img_1287
Tubli TYSKi tiim 🙂

Aga hakkame nüüd üheskoos Narva 11. juuniks head jahedat jooksuilma nõiduma, sest mu ametlik Lissabonis joostud poolmaratoni rekord võiks ju veel natuke poleerimist saada. 😉

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 49:11
  • Distants: 10 km (minu kell: 9,99 km)
  • Keskmine tempo: 4:55 min/km
  • Keskmine pulss: 175 bpm
  • Koht: 372/748 (lõpuks esimese poole seas, jee!)
  • Koht naiste seas: 60/286
  • Koht N vanusegrupis: 38/180

Kes soovib kaasa lüüa Eesti parimate blogide valimisel, siis Eesti Blogiauhindade hääletus on avatud 31. maini. Minu blogi leiad ikka spordiblogide kategooriast. Ühelt IP aadressilt on lubatud hääletada kokku kuni 5 korda.