Kui tahate kiiret aega joosta, siis minge Tallinna maratonile.
Tõesemaid sõnu poleks saanud korraldaja võistlushommikul lausuda. Kihnu Männäkäbä Maraton teab täpselt, mis rolli nad Eesti jooksusündmuste kalendris mängivad. See roll on neil geniaalselt välja mängitud, igal aastal.
Kihnu ei ole koht, kuhu minna otsima sirget ja siledat 100% asfaldirada, kus joosta võimsaid isiklikke rekordeid. Kihnu ei ole koht, kus terve elu ühe maratoni pärast seisma peaks jääma nagu mõnel suurlinnamaratonil. Kihnu ei ole koht, kus pahandada, et joogipunktis ei saanud vett 0,5 sekundiga kätte. Kui seda minna Kihnu maratonilt otsima, siis võib pettuda küll. Pettumuses pole aga süüdistada kedagi peale iseenda: neid asju pole nad lubanudki.
Mida Kihnu Männäkäbä Maraton lubab, on üks vinge elamusjooks, mille laadset mujalt naljalt ei leia. Kiibiga ajavõtt – on, joogipunktid – on, medalid – on. Selles osas on nad üks tavaline võistlus. Kui aga Kihnu maratonilt üksnes isikliku rekordiga koju tulla, siis on valesti joostud. Kihnu maratoni essents, tuum, sisu on see fiiling, mida Kihnu pakub. Kui jätta ilusad kohad rattaga ja jalgsi avastamata, kui jätta kohalikud söögid söömata ja joogid joomata, kui jätta peod pidamata, et lihtsalt kiiresti joosta, siis samahästi oleks võinud jätta tulemata. Võiks öelda, et selleks pole vaja isegi rajale minna, piisab õigel nädalavahetusel saarele tulekust.
Jooksjatele meeldib aga joosta, seega räägin ma teile Kihnu Männäkäbä Maratoni sellest osast, mis on jooks.
Võistlushommik. Ärkasin väsinult pärast just mitte kõige paremat ööund. Seljataga on kaheksa nädalat maratonitreeninguid, mis on mul turjal nagu tonn raskeid telliskive. Pole mitte mingit tunnet, et peaksin nüüd kohe varsti terve poolmaratoni tempokalt läbima. Lisaks tagus mul peas teadmine, et pärast seda poolmaratoni tuleb veel 9 km peale joosta, et üks väga pikk jooks kirja saada. Olin hommikust saati kuidagi väsinud ja löödud olekuga, sest motivatsioon oli täiesti otsa saanud ja tüürisin oma maratoni poole üksnes distsipliini najal.
Sõime kell 8 hommikusööki, napid 2 tundi enne starti. Perenaine valmistas meile pudru, võileivamaterjali ja pannkoogid. Pannkook pole just traditsiooniline valik enne võistlust, aga ei jätnud seda ka söömata. Kui peaks jooksu ajal kõhuprobleemid tekkima, siis tegelen sellega jooksvalt. Kasutan Saale tarkusetera: see on tuleviku-Margiti probleem.
Kell 9.10 hakkasime ratastega stardipaika rahvamaja poole liikuma. Sel aastal olid kiibid numbrite küljes, mitte eraldi tossu küljes, väga mugav variant. Õues oli kell 9.30 piisavalt soe, et lühikeste pükste ja maikaga soojendust teha. Päike piilus pilve tagant. Otsustasin, et võistluseks tuleb ikka säärised peale tõmmata: vasaku jala säär, mis suve algul rebestasin, oli imelik ja kinni. Parem karta kui kahetseda.
Kella 10 paiku toimus maratoni pidulik avamine, öeldi avasõnad, tehti paar head nalja, soojenduseks tantsisime traditsioonilist Vanilla Ninja Club Kung Fud ning kell 10.20 lasti meid rajale. Minek!
Mul ei olnud seekord mingit plaani. Ei pulsi, ei tempo osas. Ei osanud lihtsalt midagi ette ennustada. Kolmapäevane lõigutrenn tegi täiesti nõutuks. Läksin enesetunde järgi ja hakkasin vaatama, mida see numbrites esimestel kilomeetritel tähendab. Aeg annab arutust.
Vaatasin kella, vaatasin teisi jooksjaid ja sadamasse jõudmise ajaks oli enam-vähem mingisugune dünaamika paika loksunud. Kellegagi kokku jooksma kahjuks ei sattunud, vahed 2+ tunni finišiaja juures olid päris suured. Tuul oli tugev, aga õnneks peaaegu terve raja puhus külje pealt, seega polnud otseselt vajadust kellegi seljataga tuulevarju otsida. Sadamast algas 6-kilomeetrine praktiliselt sirge asfalt otse tuletorni suunas. Sel aastal oli rada juba tuttav ja tundmatu raja uudsust jooksu kergemaks tegemas polnud.
Pulsikell näitas ülimadalaid numbreid, aga jalad ei tahtnud kiiremini liikuda. Esimese 10 km keskmine tempo oli 6:06 ja pulss vaid 156. Kerge Chicago maratoni flashback, seal oli samuti ülimadal pulss, aga tempo isegi kiirem. Enesetundel muidu viga polnud, ei olnud tunnet, et süda tahab rinnust välja hüpata, lihtsalt kuidagi tuim ja väsinud lihas. Enim pärssis sooritust teadmine, et pärast finišit pean veel 9 km peale jooksma, aga üritasin sellele mitte mõelda. Kui olen 5 km peal, on veel 16 km minna, mitte 25. Ei tohi nii mõelda. Lisakilomeetrid on samuti tuleviku-Margiti probleem.
Seekord ei hakanud joogipunktides peatuma, sest ilm ei olnud nii päikseline ja kuum kui eelmisel korral, ja tegin kõik toimingud jooksupealt, kus vähegi võimalik. 8 km peal võtsin esimese geeli ja jäin ootama teist joogipunkti majaka juures. Seal tuli peatuda, sest joogipunkt asub täpselt tagasipöörde otsas. Garminist näen, et sinna jätsin 10 sekundit, aga kellel nendest sekunditest seal Kihnus ikka asja on? Vast ainult liidritel.
Pärast tagasipööret pöörasime põhja poole. Enne metsateid oli umbes 11 km peal ergutamas Treener, kellele ei osanud muud peale tugeva ohkamise kosta. Ta sõnas selle peale: “Kolmandik tehtud tänase päeva kilomeetritest.” Mehed, kes jupp aega mu seljataga jooksid, olid Treenerist vist aga nii motiveeritud, et järsku olid kõik kolm minust möödunud ja edasi rühkisin täielikus üksinduses, nähes vaid värvilisi jooksusärke enda ees kauguses.
Algasid metsarajad ja eelmise aasta jooksu kõige raskemad lõigud. Mäletasin neid üsna selgesti. Seal hakkas pulss natuke tõusma. Alates 12. kilomeetrist tõusis keskmine pulss paar lööki üle 160. Tempo jäi eelnevaga võrreldes samaks. Selles mõttes oli kõik üsna stabiilne.
Enne 15 km märki, kui plaanisin võtta teise geeli, sattus minu ette ratastega sõitma üks ema lastega, kellest üks röökis nagu ratta peal (pun intended). Mul oli tükk tegemist, et neist mööda saada. Sain mööda, aga nad ei jäänud ikka maha ja mul oli juba kopp ees sellest kisast. Vähemalt oli midagi teha ja millestki mõelda, aeg läks kiiremini. Tuli paar tiba vihma, peatselt oli käes kolmas joogipunkt, jõudsin meie majutusest Linakülas mööda, võtsin geeli ära ja ootas ees tee Lennujaama. 5 kilomeetrit lõpuni. Või siis 14, kuidas võtta.
Jooksin mööda kitsast põllurada kuskil võssi vahel, kui järsku kuulen, et mingi suur sõiduk läheneb. Seljataga oli suur traktor, mis tuli täiskiirusel ja oli vähemalt sama lai kui see tee. Hüppasin kuskile põlvini heina sisse ja jooksin edasi, kuniks traktor mööda sai. Sel aastal oli Kihnus üldse kuidagi tihe liiklus, eelmisel korral nii palju mootorsõidukeid rajal ei näinud.
Seejärel hakkasin imekombel selgasid võtma. Kohe päris mitmest jooksjast sain mööda oma ühtlase tempo ja minekuga. Ootasin väga viimast joogipunkti, kurk hakkas kuivama ja pea tahtis jahutust. Tekkis väike murdumise koht, nagu alati 2–3 km enne poolmaratoni lõppu. Palusin vaikselt sosistades vanaemalt jõudu, et jõuaksin ilusti lõpuni. Lubasin, et ei pinguta üle. Poetasin paar pisaratki. Pool minutit hiljem jooksis mulle vastu härra Jooksja. Aitäh, vanaema.
Kuulsin, et härra Jooksja jooksis seekord 1:24 ja sai 5. koha. Ta oli rahul. Mina olin ka, sest tundus, et vigane jalg oli tal jätkuvalt korras. Ta läks oma lisaringile, minul oli veel poolik lõpetada. Lõpuks tuli ka kauaoodatud joogipunkt ja sealt oli finiš juba kiviga visata.
Eelviimasel kilomeetril tuli parempööre metsa. Minu ees jooksis üks valge särgiga mees, kes pani vaatamata nooltele ja märgistusele pöördest mööda, täpselt nagu Sparta kiireimad eelmisel aastal. Hõikasin talle kiiresti seljatagant, et pöörata tuleb. Ta jooksis mulle järele ja tänas. Tal oli jõudu ülegi, jõudis veel juttu ajada ja minu jooksmise kohta huvi tunda. Tema nimelt oli oma esimesel jooksuvõistlusel ja selleks poolmaratoniks teinud täpselt kaks jooksutrenni. Ta oli shook, kui kuulis, et mina olen seitse täispikka jooksnud ja kaheksas ootab kahe nädala pärast.
Teine 10 km möödus tempoga 6:03 ja pulsiga 161. Seekord ootas mind ees negative split, teine pool oli selgelt kiirem kui esimene, umbes minuti võrra. Tol hetkel ma seda veel muidugi ei teadnud.
Eksinud kaasjooksja vedas mind viimase kilomeetrini, siis ütlesin talle, et mingu, tal on jõudu kõvasti üle. Läkski reipal sammul. Ees paistis juba jupp aega Pireti selg ja asusin seda püüdma. Sain ta kätte umbes pool kilomeetrit enne finišit, jooksime mõnisada meetrit koos, aga muuseumi juures panin viimase käigu sisse ja spurtisin üksinda finišisse. Täpselt nagu ka eelmisel aastal, võtsin ka sel aastal minu ees jooksnud naise selja ja jooksin oma poolmaratoni kõige kiirema kilomeetri 5:29.
Lõpuaeg: 2:07:10
Nagu täppisteadur olen sel aastal jooksnud kõik poolmaratonid ajaga 2:07. Vahet pole, kas rada oli mitusada meetrit lühem (Tartu Maastikumaratonil), pikem (Ironmanil) või täpne nagu Kihnus. 2:07, mis oli aastaid minu poolmaratoni isiklik rekord, saadab mind sel aastal igal poolmaratonisammul. Kas see on mingi märk? Üks katse on veel Tartu Linnamaratonil.
Need lisa 9 km, mis mul terve jooksu nagu kirves pea kohal varitsesid? Ka need said joostud. Kõik sai joostud.
Selline oli see Kihnu Männäkäbä Maraton. Kõike seda ja nii palju rohkemat, millest ma sõnagi ei kirjutanud, saab veel viimast korda kogeda Kihnus 2024. aasta augusti viimasel nädalavahetusel. Kui nad tõepoolest 2025. aastal enam Kihnus maratoni ei korralda, tuleb lihtsalt ise kohale minna, kogeda Kihnut tema võlus, olla hetkedes, kus aeg peatub, ja joosta saarel, mis on nii ilus.
Kokkuvõttes:
- Aeg: 2:07:10
- Distants: 21,1 km (minu kell: 21,06 km)
- Keskmine tempo: 6:01 min/km
- Max tempo: 4:35 min/km
- Keskmine pulss: 159 l/min
- Max pulss: 180 l/min
- Koht: 72/120
- Koht naiste seas: 19/47
- Jooksu dünaamika:
- Keskmine sammu tihedus: 172 s/min
- Keskmine sammu pikkus: 0,95 m
- Vertikaalne ostsillatsioon: 8,6 cm
- Keskmine puuteaeg maaga: 268 ms
- Vasakul jalal olin 50,8% ajast ja paremal 49,2%
Nourish, Train & Flourish 