Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks oli täitsa omamoodi jooks. Alates võistlushommikust kuni finišini välja.
Algas kõik sellest, et hommikul ärkasin ikka selle sama alakõhu valuga, mis mind ka eelmisel päeval kimbutas. Ei olnud ju that time of the month, kuigi tunne oli täpselt selline ja hullemgi. Korralik valu ja kogu keha paistes, kaalunumber kuskil taevas… Pudru asemel maandus kõhtu hoopis taldrikutäis pastat, mis eelmisel õhtul valudes kuidagi alla ei läinud. Viimased korralikud süsivesikud mõneks päevaks, sest ees ootas teiper.
Kella 8.30 paiku hakkasime Tartust liikuma. Kell 10.15 olime Pärnus kohal. Ilm oli jooksmiseks väga hea, selline 13 kraadi ja pilvine, aga vihmata. Nende kahtlaste alakõhu valude tõttu otsustasin pikad püksid jalga panna ja alakeha soojas hoida, kuigi üldiselt oli lühikeste riiete ilm.
Tegime Liiliga natuke sooja: sörk, paar põlve- ja sääretõstet ja jalavibutust ning kaks lahtijooksu otsa. Siis läksime juba stardikoridori passima, kuna olime ju niigi täiesti stardirivi tagaotsas. Number oli mul 1856, mind pandi suhteliselt viimasel hetkel kirja, sest jooksul osaluse kinkis mulle ajakiri Jooksja. Eelmise aasta alguskilomeetrite trügimine oli ilusti meeles. Ootasime koridoris 20 min ja selle ajaga jõudis juba päris jahe hakata.
Start möödus täpselt nii, nagu karta oli: kõndides. Stardijoonest saime üle ca minut pärast stardipauku. Stardist sain minema 1553. inimesena, mis tähendab, et finišiks olin möödunud peaaegu 700 inimesest. Jubedalt kitsas oli. Andis ikka trügida ja mööda joosta.
Plaan oli joosta need 10 km maratonitempos ehk ca 5:35–5:40 min/km. Vaatamata esimese kilomeetri matkamisele äärekividel, mudas, mätastel ja murul, tuli see isegi õiges tempos. Teine kilomeeter samuti. Siis märkasin Viigit ja mõtlesin, et jooksen temaga kaasa, teate küll seda värki: ei oska niisama lasta tuttaval minna. Mõnda aega jooksingi tema sabas. Siis läks ta mööda, ühe laskumisel läksin mina aga pikema sammuga mööda. Kuskil joogipunktis kaotasin ta silmist.
Läksin edasi lihtsalt omas tempos. Sain aru, et Viigi järel joostes olin juba oma maratonitempost tunduvalt kiiremini liikuma hakanud. Enam ei saanud endale kuidagi pidurit peale ka. Enesetunne oli mõnus, lõpuks jäi rahvast vähemaks ja sai jooksma hakata. Ei tahtnud mitte lasta sellel massil jälle endale järele tulla.
Silla tõusust läksin üles nii, et teist nägu ka ei teinud. Veider. Tavaliselt tõusud mul just märkamata ei jää. Sillal läks jälle natuke kitsamaks, aga jäin ellu. Keegi sillalt jõkke või autoteele ei lükanud. 😀 Tagasipöördel üritasin aru saada, kas Viigi on minust ees- või tagapool, aga ei märganud teda. Nojah. Tuli üksi edasi minna.
Võtsin muudkui selgasid ja minust keegi naljalt just mööda ei läinud. Sain aru, et lõpuaeg tõotab sinna 52 minuti kanti tulla. Tempo püsis 5:10 kandis, nagu kolmapäeval lõigutrennis, aga tunne oli kergem, sest ilm oli nii palju jahedam. Positiivne.
Juba oligi täis 7 km ja mõtlesin sellele, et millal nüüd raskeks läheb. Kas tulengi nii normaalse enesetundega lõpuni? Härra Jooksja on vist juba finišis, kas ta sai top100 sisse ja oma särgi? Vahepeal tervitas kaasvõistleja mind rajal nimeliselt. Tänud! 8 km peal ergutas veel Urmas Randma, kes mind imekombel ära tundis.
Jooksin muudkui, kaasaelajad ergutasid ja täitsa tore oli see Pärnu. Peaaegu läks meelest ära see alguse matkamine kuskil mätastel, kui mõtlesin, et mis Linnajooks see siin karjamaal on. 😀
9 km peal olime finišile juba väga lähedal. Ikka oli liiga hea olla ja tõstsin siis tempot, nüüd juba võis. 10. km tempo: 4:52. Finišisirge tuli juba mõnusa emotsiooniga ja pika sammuga. Härra Jooksja imestas finišis, et nii kerge olemisega kohale jõudsin. Jooksupilte ma ei saanudki, sest jõudsin 4 min liiga vara finišisse ja ta ei jõudnud pildistamise positsiooni sisse võtta.
Netoaeg: 51:58.
Elu kolmas 10 km tulemus lihtsalt suhteliselt puusalt tulistades. Vedas, et kõhuvalu tunda ei andnud.
Ja mis härra Jooksja tegi? Isikliku rekordi. 🙂 Vorm on tal ikka hirmuäratav. See mees enam ei jookse, vaid lendab. Pöidlad pihku, et maratonil kõik õnnestuks ja soovitud aeg lõputablool ootaks.
Järgmine peatus: Tallinna maraton. Vaatame, mis puust ma lõppude lõpuks olen. Stardin niivõrd ägeda numbri alt kui 2002. Jätkuvalt ootan ennustusi, mis ajaga võiksin maratoni läbida. 🙂
Kokkuvõttes:
- Aeg: 51:58
- Distants: 10 km (minu kell: 10,07 km – slaalomit sai omajagu tehtud)
- Keskmine tempo: 5:10 min/km
- Max tempo: 4:09 min/km
- Keskmine pulss: 169 bpm
- Max pulss: 180 bpm (lõpuspurt)
- Koht: 887/1895
- Koht naiste seas: 185/800
- Koht N vanusegrupis: 72/290
- Jooksu dünaamika:
- Keskmine sammu tihedus: 178 spm
- Keskmine sammu pikkus: 1,07 m
- Vertikaalne ostsillatsioon: 8,6 cm
- Paremal jalal / vasakul jalal: 51,2% / 48,8%
Nojah. Kannatas ära, aga sain koledad villid keset säärt. Tagasipööre tuli ruttu ja kõige ebameeldivamad olid siiski viimased kilomeetrid. Asfalt on krobeline, tuul on vastu, mingi tõus. Keegi vahepeal röökis, et hoidke paremale, aga ometigi me ju olimegi juba paremal. Kus ma siis olema pean, muru peal?
Nourish, Train & Flourish 