Rubriik: Võistlused

Ironman Tallinn 70.3 Relay

Published on by Margit Partei1 kommentaar

Alustame algusest. 10 päeva enne Tallinna Ironmani tuli trennikaaslane Edgar pärast lõigutrenni minuga juttu tegema, et tal on mulle üks pakkumine. Vigastuse tõttu, mis juba Tipust Topini ajal kimbutas, oli ta end Tallinna Ironmani 70.3 individuaaldistantsilt tiimiks ümber reganud. Neil oli Triatloniakadeemia poistega tubli meeskond välja pandud, kuniks tuli kiri, et alaealised sel aastal osaleda ei saa. Nende jooksja oli 17-aastane, seega oli nüüd täpselt 2 päeva, et leida asendus, kuniks asendusi veel teha sai. Kas mina tahaksin tiimis poolmaratoni joosta?

Võtsin endale hetke mõelda ja lubasin talle enne ööd teada anda. Jooksin trennist koju, samm nii virk ja tuju hea. Otsisin vabandusi, miks ma minna ei saa. Ei leidnud. Treeningplaan lubas, pikki otsi on laotud igal nädalal, vorm tõusvas trendis. Kui kevadhooaega alustasin isa sünnipäeval Tartu Parkmetsa jooksuga, saan sügishooaja avada ema sünnipäeval Ironmani poolmaratoniga. Milline avapauk. Vähem kui tund aega pärast küsimust kirjutasin Edgarile, et ma olen in!

Eraldi ettevalmistust selleks poolikuks ei olnud. Ainus ‘ettevalmistus’ oli see, et neljapäevases rattatrennis istusin mugavalt teiste tuules ja puhkepäeva nihutasin pühapäeva pealt reedele. Sõin laupäeval mõistusega ja lärisin vedelikke nagu homset poleks. Teadsin, mis ilm ees ootab. Õhuniiskus miljon, kraade liiga palju, päris tugev vastutuult pool distantsi, halvimal juhul päike pilvede vahelt piilumas. Kui mina rajal olen, pole Treeneril vaja talvekindaid kaasa võtta. Nagu kellegagi laupäeval Instagrami DMides rääkisime: mõnus ilmselt ei tule, aga see-eest äge!

Laias laastus täpselt nii oligi. Ainult et neid pilvi, mille vahelt päike saaks piiluda, minu stardi ajaks polnud enam praktiliselt ühtegi. Rada – grill, päike – söed, meie – grill-liha. Tallinnasse saabudes oli juba väga soe ja aina soojemaks läks. Tõsi küll: tol hetkel oli täispilvisus. Elasin teistele sõpradele-tuttavatele kaasa, neid oli rajal ja raja servas seekord väga VÄGA palju. Vähem kui tund enda starti, kui meie rattur Raikol veel 20 km sõita oli, koorisin soojendusdressi maha, tegin pisikese soojenduse ja panin võistlusmaika selga. Siis läksin tiimide vahetusalasse, panin oma koti ära ja jäin ootele.

Fun fact: ma polnud enne starti Raikoga tuttav, seega saatsin hommikul meie Ironmani group chatti pildi, et näed, selline näen välja ja sellised riided on seljas, et oleksin vahetusalas paremini äratuntav. Õnneks tundsime üksteist kenasti ära, võtsin temalt kiibi, panin ümber jala ja oligi minek. Kohe stardist minema minnes sain kaasa elada meie Lindale, kes oli oma võistlust lõpetamas.

Ees ootas kaks identset ringi pikkade edasi-tagasi lõikudega Rocca al Marest Stroomi suunas ja sealt Rocca al Mare koolini. Megalt rahvast oli esimesel 2 km raja ääres. Väga paljud elasid mulle nimeliselt kaasa. Kuna numbri peal minu nime polnud, siis pidid need kõik olema kuskilt otsast tuttavad. Kõiki ei jõudnud ära tunda masside sees, aga igal juhul aitäh kõigile, kes tulid kaasa elama või vabatahtlikeks!

Kohe sai selgeks, et on tõsiselt palav. Olin enne starti pea ja mütsi märjaks kastnud, aga see kuivas sekunditega. Lisaks pidin mütsi peast ära võtma, sest vastutuul oli Stroomi poole joostes nii tugev, et tahtis mitu korda nokatsi peast ära viia. Õnneks on mu lühikestel pükstel sellised toredad aasad, kuhu sai mütsi kinnitada, nii et see jalus ei olnud. Reeglite järgi enda küljest midagi ära anda kellelegi ei tohtinud (ega muul viisil abi saada), seega tassisin mütsi terve tee endaga kaasa. See aga tähendas, et mu tume paksude juustega pea oli päikesele põletamiseks otse avatud.

Fotode ja ergutuste eest tänud härra Jooksjale!

Pulss tõusis kohe 170 peale, mis ei olnud otseselt plaanidega kooskõlas. Mõte oli selline, et võiks esimese ringi joosta alla 170 pulsiga, teise 170 ringis. Ma ei suuda tervet distantsi punases olla. Tempo ehk võiks olla umbes 6:00 kandis? Vähemalt alguses.

Tempo täpselt sinna 6:00 juurde tuligi, ilma et ma oleks kella vaadanud või püüdnud kindlas tempos püsida. Jalad ise läksid sellesse temposse ja mina ei suutnud neid pidurdada ka. Pulss oli väga napilt alla 170, tugevama tuulega kohtades kohe üle selle. Ilm üldse ei andestanud, seega mõtlesin, et f*ck it. Saan surma, siis saan. Annan endast parima.

Joogipunktid olid iga 2,5–3 km tagant, mis päästis päeva. 2,7 km peal tuli esimene joogipunkt. Kuna startisin alles kell 15 läbi, siis oli mul veidike teistsugune söömise- ja geelistrateegia kui tavaliselt. Tavaliselt võtan ühe geeli enne starti ja kaks rajal. Seekord stardieelset ei võtnud, sest lõuna ja kummikommide energia oli veel värske, ja tõmbasin esimese geeli sisse esimeses joogipunktis. Joogipunktid olid väga rikkalikud, aga kuna mul oli plaan korralikult pingutada, siis peatuma ei jäänud. Jooksu pealt haarasin veetopse, mida kõhtu ja pähe kallata, ja panin samas tempos muudkui edasi. Kõige häirivamad olid herilased, kes magusate söökide-jookide peale igas joogipunktis kongregeerusid.

Jalad kerged ei olnud. Algusest peale. Kogu see ebasoodne ilm lisaks ja kokku saab esimesest kilomeetrist peale korraliku võitluse. Samas motiveeris see, et ümberringi ei olnud kõik kiired nagu lennukid, vaid sain ka ise paljudest mööduda. Neil muidugi oli juba mitu spordiala seljataga, aga hea tunne ikka, kui sinu sammu kiidetakse ja kiirus polegi kõigist kõige aeglasem.

Maa joogipunktist tagasipöördeni kippus venima. Tagasitee oli juba rõõmsam, sest nüüd oli vähemasti taganttuul. Samas oleks ilma selle tugeva tuuleta olnud oluliselt ebameeldivam saun, vähemalt tuul jahutas märjaks kastetud riideid ja tõi natuke õhku, mida hingata. Teed olid iseenesest tuttavad, sest seal on olnud mitmel korral Tallinna maratoni rada ja edasi-tagasi lõigu teine ots on tuttav vana-aasta maratonidelt. Rocca al Mare Kooli juures, kus ootas pisike tõus, tuli ots ringi pöörata ja taas stardiala poole rühkida. Seal, ca 8 km peal võtsin teise geeli.

Need ca 2–3 km tagasi stardiala poole olid juba esimesel ringil tüütud. Tuul raius jälle vastu ja tee tundus lõputu. Mida stardialale lähemale, seda rohkem oli pealtvaatajaid ja kaasaelajaid. Samm läks automaatselt kiiremaks ja pulss ühes temaga kõrgemaks. Jõudsin seal punases kulgedes veel Saalele naljatada, et ütlesin ju, et täna ei pea talvekindaid kaasa võtma.

Teisele jooksuringile minnes sain Mariale patsu lüüa, kes andis teada, et teeb kohe pooliku Ironmani isikliku rekordi. No kohe selline boost tuli selle teate peale. Jess, vähemalt kellelgi läheb superhästi. Nägin jälle tervet trobikonda tuttavaid mitmes kohas kaasa elamas ja sain veel neile patsu lüüa. Kaasaelamine on Ironmanil vähemalt Eesti standardite järgi ikka tõsiselt vägev.

Rahva ees olevad 2 km kütsin punases, keskmine pulss oli seal 173, maksimum 177. Kõrvetasin end natuke. 13. ja 14. km tulid selle kütte järel mõnevõrra aeglasemad, tempodega 6:13 ja 6:14, pulsiga 169. Korraks tekkis mõte, et nüüd ongi kõik, saan haamri ja siis tuleb lihtsalt 7 km kannatada. Kuid tundub, et 15. km võetud geel ning uuesti taganttuulde jõudmine tegid imesid, sest tempo tuli 6:00 juurde tagasi ja pulss jäi 169–170 kanti. Rong sõidab edasi!

Teisel ringil oli üldiselt juba oluliselt vähem jooksjaid. Paljud individuaalvõistlejad ja tiimijooksjad olid lõpetanud ja rada jäi tühjemaks. Ka pealtvaatajaid oli mõnevõrra vähem. Härra Jooksja oli justkui igal pool ja proovis mind foto- ja videopilti püüda. Minul oli suund Rocca al Mare Kooli poole ja ma ei jõudnud seda viimast tagasipööret ära oodata. Võtsin muudkui selgasid ja rühkisin eesmärgi poole, sest mul oli sellest päikese ja kuuma käes praadimisest kergelt kopa ette visanud.

Fotode eest tänu Kleirile

Täpselt õiges kohas oli Kleiri ergutamas, see andis nii palju motivatsioonile juurde. Tõmbasin viimase topsi vett pähe ja kõhtu ja jätkasin oma ristiretke. Sain veel viimast korda Taurile patsu lüüa ja jäin finišit ootama. Need viimased 3–4 km venisid kohutavalt. Kaasa ei aidanud fakt, et minu kell ei käinud enam üldse ametlike kilomeetrimärgistega ühte, vahe oli mitusada meetrit minu kahjuks. Nagu ma dramaatiliselt härra Jooksjale ütlesin: see ei saagi mitte kunagi otsa vist. #dramaqueen Tuli veel viimast korda tõusu mööda Rocca poole rühkida, nokamüts uuesti pähe sättida, et veidike inimlikum välja näha, ja jõuriismed kokku võtta finišispurdiks.

Minu kella järgi täitus 21,1 km 2:05:26 peal. Teise poole olin jooksnud umbes 1,5 minutit aeglasemalt kui esimese: ei ole katastroof, kui tingimusi arvestada. Sealt aga oli veel jäänud mitu-mitu pööret, enne kui finiši lõhnagi tunda oli. Lõpuks aga nägin juba oma tiimikaaslasi ootamas, tegin viimase parempöörde ja mööda punast vaipa jõudsime kolmekesi finišisse. Tehtud!

Ametlik aeg: 2:07:47

Foto: Raiko erakogu

Pärast finišit tegime kiirelt ühe foto, võtsime välja oma finisher T-särgid ja otsisime finišialast endale natuke süüa-juua. Kõht oli jube tühi, aga pärast nii korralikku pingutust ei olnud eriti millegi järele isu. Pressisin ühe spordijoogi ja kanaburgeri endale sisse ning oligi aeg tiimiga hüvasti jätta, sest vabatahtlike töönädal polnud kaugeltki veel läbi. Nemad said veel ööpäeva jagu tööd teha, et kõik, mis sai üles ehitatud, nüüd juppideks lahti võtta. Crazy. Aitäh, Edgar, et kutsusid oma tiimi!

Mida tagantjärele analüüsides endaga kaasa võtsin? Ma olin äärmiselt üllatunud, et sellistes rasketes tingimustes suutsin 170-löögise keskmise pulsi ja 5:57 min/km tempoga terve poolmaratoni olulise ärakukkumiseta vastu pidada. Lõigutrennis tundub see 170 lööki juba 3–4 minutiks korraliku pingutusena, nüüd olin selles tsoonis üle kahe tunni. Enam-vähem ⅓ ajast, ca 42 minutit olin täiesti punases, 5. tsoonis, ülejäänud aja, ca 85 minutit 4. tsooni ülemises otsas. Seejuures ei saanud ma otsa/haamrit/surma; ütleksin, et jätsin endast rajale 90%, mitte 100%.

See võiks anda mõningast enesekindlust eesootava maratoni jaoks, kuid hetkel olen ma veel üpris ebakindel selles osas, mis minust seal maratonil saama hakkab. Seda näitab üksnes aeg. Õnneks on mu aju maratoniga nii hõivatud, et triatlonist mõtlemiseks tal aega pole.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:07:47
  • Distants: 21,1 km (minu kell: 21,49 km)
  • Keskmine tempo: 6:03 min/km (minu kell: 5:57 min/km)
  • Max tempo: 4:18 min/km
  • Keskmine pulss: 170 l/min
  • Max pulss: 177 l/min
  • Koht: 786/1221
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 171 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 0,98 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,8 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 268 ms
    • Vasakul jalal olin 50,3% ja paremal 49,7% ajast

Tipust Topini 2023

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

See oli üks tõeliselt vinge nädalavahetus. Ma olin mitmel aastal sellele üritusele kaasa elanud, nii raja ääres kui ka internetis, ja kuulanud osalenute muljeid. Seega teadsin ma üht-teist juba ette, kuid loomulikult tegin eelnevalt põhjaliku ettevalmistuse, süvenedes reeglitesse ja juhtnööridesse ning kogudes kokku vajaliku varustuse. Viimase ettevalmistuse saime reedel pärast Vapianos toimunud Pasta Partyt. Infotunnis käidi üle kõik reeglid ja rajakaardid ning vastati kaptenite küsimustele. Osad ütlesid, et ärge närveerige, see on tšill üritus, kuid minu jaoks on stressirikas mitte asju ette teada. See pole närveerimine, see on planeerimine.

Laupäeval ärkasin kell 6, panin end valmis ja sõin putru. Kell 7, kui me sõitma hakkasime, oli õues juba nii soe, et lühikeste pükste ja T-särgi peale midagi lisaks vaja polnudki. Laadisime hunniku varustust ja viis jooksjat bussi peale ning Treener tuli samuti kaasa elama. Munamäel olime umbes 8.30, pool tundi enne starti. Tegime pilte, arutasime viimased detailid üle ning kell 9 läks tiim TÜASK Marise Inglid teele.

Kogu nädalavahetus oli väga palav, lausa kuum. Võiks arvata, et saateautos on juba palju aega millegagi tegeleda, kuid reaalsuses kulub kogu aeg trackeri jälgimisele, sõitmisele-parkimisele-navigeerimisele, et jooksjat joota ja kasta. Suisa uskumatu, kuidas need tunnid sulavad. Umbes samamoodi nagu asfalt teel.

Minu joosta olid vahetused 3, 13 ja 23. Esimene vahetus viis mind Sõmerpalust Sulbile. Kandma pidi korraldaja antud T-särki. Õnneks oli see valget värvi ja püsis kastmisega omajagu aega niiske, kuid kahjuks polnud naiste särgi lõige kõige õnnestunum. Taljest lai, puusast enam-vähem, varrukast minu laiade õlavartega puhta kitsas. Joostud ma sellega sain, kuid edaspidi kandmine on küsimärgi all.

Enne minu vahetust tegime GPS trackerile restardi, sest see kippus raja peal kinni kiiluma. Siis sain lõpuks rajale minna. Mõtlesin kohe huviga, kui kaua see minu jalg vastu peab. Läksin rahulikult. Pulss oli selles 30-kraadises keskpäevases leitsakus kohe 160–165 peal ja jäi sinna kuni lõpuni. Tempo oli mul regades valitud 7:00 ja seda proovisin hoida. Teadsin, et Lõuna-Eesti distants on mul üpris mägine, kuid tegelikkuses olid tõusud kenasti joostavad. Üks suurem oli, kõik muu üpris normaalne. Eks pidev kastmine ja joomine oli abiks. Distantsi lõpus nägin veel toredaid lambaid ja lehmakesi, kus rattaga kaasa elama tulnud härra Jooksja mõne pildi tegi. Viimase laskumise peal finišeerisin Sulbis ja oligi 1. etapp joostud. (10,4 km, 6:56 min/km, 164 l/min)

Sain autos taastuda ja süüa. Söögi- ja joogiplaanid olid detailselt läbimõeldud ja ajajoonele kellaajaliselt märgitud. Jälle üks asi, mille kohta öeldakse, et ära mõtle üle, aga ma ei jäänud kahe päeva kokkuvõttes ei janusse ega energiapuudusesse. Õnneks oli meil autos väike külmik, seega sai kõike kaasa võtta. Tean kogemusest, et pärast jooksu tahan kindlasti midagi külma ja soolast süüa, seega wrapid ja salatid oli ideaalne valik.

Ca kella 15ks olime jõudnud Otepääle, mis tähendas, et meie auto tiim oli esimesed vahetused lõpetanud ja teine auto sai alustada. Saatsime nad kenasti teele ning ise võtsime suuna Tartu poole, et süüa ja puhata. Tartus oli meil aega ca 4 tundi. Pesin ühe komplekti riideid ära, tellisin pitsa, käisin ise pesemas. Kuna mind oodati ühele sünnipäevale, siis sain veel rattaga Ihastesse ja tagasi kimada. Olin seal vaid tunnikese, aga asi seegi. Kõike jõuab, kui hästi tahta.

Kell 19.40 saime uuesti kokku, et sõita ERMi juurde, kust algas meie auto teine vahetus. Teele asusime kell 20.05. Ilusad tuttavad teed viisid meid päikeseloojangu saatel Lähtele ja Saadjärve äärde.

Minu teine vahetus algas Elistverest kell 22.15. Päike hakkas loojuma ning õhk oli jälle inimlikku temperatuuri saavutamas. Nüüd tuli kanda neoonvesti ja tulukesi, seega alguses oli justkui kahe särgiga ikka soe. Igal juhul oli see minu kõige meeldivam vahetus. Profiil oli tegelikult tõusev, kuid aru ma sellest ei saanud. Jalg lippas all, vaated Vooremaal olid ilusad, öö vaikselt saabus ja vaatamata sellele oli ikka kuskil põldude vahel hunnik inimesi kaasa elamas. Kuskil metsa vahel möödus minust Kertu Jukkum. Luuale jõudes oli aga juba täitsa pime ning pealamp põles maksimumi peal. Kõige naljakam oli see, et inimesed elasid kaasa lausetega: “Ainult 2 km veel, sa jõuad!”, “Pea vastu!”. Ma olen aeglane, et mul ei oleks raske, mitte sellepärast, et ma olen distantsi vältel surma saanud. Ma lihtsalt olengi nii aeglane, algusest lõpuni. (11,8 km, 6:55 min/km, 151 l/min)

Järgmisele vahetusele kaasa elades vahetasin riided, et mitte külma saada. Põldude vahel puhus väike tuuleke ja olin just jooksmast tulnud, seega panin kindluse mõttes isegi oma õhukese sulejope selga. Autos hakkas sellega liiga soe, aga õues oli mõnus. Sõin taaskord natuke ja juba varsti olimegi Jõgeval, kus vahetuse jälle teisele autole üle andsime. Alles hiljem kuulsime, et kuskil Jõgeva kandis oli ühe tiimi auto karule otsa sõitnud. Vot mida kõike juhtub.

Jõgevalt sõitsime Väike-Maarjasse, kus meil oli broneeritud öömaja. Targemad teadsid rääkida, et ettenähtud ühises ööbimiskohas magamine on päris keeruline, kui korraga on suures spordihoones ca 400 inimest, keegi norskab, keegi räägib, keegi trambib nii, et kogu põrand väriseb. Meie öömajas oli vaikne ja rahulik. Saime magama kell 3 ja äratuskell oli kell 5, et esimene jooksja jõuaks natuke süüa ja ärgata. Ca kell 6 pidime teatepulga saama.

Ega see olemine just värske ei olnud. See oli üks väga valus äratuskell. Vabalt oleks veel vähemalt kuus tundi maganud. Tuli aga edasi liikuda. Proovisime energiat üleval hoida, võtsime teiselt autolt edukalt teatepulga üle ja hakkasime jälle minema. Meie auto viimased etapid ootasid ees.

Teise vahetuse alguses, kui kell oli 7.30, oli juba lühikeste riietega liiga palav tee ääres seista ja jooksjat joota. Lootsime, et uus päev ja Põhja-Eesti toovad jahedama temperatuuri, aga ei midagi. Päike lõõskas taevas. Kui aga Tapale lähenema hakkasime, ilmusid taevasse vaikselt pilved. Läksin oma viimasele vahetusele vastu kell 8.26. Enne kastsin end korralikult veega märjaks. Päikesekreem, -prillid ja nokats on iseenesest mõistetavad.

Tapalt väljumiseks oli vaja teha mitu pööret, seega jooksin esialgu kaart käes. Kõik kaardid olid mul kellas sees, aga kui on nii mitu pööret järjest võõras linnas, kulus see paberkaart marjaks ära. Minu ees oli veel üks jooksja, kes minult teed küsis. Õnneks kohalikud vanatädid ja -onud andsid ilma küsimata juhtnööre ja sain eksimata õiged teeotsad kätte.

Edasi oli etapp väga lihtne: ei ühtegi pööret, ei ühtegi tõusu, ei ühtegi laskumist, ei midagi keerulist. Hästi lihtne etapp. Taevas oli pilvekesi, mis kuumust vähemaks võttis. See etapp meenutas mulle tugevalt Rapla Selveri Suurjooksu: jooksed lihtsalt kilomeetreid otse sööda täiesti lauget maanteed. Ainult et Raplas ei jookseks minust Roman Fosti jõudu soovides mööda. Mõtlesin vaikselt omi mõtteid, sain kahes punktis juua-kasta ning olingi kohal. Boom – jalg pidas vastu kõik need 32+ kilomeetrit! (10,3 km, 6:47 min/km, 153 l/min)

Teistele enam pilvi ei jagunud. Meie auto kaks viimast jooksjat said jälle jubeda sauna, jootsime-kastsime neid maksimaalselt iga 2 km järel. Elasime ka teistele meeskondadele kaasa, täpselt samuti nagu elasid kõik meile kaasa. Lasime autost muusikat, pakkusime juua, ütlesime julgustavaid sõnu. Abiks ikka. Kuulsuse sära saatis meid edasi, sest täpselt mõni minut meie jooksja ees tegi oma viimast etappi Brigitte Susanne Hunt. Viimaks olid meie auto kilomeetrid kokku pakitud: jõudsime Kõrvemaale, kust läks teele teine auto.

Kõrvemaal võtsime jääkülma duši, vahetasime riided ja sõitsime siis otse Piritale ära. Tahtsime lihtsalt puhata ega viitsinud rohkem kuskil peatuda. Seal oli meil aega tšillida peaaegu neli tundi. Vaatasime kiireima meeskonna finiši ära, hankisime süüa, otsisime autost matid ja madratsid välja ning lihtsalt vedelesime/magasime horisontaalselt raja ääres puu all. Need tunnid läksid ruttu. Viimane kuulsus, keda enda magamiskoha kõrval rulluisutamas nägime, oli Elina Netšajeva.

Veidi enne kella 18 jõudis tiim TÜASK Marise Inglid finišisse. See kaua oodatud medal oli ikka äge küll. 10 jooksjat, 1 Treener, 337+ km ja ca 33 tundi. Tehtud!

Ütlesime teisele autole tšau-pakaa ja hakkasime kodu poole liikuma. Tartus tuli veel laenatud buss seest ja väljast korralikult puhtaks teha ja siis võis öelda, et Tipust Topini oligi läbi saanud. Pöidlad pihku, et ka edaspidi tiimi mahun, ja järgmise korrani!