Narva Energiajooks 2017 | Eesti Blogiauhinnad 2017

Narva Energiajooks on minu jaoks väga tähendusrikas jooks. See oli minu esimene rahvaspordivõistlus, jooksin 7 km ajaga 52 minutit. Aasta oli siis 2013. Narvas jooksin ma aastal 2014 oma elu esimese poolmaratoni ajaga 2:10 ja olin maailma kõige õnnelikum inimene. Ka sellel aastal ei valmistanud Narva pettumust. Kohe kõigest pikemalt.

Ida-Virumaale sõitsin juba reede õhtul. Vaatasin perekonna üle ja sõin kõhu head-paremat täis. Minu ema ei vea selles osas kunagi alt. 😀 Uni oli enam-vähem ja laupäeval ärkasin isegi enne äratuskella ise 7.30 ajal üles. Hullult närviline oli olla. Korralikult keeras kõhus. Narva läksin ju konkreetselt aega jooksma. Toppisin endale vägisi pudru sisse ja kella 9 ajal asusime Narva poole teele. 50 km autosõitu möödus väga ruttu.

Kohapeal sain ruttu numbri kätte, käisin vetsus ära ja asusin oma trennikaaslasi otsima. Õnneks ka see missioon sujus probleemideta. 🙂 Sealt suundusime juba ühiselt soojendusele. Jalg oli isegi päris hea. Kui kolmapäeval trennis põlvetõsteid tegime, siis ei tõusnud see jalg mitte kuskile. Laupäeval oli seis aga vastupidine. Mis mul selle vastu olla sai! Kiirelt tegime ühispildi ka ja juba lendasin kiirelt oma support teami otsima, et võta viimased sõõmud vett, kasta pea märjaks ja kinnitada geelid endale külge. Ühe stardieelse geeli (High5 apelsini IsoGel) pistsin kohe pintslisse. Õnneks sain vaatamata suurele stardinumbrile siiski oma trennikaaslaste juurde välja murtud, et nendega koos startida. Õues oli juba päike kuumutamas ja temperatuur 20 ligi. Ei noh, tore. Aga midagi polnud teha. Joosta oli vaja. 

img_1793
Parim tiim maailmas!

img_1753

Stardist läksin minema koos Maria ja Liisiga. Küll need hakkasid kohe vajutama. Põhimõtteliselt 5:00 tempos mäest üles. Kilomeetrikese hoidsin neist hammastega kinni, aga siis sain aru, et nii kaugele ei jõua. Tuleb oma jooksu joosta. Lasin tempo ja pulsi natuke 180 allapoole ja nii oli lootust seal kuumas ka ellu jääda.

Õnneks esimene joogipunkt tuli juba 3 km peal. Hakkasin kohe end kastma ja tankima. Linnas kulgemine eriti mõnus ei olnud, õhk väga palju ei liikunud. Lisaks pidin üht geeli käes hoidma, kuna see oleks peaaegu mu geelivööst välja kukkunud. Välja veninud teine. :/ Õnneks teine geel vähemalt püsis ilusti paigas.

Kohtasin teel nii mitmeid tuttavaid. Nii mõnigi küsis, mis plaan on. Ütlesin, et plaan on alla 2 tunni joosta, aga ilm on selline, et tuleb leppida sellega, mis tuleb. See oli ka täiesti tõsi jutt. Ideaalilma puhul oleks võinud ju 1:50 püüdma minna, aga selle ilmaga tuli realistiks jääda. Eks peas oli see teadmine, et mitteametlikult olen ma ju poolikut 1:54:14 jooksnud. Aga see oli koos oma tempomeistriga ja ideaalse ilmaga… Ametlik Lissabonis joostud rekord 2:01:54 oli aga kindlasti üle joostav.

img_1774
Ei jooksnud kiirelt, vaid lendasin madalalt.

Lõpuks tuli 8 km joogipunkt, kus sain lõpuks käes kantud geeli ära võtta. Ikka High5 õuna EnergyGel, mis on täitsa ametlikult minu lemmik geel. Ausalt öeldes ega seal 8 km peal ei olnud üldse nii kerge, kui poolmaratonil 8 km peal peaks olema.

10 km täitus minu kella järgi 53 minuti peal. Kuna kilomeetripostid tulid omajagu hiljem kui mu kellal, siis ametlik 10 km aeg oli 54:23, koht 588. Õnneks sai seal paar km puude varjus joosta. See päästis tõesti väga palju. Kohe tuli peale ka joogipunkt, kus Lemberg soovitas end korralikult märjaks kasta ja juua. Pidin isegi veidi punktis ootama, et kaks topsi vett kätte saada, aga need 3 sekundit olid vajalikud. Üldiselt suutsin joogipunktid jooksusammul läbida ja sinna minimaalselt sekundeid jätta.

Algas minu lemmik lõik: edasi-tagasi lõik Narva-Jõesuu maanteel. Saab kõik tuttavad ära vaadata ja neile kaasa elada. Õnneks oli seal ka tuult, mis jahutas. Tuli 3 km järgmise joogipunktini vastu pidada. Sealt jäi 8 km sirget teed finišini. Raske oli. Ega selles jooksus midagi nautida ei olnud. Lihtsalt jooksid ja lootsid, et varsti saab see õudus läbi.

Motivatsiooni aitas hoida meie suurepärane treener Maris, kes koos Liisi abikaasa Argoga ratastega rajal olid ja meile vähemalt 5+ kohas kaasa elasid. Paneb ikka jooksma küll, kui keegi kogu aeg hea sõnaga tagant utsitab. 🙂 Sain neile ka oma tühjaks saanud geelivöö ära anda. Jubedalt soonis teine vöökoha ümber.

Alates 16. km-st hakkasin ma tõsiselt kilomeetreid lugema. 5 km oli jäänud ja julgustasin end sellega, et maksimaalselt 30 min on jäänud. Jalad muutusid vaikselt tinaks ja kerge “seina” tunne tuli peale. Mingis oma mullis voolasin seal edasi. Meie trenni teine Tauri jooksis algusest peale minuga sarnast tempot, seega proovisin teda mitte liiga kaugele ette ära lasta.

Kuskil seal kandis möödusin imekombel Mariast. Kahjuks oli pistmine tal päris hulluks läinud. :/ Minul oli ka terve tee kõht valus ja mõlemal pool oli väike pistmine sees, aga proovisin seda ignoreerida. Paarilt kõndijalt küsisin, kas pistab. Sain eranditult vastuseks jah. Soovitasin neil käed üles tõsta, kuna see aitab vahelihast vabastada. Loodan, et vähemalt kellelgi see nõu oli ka abiks. 🙂 Katkestajaid oli ka omajagu näha. Ilm ei halastanud ei esimestele ega viimastele. 

Lõpuks jõudis kohale 18 km märk. Minu tempo oli ikka päris ära langenud (kuigi numbrid nii koledad ka ei olnud, kui rajal tundus) ja jalad ei tahtnud üldse liikuda. Kuskil seal ütles Maris veel, et ilus samm. Ta tegi vist nalja. 😀

img_1795
Algus oli suts kiire, aga üldiselt: olen väga rahul!

Viimased 3 km kulgesid täiesti omas mullis kuskil maratoni seinalaadses seisundis. Jõudsin korraks ka mõelda, et nii hea, et tegu on poolmaratoniga, mitte täispika maratoniga ja loodan, et sügisel Tallinnas ilm kõigile kas või üks kord halastab. Nahk oli õlgadel päikesest põlemas, kuigi hommikul sai end SPF30 sisse määritud. Ilmselt oli see higistamise ja kastmisega kõik maha kulunud. Kõhus ikka pistis. Külmavärinad olid mind kimbutanud juba viimased 12–13 km. Tundus, et geelid natuke aitasid nende vastu, aga asi võis ka selles olla, et oma kaks geeli võtsin ma siis, kui kohe ka puude vari natukeseks peale tuli (8 ja 16 km). Jalad ei tahtnud enam tõusta ja paaril korral mõtlesin, et põhiline on mitte kokku kukkuda. Keskendusin jooksmisele, ei vaadanud ei tempot ega kella. Peas kõlasid sõnad Urmas Randma trennist:

“Ei mõtle, püsikiirushoidja peale ja jooksed!”

Lõpuks sai täis 20 km. See oli esimene kord, kui ma kellal teise ekraani ette panin, kus näen kulunud aega ja läbitud distantsi. Pilk kellale näitas, et tegelikult on lootust oma mitteametlik pooliku rekord (1:54:14) üle joosta. Kuskilt aga midagi juurde panna enam ei olnud. Lihtsalt kulgesin, endal vahepeal isegi silmad kinni, ja üritasin vastu pidada. Näod, mida ma tegin, olid kõike muud kui ilusad. Kuna eelnevalt olid kilomeetripostid tulnud paarsada meetrit hiljem kui mu kellal, siis mul suuri lootusi ei olnud, et mitteametlik rekord üle saab joostud. Selles saunas oli iga aeg alla 2 tunni minu jaoks hea! Peab tunnistama, et vorm oleks enamatki lubanud, aga mis sellest enam. Oli mis oli. Alati ei saa ideaaltingimustes joosta.

Narva viimane kilomeeter peegeldab hästi kogu Narva Energiajooksu poolmaratoni rada. Muusikat, ergutamist ja meelelahutust on raja ääres korralikult, aga mitte nii palju, et see ajudele hakkaks. Rada on tegelikult väga põnev, samas kiire. Finišikilomeetri poolest ei jää Narva kuidagi alla Tartu Linnamaratonile või nendele aegadele, kus Tallinnas vanalinna veerel joosta sai. Tänaseks tean Narva rada liigagi hästi: nagu kodus jookseks.

Teadsin, et pärast silda tulebki kohe kauaoodatud finiš. Maris veel ergutas mind, et hea samm, hea tempo ja super aeg tuleb. Finišis paiskasin veel käed taeva poole ja kohal ma olingi. Juhei!

Brutoaeg: 1:54:25. Aimasin, et netoaeg võib olla kiirem kui mu mitteametlik isiklik rekord. Seda ta 7 sekundi võrra ka oli. 1:54:07 on minu uus pooliku rekord. Uhke värk! 🙂 Kiskusin kohe nokatsi, mis nii häirima oli hakanud, peast ära ja kaanisin 2 pudelit vett ja spordijooki endale sisse. Kõht ikka valutas, aga emotsioon korvas absoluutselt kõik. Minust jäi kõik sinna rajale. Ma poleks suutnud sekunditki kiiremini joosta.

img_1789

Aeg oli suurepärane. Kõik muu selle jooksu juures oli halb: enesetunne, pistmine, ilm, jalad, joodikupäevitus. Suuresti aitas kuuma taluda mu uus Puma maika, mida kartsin selga panna, sest ta on natuke paksemast materjalist, aga tuli välja, et see on ideaalne särk: ta lihtsalt ei kuiva selga ära. Terve jooksu vältel hoidis mu kere jahedas. Ja tegelikult polnud ainult aeg hea: rada ja kaasaelajad olid ka suurepärased. 🙂 Jäi vaid kummitama, et mis aja ma küll siis oleksin jooksnud, kui meid jaheda ja pilves ilmaga oleks kostitatud… Aga see, et sisse jäi tunne, et sellel distantsil on võimalik veel aega parandada, on tegelikult hea tunne. Väike saavutusnälg on ainult positiivne. 🙂

12. poolmaraton sai joostud. Nüüd tuleb hakata sügishooajaks põhja laduma. Varsti peaksin selleks saama ka Urmas Randma jooksukava kätte. Järgmine võistlus tuleb ilmselt alles augustis, kui just enne hulluks ei lähe ja mingeid väiksemaid sutsakaid kaasa ei tee. 😀

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:54:07
  • Distants: 21,1 km (minu kell: 21,23 km)
  • Keskmine tempo: 5:23 min/km
  • Max.tempo: 4:01 min/km
  • Keskmine pulss: 175 bpm
  • Max.pulss: 188 bpm
  • Koht: 575/1013
  • Koht naiste seas: 114/339
  • Koht N vanusegrupis: 76/207
  • Kulutatud kalorid: 1492 kcal

Viimaks on paslik rääkida teisest suurest ja tähtsast sündmusest, mis samal päeval toimus. Eesti Blogiauhinnad 2017. Paar päeva enne gaalat sain ma kirjakese, kus küsiti, kas sooviksin üritusele väikse tervitusvideo teha, kuna mu blogi hääletati esikolmikusse. Kohta ma teada ei saanud, ärge muretsege. 🙂 Mul oli sama põnev kui kõigil teistel neid tulemusi oodata. Video tegin kiirelt enne üht trenni ära. Tahtsin siiski kõiki osapooli tänada ja õnnitleda, vaatamata sellele, et ise kohale minna ei saanud.

Kahjuks jagamist mul otseülekandest vaadata ei õnnestunud, kuna olin ühel teisel üritusel koos oma jooksusõpradega. Et keegi ei hakkaks arvama, et ma Blogiauhindadest nii vähe hoolisin, et valisin selle asemel teise ürituse, siis teile teadmiseks, et otsus teisele üritusele minna tuli tunduvalt hiljem kui otsus EBA2017 mitte minna. Siin olid põhjusteks ausalt öeldes raha (sest oleme oma kodu ostmas ja sõna otseses mõttes iga euro loeb) ja logistika, sest mul olid pühapäeval Tartus juba järgmised töised kohustused (sest täiskohaga töötamine ja lisaks oma ettevõtte vedamine võtab väga suure osa minu ajast, sh nädalavahetustest).

Oma esikohast spordiblogide kategoorias sain teada siis, kui härra Jooksja mulle sõnumi teel õnne soovis. Lõpuks sain ka internetti ühendutud ja õnnesoovidele vastata. Ma ise ei osanudki palju rohkem öelda kui AITÄH. Ausalt öeldes tuli see võit ikkagi natuke ootamatult. Aitäh kõigile, kes mulle kaasa elasid ja minu poolt hääletasid! 🙂 Hindan teid, häid inimesi minu ümber, kindlasti rohkem kui auhinnaga kaasnevaid kingitusi. Parim kingitus on siiski see diplom, mis mu kodus eelmise aasta kõrvale aukohale platseerub. See on sümbol ja igapäevane meeldetuletus minu suurepärasest kogukonnast ja minu inimestest. Teist kõigist! 🙂

18955118_708711749330085_1773639078093634932_o

Hiljem sain Facebooki kaudu teada ka esikolmiku. Karmeni 3. koha üle oli väga hea meel, aga kahju oli sellest, et Kati TOP3 ei mahtunud. Sellegipoolest palju õnne 2. koha omanikule ehk Ujumismaailma blogile! Igal aastal on spordiblogide esikolmikusse üks (vähemalt minu jaoks) “must hobune” ehk üllataja sattunud. Polnud ka see aasta erand. Eks näis, mis järgmisel aastal saab: kes veel üldse blogib, kes osaleb, kes võidab.

Lõpuks lisan siia veel minu video, mida gaalal mängiti. Loodan, et tehniliselt kõik toimis. Ehk järgmisel aastal näeme. 🙂

Tartu Rattaralli 2017 (62 km)

Selleaastane Tartu Rattaralli: ilmselt minu kõige sündmusterohkem lühike Ralli, mida sõitnud olen. Algas kogu üritus sellega, et rattakompuuter andis otsad ja oleks peaaegu lõppenud Nõos maanteekraavis, kus ühe joogipudeli otsa sõitmisest jäi lahutama paar sentimeetrit. Nüüd aga kõigest lähemalt. 🙂

Selle aasta seisuga on lühikesi Rallisid kogunenud kolm (aastatel 2014, 2016 ja 2017) ja pikki üks (aastal 2015). Lühike distants on minusugusele, kes eriti valmistuda ei viitsi/jõua, sest joosta on vaja, üks vägagi sobilik distants. Selle sõidab ka eelneva ettevalmistuseta ära, kui asja mõistusega võtta. Lootuses, et ka teised sõitjad asja mõistusega võtavad ja ilm tormiseks ei pööra (2015. aasta valud on veel meeles). Aga räägime nüüd sõidust ka.

Hommik algas kell 7.30 ühe mõnusa pudruga ja perekonna tervitamisega. Isa tuli ka sellel aastal lühikest distantsi sõitma ja etteruttavalt võib öelda, et oma vähese trenni (150 km rattasõitu) ja suitsetaja kopsude pealt tegi ta jälle ülehea tulemuse alla 2 tunni ja sai 700. koha. Võib ju vägagi rahule jääda. Toppisin end vaikselt riidesse ja oligi juba kell 9 peal ja aeg minema hakata. Start on praktiliselt minu kodu kõrval, seega minna polnud palju vaja. 😀

Kohe, kui uksest välja sain, mõistsin, et veel eelmisel õhtul korralikult töötanud rattakompuutril oli patarei tühjaks saanud. :/ Saatsin venna kiirelt Maksimarketisse uut ostma ja ise liikusin emaga stardi poole. Isa oli juba läinud materjale välja võtma ja rattakumme täis pumpama. Lõpuks saime patarei vahetatud ja liikusime Synlabi telgi juurde, kus pidime kell 9.30 Marise, Maria ja Liisiga kokku saama. Kell 9.30 ei olnud seal ei Synlabi telki ega ühtegi trennikaaslast. 😀 Mul hakkas juba närv sisse tulema, et ma ei leiagi neid üles ja pean üksi sõitma. Plaan oli ikkagi koos mõistlikult sõita.

Lõpuks kohtusin siiski Maria ja Marisega (jess!), tegime mõned pildid ja läksime kiirelt oma stardikoridoride poole. Maria läks siiski aega sõitma. Mina loobusin oma kohast 2. stardigrupis ja läksin Marisega kõigi sõitjate lõppu viimasesse koridori. Saime natuke oodata ja 4,5 minutit pärast stardipauku saime ka meie üle joone ja sõit võis alata.

28-05-2017-115

28-05-2017-122

Esimene kukkuja oli juba Kaubamaja juures. :/ Kõik need kukkumised võtavad nii kõhedaks seest. Alguses on alati vaja tõmmelda ka. Olgu, ma saan aru, kui sa oled viimases grupis, aga tegelikult lähed esisajasse sõitma vms. Aga kui sa oled nagu mina ja su koht on 1000+, mis sulle loeb, kas lõpetad 2 sek varem või hiljem? Kas see on väärt ohtlike olukordade tekitamist niigi kitsastes kohtades? Ikka selliseid “sõelumisi” ja manöövreid sai nähtud, et hoia ja keela. Üks oleks mul Riia tänaval peaaegu lenksu pihta sõitnud. Ei no tere hommikust…

Hakkasime ise vaikselt algusest peale selgasid võtma. Hoog oli hea (maanteerattaga on see muidugi palju lihtsamalt saavutatav kui mõne muu rattaga) ja pulss oli madal, alla 150. Kui 5 km sõidetud sai, sai ka natuke juba juttu rääkida, kuigi tähelepanu pidi siiski rohkem olema teel ja kaassõitjatel kui jutustamisel. Vaikselt kruiisisime seal, kiirus oli päris hea isegi. Ma ei osanud oodatagi, et nii kiirelt liigume. Isale ennustasin küll, et 25 km/h me küll ei sõida. 😀

Selleaastane rada oli aga võrreldes eelmise aastaga teistpidi ja minu arvates on see nii ikka hoopis kergem. Jah, Pangodi poole pöörates ikka tuleb neid laugeid tõusukesi, mis kohe tagareide kinni hakkavad ja pulssi tõstavad, aga üldiselt on lihtsam. Esimene pool oli kindlasti raskem ja aeglasem.

Pangodi TP (26 km): ametliku ajaga 1:05:08 (neto ca 4,5 minutit kiirem), 1303. koht, keskmine kiirus 24,5 km/h (26 km/h)

Esimese poole (31 km) sõitsime netoajaga 1:10 ja teise poole 1:00. Aga reljeefi vaadates pole siin midagi imestada ka. Mis veel esimesest poolest meelde jäi? Kuskil teel oli hunnik verd maas (vist oli ikka mingi loom öösel surma saanud, mitte keegi kukkunud), ühes kohas nägime kukkuja sini-musta ratast ja juba kartsime, kas see on Maria (õnneks ei olnud, see oli maastikuratas) ja teeninduspunktide järele vajadust ei olnud. Marisel oli ikka väga hea minek ja mina natuke pidurdasin seal tõusudel. 😀 Paari tuttavat märkasin ka, kellest mööda sõitsime. Liisit otsisime, aga ei näinud. See naine on oma maastikurattaga ikka uskumatult kiire ja tubli.

ralli1 copy
Pulss ilusti aeroobses ja intensiivses aeroobses. Tempo täitsa kenasti tõusudega kaasa liikumas. Vimane graafik ütleb vist kohe ära, et teine pool pidigi kergem olema.

Vahepeal sadas vihma. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga alati, kui Maris rattavõistlusel on, peab vihma sadama. Ausalt öeldes hakkas päris jahe, kui keha ja käed nii märjaks said. Õnneks oli see esimene vihm mõõdukas. 10 km jooksul said riided jälle kuivaks. Vahepeal sattusime mitu korda mingist meeste pundist mööda sõitma. Küll olime meie ees, siis jälle nemad. Niimoodi mitu korda. Samuti võttis meile sappa üks tubli maastikurattaga neiu, kes sõitis meiega kogu distantsi lõpuni.

Lõpuks hakkasid asjad allamäge minema, mis ratturi jaoks on hea asi. 😉 Aga siis loomulikult pidi veel üks vihm tulema. Ja see ei olnud enam mingi nali. See oli ikka tõsine padukas nii kaugele, kui silm seletas. Asfalt oli märg ( = ohtlik), julmalt külm hakkas ja jalad lirtsusid rattakingade sees. Vihma jätkus ikka päris pikalt. Pori hakkas pritsima. Minu valgest rattasärgist ei jäänud mitte midagi alles.

Nõo TP (39 km): ametliku ajaga 1:33:12 (neto ca 4,5 minutit kiirem), 1198. koht, 26.–39. km keskmine kiirus 27,6 km/h 

Lõpuks jäi ka vihm järele ja korraks vilksatas isegi päike. Nõole jõudes jäi sõita vist umbes 20 km. Kuskil ligikaudu samas kohas sattusime sõitma mingi väiksema pundi taha. Seal samas pillas minu ees üks mees oma joogipudeli maha. Minu maailm hakkas liikuma millisekundi kaupa. Teate küll seda tunnet, kui näiteks talvel jääl libisete ja selle sekundi murdosa jooksul jõuate mitu mõtet ära mõelda. Mul oli samasugune hetk. Jõudsin mõelda, et pöörata ma enam ei jõua kuskile ja tuleb sellest pudelist üle sõita. Proovisin sirget joont hoida, et mitte kellelegi ette pöörata. Õnneks pudel veeres ja minu rattast jäi vist paar sentimeetrit puudu. Huh. Võttis närvid jumala läbi. 😀 :/

Edasi oli inimestel jälle tõmmelda vaja. Meil oli päris korralik kiirus sees, seal 30–35 km/h vahel (finišiprotokoll ütleb, et viimased 13 km läbisime keskmise kiirusega 33,4 km/h). Tee kulges allamäge ja ausalt öeldes ega raskeks ei läinudki. Ainukesed jamad olid 1) tagumik, mis tuld lõi 2) kael, mis tuld lõi. Ma ei tea, kuidas me 2 aastat tagasi 142 km sõita suutsime. o_O Igal juhul see aasta mõtlesin juba 50 km peal, et hea, et varsti läbi saab. Ega kaua enam ei viitsiks kah. 😀

Hullem vajutamine hakkas pihta siis, kui Tartusse Ringtee tänavale jõudsime. Mingi punt jõudis meile järele ja mina jäin kuskile pundi keskele kinni, Maris oli kuskil eesotsas. Oi kus seal tõmmeldi. Ega inimesed ei mõtle sellele, et nende taga võib ka keegi olla ja päris niisama lihtsalt pöörata ja nihkuda ei ole päris turvaline, eriti nende kiiruste juures. Korra pidin isegi häält tegema, et mulle küljelt sisse ei tuldaks. Lõpuks sain sealt vabaneda ja korraks Marise kõrvale tagasi.

Turul tänaval pidime loomulikult veel mõned vihmapiisad kaela saama. Traditsiooniline juba. Seal jäin ka meelega natuke tahapoole, sest seal grupis tehti jälle imelikke asju ja vajutati vihaselt. Parem sõitsime natuke tagapool, aga ohutult. Mis see 10 sekundit meile ikka annab? 🙂 Oleks jaksanud ise ka vajutada, aga mul on peagi vaja Narvas poolmaratoni joosta ja luud-kondid võiksid selleks terved olla.

Finišisse jõudsime netoajaga 2:10:02 (ametlik aeg: 2:14:30). 

Tuletasime teineteisele veel meelde, et jalad on kinni klipitud ja need tuleb lahti teha, et mitte peatudes käna käia. Saime vett ja medalid, tegime pilti ja sõime ning oligi aeg koju minna, et oma vettinud riietest välja saada.

28-05-2017-137
Tegelikult meil ei ole jalad nagu mustanahalistel; ma ei tea, miks kaamera nii arvas ja mis ta sassi ajas. 😀

Õnnestunud Rattaralli. Kohe kindlasti.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:10:02 (ametlik: 2:14:30)
  • Distants: 62 km (minu kell: 61,75 km)
  • Keskmine kiirus: 28,5 km/h
  • Max kiirus: 49 km/h
  • Keskmine pulss: 152 bpm
  • Max pulss: 175 bpm
  • Koht: 1106/1786
  • Koht naiste seas: 145/433
  • Koht N21 vanusegrupis: 39/133
  • Kulunud kaloreid: 1342 kcal

PS. Viimased päevad hääletada oma lemmikblogide poolt! On sul ikka oma 5 häält jagatud? Minu leiad ikka spordiblogijate hulgast. 🙂 Hääletada saab SIIN.


Kõik fotod tegi minu vend. Suur aitäh sulle! 🙂