Rubriik: Võistlused

Ega te siia jooksma ei tulnud!

Ilm oli reede õhtul Kihnule saabudes sellele hüüdlausele vastav. Praamil võttis päike nagu maikuus ja vaatamata ametlikule ilmateatele – 22 soojakraadi – tundus saarel olevat sooja vähemalt 10 pügala võrra enam. Ideaalne suve lõpetamise ilm imelisel saarel koos parima pundiga. Sest tõele au andes: ega jooksmine polnud tõesti selle tripi olulisim element. Täpselt niimoodi ma sellesse (treening)võistlusesse suhtusingi.

Sellegipoolest olime reedel oma tegemistega tagasihoidlikud. Rendiratastel oma majutuskohta saabudes võtsime pundiga suuna Linaküla ranna suunas. Ilus rand, aga vees paras ukerdamine teravate kivide ja millimallikate vahel. Vähemalt oli vesi soe ja ujuda mõnus, järgmine kord tasuks lihtsalt ujumissussid kaasa võtta.

Seejärel suundus suurem osa punti majaka juurde, meie härra Jooksjaga läksime aga majutuskohta pastat keetma, sest kõhud olid tühjad ja õhtusööki pikale jooksule mõeldes liialt hiliseks jätta ei tahtnud. Tegime kiire söögi ja võtsime seejärel kahekesi ratastega suuna majaka poole. Jällegi kaunis koht ja milline võrratu kuldne tund enne päikeseloojangut. Hiljem saime teistega koos ühiselt väliköögis tšillida, kuid läksime siiski normaalsel ajal magama. Küll jõuab järgmisel õhtul piisavalt pidu pidada.

Küll saab! Nagu Kihnul tavaks öelda.

Uni oli magus. Laupäeval kell pool kaheksa ärgates oli õues juba väga soe. Maika ja lühikeste pükstega oli täiesti normaalne õues putru süüa. Pro tip: kui enne võistlust võistlusvormis õues olles külm ei hakka, on 1) seljas liiga palju riideid või b) ilm lihtsalt liiga soe. Söögid söödud, sai end hõõrdumise ohus korralikult ära teibitud ja vaseliinitatud. Tahtsin teistega ühtmoodi ikka tiimimaikat kanda, aga kuna Võrus riivis see mu käe sisekülje korralikult puru, olin natuke mures, mis seekord saab. Ehk ikka teip aitab? Päikesekreem läks muidugi ka peale. Veidi enne kella 9 võtsime suuna stardipaiga ehk rahvamaja poole.

Stardipaigas juba elu käis. Saime oma numbrid ja ajavõtukiibid, mis tuli tossupaelade külge kinnitada. Tegime pundiga üheskoos 2 km soojendusjooksu, veidike võimlesime ja asusime jooksuharjutuste juurde. Sama jutt, mida siit juba korduvalt lugeda on saanud: mu sääred olid jumala kinni. Kaalusin pikalt, kas võistluseks tõmmata kompressioonisäärised neile peale, kuid päikese ja kuuma ilma tõttu siiski loobusin sellest mõttest. Juba soojenduse ajal voolas higi ojadena. Tuleb, mis tuleb.

Enne starti läks kõhtu üks stardieelne geel ja Loperamid, et Võru fiaskot mitte korrata. Kaks geeli tasku, valuvaigisti kaasa, tiimifoto ning oligi aeg soojendusvõimlemiseks, õigemini tantsuks. Vanilla Ninja “Club Kung Fu” järgi sammud tehtud ning oligi minek. Start!

Üritasin kohe algusest peale võtta rahulikult, et suures jooksueufoorias vältida kohe alguses enda kinni jooksmist. Kõik trennikaaslased läksid mööda, aga mis seal’s ikka. On, nagu on. Leidsin ühe pundi, kuhu end külge haakida. Tundusid liikuvat üpris normaalses 6:10–6:20 tempos, millega minu enesetunne ja 160-löögine pulss klappisid. Vaatame, mis saama hakkab.

Esimesed paar-kolm kilomeetrit olime kenasti metsa all päikese eest suuremalt jaolt varjus, mis aitas kohe kindlasti päris palju. Sadama juurde jõudes keerasime metsast välja ning algas pikk tee, ca 6 km majaka juurde, kus palju päikesevarju võtta polnud. Punt hakkas lagunema. Kaks jooksjat, üks neist Ironmani särgis, läksid veidi kiiremas tempos minema, mina jäin kolme naisega oma punti. Enesetunne oli okei, kuid olin jätkuvalt ettevaatlik, seega ei läinud kiirematega kaasa.

5 km peal tuli esimene joogipunkt. Väike poiss jagas vett ja haarasin temalt kaks topsi. See vist raputas ta maailma, sest täiesti hämmeldunud toonil hõikas ta teisele: “See võttis KAKS topsi!” Ikka kaks topsi, kuidas muidu. Üks rändas pähe mütsi ja juukseid niisutama, teine kõhtu. Kuna eespool prügikasti ei paistnud, jäin joogipunktis seisma, et juua, ja panin joogitopsi tagasi maha. Kuidagi imelik oli seal Kihnus tops endaga kaasa võtta ja mõnesaja meetri pärast maha visata. Äkki see jääbki sinna puutumata loodust reostama? Ei tundunud sobiv. Tavaliselt lähen joogipunktist jooksuga läbi ja joon hoo pealt, kuid seekord tegin siis nii. Joogipunktides peatumine maksis mulle lõpuks minuti ja 10 sekundit, aga kus mul ikka kiiret?

Punt otsustas joogipunktis pikemalt peatuda, seega sinna maha nad minust jäid. Edasi liikusin üksinda. Eespool paistis inimesi, kuid ma ei pidanud nende tempoga arvestama. Liikusin üksinda enda enesetunde järgi ja see meeldis mulle isegi rohkem kui pundis olek. Muiates mõtlesin, et kui ma praegu Kihnus eelistan üksinduses joosta, siis kuue nädala pärast ühel maailma suurimal maratonil mul seda lõbu pole. Isegi sekundiks ega meetriks mitte.

Kulgesin rahulikult kadakate vahel. Vahepeal oli veel üks isetekkeline joogipunkt, kus sain kannuga endale jääkülma kaevuvett pähe valada. Parim! Seal möödus minust üks Läti maratoonar, kes jooksis pikkades mustades kilepükstes ja mustas puuvillases T-särgis. Mitte just väga optimaalne riietus ilmastikku arvestades, jõudsin vaid mõelda. Valus oli vaadata, seega järgmise kilomeetriga lisasin veidi tempot, et temast mööduda.

8 km täitumisel võtsin ära oma High5 soolaga vaarikageeli. Hakkasin tasapisi majakale lähenema, kus oli pisike edasi-tagasi jupp rada. Mõneks ajaks sain näha trennikaaslasi ja neile patsu lüüa. Majaka juures saabus järgmine päästev joogipunkt, kus jälle peatusin ja tegin kiirelt kahe topsi rutiini läbi. Pool maad hakkas läbi saama. 10 km läbisin ajaga 1:02:49. Edasi-tagasi jupi lõpus sain väikselt Saaralt patsu. Nagu ühe geeli oleks juurde saanud!

Edasi liikusin 5 km kaupa. Päike grillis mind nagu tulised söed šašlõkivarrast. Korralik kogus soola ja vedelikku oli kehast kadunud. See kõik hakkas tasapisi tunda andma. Iga väiksemgi varjuline koht oli nagu õnnistus. Poolel maal rippus üks mu käsivarre teipidest naha küljes vaid pisikese jupi abil, seega tuli see teip eemaldada, tasku pista ja parimat loota. Teine teip oli veel pooleldi kinni, kuid seal pool oli suurem probleem külje peal, kus vaatamata vaseliinile oli üks koht juba üpris “tooreks” hõõrutud. Ai-ai-ai. Tundub, et selle maikaga maratonile siiski asja pole. Me ei saa omavahel ikka üldse läbi.

Kuskil 11. kilomeetrist kuni lennuväljani oli mul tunne, nagu jookseks ainult maastikuradu pidi ülesmäge. Kihnu kõrgeim punkt on vist kaheksa meetrit merepinnast, seega mägesid seal pole. Tunne seevastu oli nagu Haanja. Seda oli see päike ja kuum minuga teinud. Tempo hakkas märgatavalt kukkuma, kuid pulss püsis 160–165 vahel. Vanasti oleks ma poolmaratoni jooksnud vähemalt 10 lööki kõrgema pulsiga, aga pärast südamehaigust on selles osas palju muutunud. Nüüd tundus 165 enam-vähem maksimaalne, vähemalt nendes tingimustes küll. Päris kasti pole ka vaja ennast joosta.

15 km kandis jooksin mööda meie majutusest. Seal olid kaasa elamas Tauri, Kaisa, Marilin ja Brit. Tauri andis mulle teada, et härra Jooksja võitis poolmaratoni distantsi. Ma ei osanud muud kosta, kui et nalja teete. Tuleb välja, et ei teinud. Vaatamata eelmise õhtu aruteludele, kuidas Pirksaar on Kihnus võitmatu, oli teda seekord siiski võimalik võita. Umbes pool tundi varem olin ma korraks mõelnud: huvitav, kuidas härra Jooksjal läheb, äkki ta täna võidab? Samal hetkel peatasin selle mõtte, sest teised kõvad jooksjad on ju ka kohal. Oraakel Margit strikes again.

Järgmises joogipunktis anti Coca-Colat, mis on jooksuvõistluse ajal enam-vähem maagilise eliksiiri staatuses. Vaikselt hakkasin selgasid võtma. Alguse pundist olin kätte saanud Ironmani särgiga mehe ja tema kaaslase. Kaaslane jäi siis maha ja Ironman läks jälle ees ära. Paarist mehest möödusin veel. Keegi kiitis, et ilus samm. Lennujaama kandis veel ühest jooksjast möödudes ütles ta, et veel viis kilomeetrit jäänud. Minus ärkas optimist, kes sõnas vastu: vähemalt pole enam 10! Järgmine, kellest möödus, kiitis, et tubli oled, minust tublim. Ma olin selleks hetkeks päris väsinud, ülekuumenemisest hakkasid vaikselt külmavärinad ligi kippuma ja liikusin tahtejõu najal. Vastasin talle vaid: “Me kõik oleme tublid.”. Olimegi.

Võtsin ära oma teise geeli, High5 Caffeine Hit. Lõpuni jäi ca 4 kilomeetrit. Kohe saabus ka joogipunkt, kus kallasin endale hoolega vett pähe, aga unustasin juua. Jep. Juhtub ka selliseid asju. Isegi kui oled oma 100. jooksuvõistlusel. Kihnu poolmaraton oli minu 100. jooksuvõistlus. Eriline number erilises kohas!

Õnneks oli umbes kilomeetri järel veel üks punkt, kus sain topsi juua. Sealt jäi lõpuni alla kolme kilomeetri. Jõudsime juba tuttava metsa alla. Viimaks jälle puude vari, kui hea! Härra Jooksja oli mulle vastu tulnud ja ergutas. Nägin enda ees jooksmas üht naist, keda olin kauguses näinud tänu ta neoonroosale maikale praktiliselt esimestest kilomeetritest alates. Ta tegi vahepeal kõnnipause, seega vahepeal olin talle juba päris lähedal, kuid jooksuosadega läks ta alati kaugemale eest ära. Nüüd oli ta mul jälle silmapiiril.

Täis sai 20 km. Teine 10 km möödus ajaga 1:06:42. Peaaegu 4 minutit aeglasemalt kui esimesed 10 kilomeetrit. Arvestades päikest ja tolleks hetkeks 25 kraadile tõusnud temperatuure oli see veel isegi hästi saadud. Mõte liikus sinna, et kui maratonil oleks normaalne jahe ilm, ehk oleks võimalik sellise pulsi ja tempoga isegi tervet maratoni joosta… What a dream!

Möödusin naisest roosas, jõudsin tagasi asfaldile ja panin ajama. Oma kiireima kilomeetri jooksin poolmaratoni lõpus. 21. km tuli tempoga alla 6 minuti/kilomeeter, 5:56. Tundub, et midagi olin jooksu käigus siiski õigesti teinud, et lõpus oli jõudu viimane käik sisse panna. Oskan joosta küll.

Finiš: 2:15:39

Tõmbasime natuke hinge ja laadisin rohkelt vedelikku. Seejärel olime Kairega megatublid ja jooksime 2 km veel lõdvestuseks peale. Elasime kaasa 10 km stardile ja ootasime oma poolmaratoni kõndijad ära. Kõik olid nii tublid! Sõitsime ratastega sadamasse ja hüppasin otse jahutavasse merevette. Õhtut täitis saun, söök, jook, autasustamine ja vinge pidu ansambliga Legend. Kuid sellest kõigest ma siin ei kirjuta. Seda peab ise iga suve lõpus kohapeal Kihnus koos oma inimestega kogema. See on see, mis teeb Kihnu maratonist Kihnu maratoni – mitte see jooks, millest ma teile kirjutasin.

Sest ega me sinna (ainult) jooksma ei läinud.

Kokkuvõttes:

Ehk tavainimeste keeles Võru Ööjooks. Võrus oli plaanis teha treeningvõistlus mahu pealt. Väike ettevalmistus Kihnu poolmaratoniks ning üleüldiselt sügishooaja alguseks. Selleks võistluseks ei hakanud jalgu hoidma ega eraldi puhkama. Pühapäeval oli kuum ja pikk 2,5-tunnine jooks, esmaspäeval oli trennivaba massaažipäev, teisipäeval käisin hommikul jooksmas ja õhtul BodyPumpis ning kolmapäeval tegime statal rämeda 3×1500 meetrit lõigutrenni. Võistlus oli neljapäeva õhtul kell 21.30.

Tegelikult oleks pidanud juba kolmapäevases lõigutrennis aru saama, et asjad pole päris korras, kuid tagantjärele tark oskab olla pea igaüks. Teen nüüd natuke seda, mida iga eestlane peab tegema: vinguma ilma üle. Juba sajandat päeva järjest kestev kuumalaine ei sobi mulle. Pole kunagi sobinud ega ilmselt hakka ka sobima. Minu ideaalne suvi oleks selline, kui päeval on õues 22–23 kraadi ja vahepeal sajab natuke vihma, et tolm ei lendaks tänavatel ja taimed ei sureks janusse. Ma ei naudi absoluutselt üle 25-kraadist soojust. Ma ei jõua sellise ilmaga midagi muud teha kui toas päikese eest liikumatult varjuda. Not fun.

Kolmapäeva õhtuses lõigutrennis küll tulid pilved meid päästma, seega päris 30 kraadi vist staadionil ei olnud, kuid vaatamata sellele oli mul lõikude ajal erakordselt sitt olla. Kõhu tõmbas krampi maost kuni alakõhuni. Selline kannatamine, et anna olla. Õhtul läksin koju ja pidin lausa enne magamaminekut paratsetamoli neelama, sest lõpuks kõhuvalu lokaliseerus alakõhtu. Selge: olen jõudnud tsükli keskele ja munasarjad tegutsevad tohutute krampide ning paistetuse saatel munaraku ettevalmistusega. Hormoonid teevad asju ja seedimine on segi pööratud. Gotta love my thirties. Nagu teine puberteet.

Järgmisel päeval tundus kõik okei olevat. Planeerisin hoolikalt oma söömist ja joomist, sest õhtul tuli ju võistelda. Hommikul sõin munaputru leiva ja köögiviljadega, lõunaks kerget pastat, õhtusöögiks kaerahelbeputru moosiga ning enne võistlusele sõitu viimaseks snäkiks banaani. Päeva jooksul jõin hoolikalt palju vett ja elektrolüüte. Puder läks kõhtu kella poole kuue ajal, 4 tundi enne starti, ja banaan kell seitse, 2,5 tundi enne starti. Igati eeskujulik, eksole.

Not so fast.

Kella 20.15 paiku jõudsime Võrru. Läksime kohe stardimaterjale välja võtma ja seal kohtusin #mariseinglite pundiga. Olime kõik ilusti oma uued tiimimaikad selga ajanud. Tegime kiirelt mõned fotod, külastasin WCd ja sealt läksime aegsasti soojendusele. 2 kilomeetrit sörki ja ilusti korralik plokk jooksuharjutusi koos kahe kiirendusega. Sääred ja luuümbrised olid natuke kahtlased, aga palju selle pärast ei muretsenud. Jalg ei olnud värske, kuid mingit hullu väsimust ka ei tundnud. Selline ootuspärane seis tehtud trennide pealt.

Kella 21.30 paiku liikusime stardikoridori ja juba mõne minuti pärast anti start. Olime kuskil koridori keskel, kuid stardipauku me ei kuulnud. Järsku panid eespool olijad hullu tempoga minema, seega tuli ka ise kell sisse lülitada ja jooksma asuda. Õnneks mul stardieelset geeli võtta polnud vaja, muidu olekski see vist võtmata jäänud, nii äkki tuli see start. Kaks 5-kilomeetrist ringi osaliselt 2020. aastast tuttaval rajal. Päike oli loojunud ja pimedus langenud üle linna, kuid 25 kraadi oli õhus sellegipoolest. Let’s go!

Stardist alates jäime jooksma koos Kairega. Esimene kilomeeter oli kergelt allamäge ja tiksus kinni ajaga 5:22. Olin enne jooksu arvanud, et aeg 55 minuti ja tunni vahel võiks olla selle enesetundega reaalne. See tempo oli isegi veidi kiirem, kui sinna stsenaariumisse mahuks. Küll aga teadsin ette, et varsti saab ka ülesmäge joosta, seega eriti end tagasi hoida pole vaja. Pulss oli tempoka jooksu kohta väga okei, 165 ligi alles jõudmas. Ei miskit hullu.

Tiirlesime Tamula ääres ja tänavate vahel ning põikasime läbi staadionilt. Tempo läks 5:40 kanti ja jäi sinna mõneks kilomeetriks. Üsna stabiilne seis. Kaire püsis mul kõrval ja sabas, saime ilusti koos edasi minna. Võhandu maratoni kastmispunktis üritati uut Võhandu jõge luua, seega tossu sai suhteliselt märjaks. Küll aga jõudsime sealt oja juurde, kus õhk oli märgatavalt jahedam kui linnasüdames keset kivi ja betooni. Seal oli päris mõnus isegi joosta ja rada oli võrreldes eelmise korraga uus.

4 km täitumise järel lajatati raja suurima tõusuga. Selline korralik ronimine, millele järgnes kohe mitu pööret. Juhtme võttis suhteliselt kokku, kuid õnneks rajal ära ei eksinud. Keegi jooksis pidevalt ees ning samal päeval pähe õpitud rada osutus kasulikuks. Olingi tagasi raja alguspunktis ning asuda tuli teisele ringile. Esimene ring tiksus kinni ajaga täpselt 28 minutit. Ootuspärane.

6. kilomeetri alguses tundsin järsku pisteid kõhus. Valus, oi kui valus. Jälle kogu kõht krampis ja valud sees, aga veel tugevamalt kui eelmise päeva lõigutrennis. Kogu soolestik oleks justkui nõelasid täis. Holy shit (pun intended). Mõtlesin, mis nüüd saab. Rajal oli üks joogipunkt, seal WCd polnud. Mujal ka midagi silma ei jäänud. WCd olid alles raja lõpus. Kui ma nüüd metsapeatuse teeks, siis jumal teab, kauaks ma sinna võssa jääksin. Rajalt maha astuda ka ei tahaks. Tuleb hambad ristis edasi joosta.

See oli üks tõeline kannatuste rada. Tempo kukkus kohe sinna 6 min/km kanti ning pulss ühes temaga mõned löögid allapoole. Jalad ja süda oleks suutnud nii palju rohkem, aga valud kõhus ei lubanud midagi enamat teha. Üksnes kannatada. Kes kannatab, see kaua kannatab. Oi kui tõsi see tol õhtul oli.

Mõtlesin sellele, kus võis midagi valesti minna, et püüda mõtet valust mujale viia. Ei suutnud mitte midagi välja mõelda. Kõik söömised ja joomised oli tehtud absoluutselt õigesti, ajastus oli õige, tempovalik tundus õige… Kas tõesti on asi ainuüksi hormonaalses tsüklis, mis niimoodi mõjuda võib? Meenus see kohutav pikk jooks juuli keskel, kui kahe tunni jooksul tegin kolm metsapeatust ja vaevlesin täpselt samasugustes kõhuvaludes. Teate, mis oli sellel pikal jooksul ühist Võru võistlusega? Nad mõlemad toimusid kuu keskel. Tsükli keskel…

8. km kandis kaalusin veel tõsisemalt kuskile võssi jooksmist. Kuna ühtegi head kohta silma ei jäänud, siis tuli edasi liikuda. Tundsin, et uus maika on mu vasaku käe sisekülje korralikult puru hõõrunud, kuid see oli vähim mu muredest. Korraks eksis pähe mõte, et kindluse mõttes tuleb nüüd enne iga võistlust üks Loperamid sisse võtta, mitte ainult enne maratoni. Inimene õpib, kuid sureb jooksurajal ikka lollina. Siis jõudsin selle viimane suure tõusuni. Enam ei suutnud ma millestki mõelda, kordasin endale mõttes vaid üht: “Sa pead vastu!”. See mäest üles pressimine tegi kõhu veel valusamaks ja ma olin lihtsalt grimassides.

500 meetrit enne lõppu jooksin ma mööda stardiala WCdest. Otsustasin, et sinna ma veel ei lähe. Kannatan selle lõpu ära ja otse finišijoonelt võtan suuna sinnapoole. Venisin seda viimast kilomeetrit tempoga 6:40, sest nii kehv oli lihtsalt olla. Minu õnneks tuli rada seekord lausa 170 meetrit lühem. Aeg: 57:55. Kuna tegu oli treeningvõistlusega, polnud aeg minu jaoks oluline. Kui vaid keegi selle enesetunde korda oleks teinud.

Haarasin vabatahtlikult joogipudeli, banaani ja medali ning tormasin WCsse. Olin seal ikka päris kaua. Lisaks kõigele hakkas mul tohutult iiveldama. Kõht valutas ikka veel. Etteruttavalt võib öelda, et see kõik jätkus veel tunde. Suhteliselt armetu seis. Ootasime härra Jooksja autasustamise ära, ta oli oma vanuseklassis kolmas. Seejärel saime asuda koduteele. Ka see teekond ei möödunud vahejuhtumiteta, kui Võru Olerexi parklas autol mõlemat esitule pirni vahetasime ja seejärel teise autoga omavahel plekki mõlkisime.

Sobilik lõpp sellele päevale. Shit happens.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 57:55
• Distants: 10 km (minu kell: 9,83 km)
• Keskmine tempo: 5:47 min/km (minu kell: 5:54 min/km)
• Max tempo: 4:37 min/km
• Keskmine pulss: 167 bpm
• Max pulss: 175 bpm
• Koht: 137/155
• Koht naiste seas: 39/54
• Koht N30 vanusegrupis: 20/20
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 172 spm
  • Keskmine sammu pikkus: 0,98 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,5 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 258 ms
  • Vasakul jalal olin 51,1% ajast ja paremal 48,9%