Skechers Suvejooksus taaskord erilisi ettevalmistusi ei teinud: läksin sinna jooksma mahu pealt, järeleandmisi tegemata. Kolmapäeval jooksin veel mahuka ja raske lõigutrenni 32-kraadises kuumuses. Selle kõrval tundus võistluspäeva hommikune 20 kraadi ikka väga vähe, aga öösel sadanud suure vihma järel oli niiskus nii hull, et see 20 tundus nagu 30. Päike tuli ka veel välja ja oligi paras saun valmis. Nagu Suvejooksul ikka!
Läksime koos härra Jooksjaga sörgiga kodust stardipaika, kokku 2,5 km. Korralik soojendusjooks tehtud nagu naksti. Võtsime materjalid välja, ajasime sõprade-tuttavatega juttu, vibutasime jalga ja tegime mõne jooksuharjutuse. Kaua polnudki enam oodata, kui juba tuli stardikoridori minna.
Start!
Treeneriga oli räägitud, et päris kasti end ei jookse, võiks 4. tsoonis joosta, sest järgmisel nädalal tuleb veel sisukalt trenni teha ja üks väga pikk jooks kirja saada. Olgu, rääkisid ära. Panin kellale pulsinäidu suurelt ette, loksutasin tempo paika ja aeg-ajalt kontrollisin, et pulss üle 170 ei purjetaks. Tempot ei jälginud, nägin ainult kilomeetrisplitte.
1. km: 5:25
2. km: 5:35
Algus oli hea ja lame, aga juba 2. km saime vaikselt ronima hakata. 3. km alguses oli joogipunkt, kus õnnestus ainult üks tops vett kätte saada. Ühe lonksu jõin, ülejäänu läks pead jahutama. Õnneks olid pilved päikese ära varjutanud, aga nii megapalav oli ikkagi. Oleks tahtnud rohkem juua, aga lohutasin end sellega, et 4,5 km peal saab uuesti juua.
3. km: 5:39
Terve neljas kilomeeter oli ainult üks tõus. Ma isegi ei liialda. Teadsin kõiki tõuse ja pöördeid ette, sest mõni nädal tagasi jooksin raja läbi. Lammi teelt hakkas tasapisi kerima ja Mõisavahe on ju täielik killer. Võistlustempos veel eriti. Tõusu alguses karjus keegi seljatagant minu nime ja lõpus oli Kaire ergutamas, abiks ikka, aitäh!
4. km: 5:58
Pulsi hoidsin ilusti seal, kus pidi, aga tempo kukkus kivina. Viies kilomeeter algas korraliku allamäge lõiguga, aga täpselt samapalju tuli kahjuks sama kilomeetri seesülesmäge tagasi rühkida. Lisaks see joogipunkt, mis pidi 4,5 km peal olema, seda de facto polnud.
See oleks pidanud olema sama joogipunkt, mis 2 km peal, sest tegime Annelinna väikese ringi ja jõudsime samasse kohta tagasi, aga need lauad olid teise punkti jaoks täiesti valel trajektooril. Ma ei hakka tagasi jooksma, et juua saada, lisaks ei jaganud ma kohe ära ka, et pöörde taga pole lisalaudasid. Kui ma ei eksi, oli seal liikumissuundade vahel torbikud ja/või lint ka lisaks kõigele. Jooksin sealt läbi, pöörasin vasakule ära, nägin enda ees pikka tõusu, aga ei ühtegi joogipunkti lauda.
5. km: 5:43
Reaalsus hittis kiirelt, sest ma teadsin, et järgmine joogipunkt on alles Ihaste silla all ca 8 km peal. See tundus ikka väga kaugelt, mul oli janu ja megapalav. Loivasin järgmisest tõusust üles ja leinasin natuke. Vähemalt tõus sai otsa ja keerasime Nõlvaku tänavale kruusateele. Lõpuks sai natuke allamäge joosta.
6. km: 5:44
Nagu tempo näitab, siis isegi allamäge lõik ei päästnud, ma sain jumala surma alguse tõusude peal. Lootsin küll, et teises pooles aitab lihtsam profiil kaotatud aega natuke tasa teha, aga ei midagi. Tempost 5:30 võisin ainult und näha ja ootasin lihtsalt lõppu. Tempo, mis lõigutrennis tundus nii tehtav, oli nüüd täiesti võimatu.
7. km: 5:52
Kaheksandal kilomeetril kastis keegi meid oma aiavoolikust, see oli nii mõnus, et ma tahtsin sinna jäädagi. Lõpuks saime Ihastest välja ja jõudsin kauaoodatud joogipunkti. Sain topsi vett pähe, sain topsi vett kõhtu. See oli nagu viieliitrine kanister metsatulekahju peale, aga abiks ikka. Vähemalt sain mõned putukad enda näost minema pesta, mida Ihastes tundus lendavat mustmiljon.
8. km: 5:42
Pärast joogipunkti ootas sirge 2 km Ihaste teed finišisse. Ca 10–11 minutit. Aeg filosofeerida eluvalikute üle: miks ma siin jooksen, kas ma jään ellu ja muud sellised põletavad küsimused. Viimane kilomeeter visualiseerisin, kuidas jooksen staadionil kilomeetrist lõiku, see pole nii hull.
9. km: 5:57
10. km: 5:34
10 km täitus täpselt sellel hetkel, kui üle finišijoone jõudsin. Olgu see rada, mis ta oli, vähemalt oli täpne kümnekas!
Netoaeg: 57:07
Tunnistan ausalt, et lootsin joosta umbes 2 minutit kiiremini. Teise poole jooksin 25 sekundit aeglasemalt, kui esimese, aga tunne oli selline, nagu oleks vähemalt 2 minutit aeglasem olnud. Punasesse end pulsikella järgi justkui ei jooksnud, aga ei olnud ka tunnet, et kuskilt oleks veel midagi võtta olnud. Seekord siis niimoodi. Eks näis, mida toob järgmise nädala Kihnu poolmaraton.
Alustame algusest. 10 päeva enne Tallinna Ironmani tuli trennikaaslane Edgar pärast lõigutrenni minuga juttu tegema, et tal on mulle üks pakkumine. Vigastuse tõttu, mis juba Tipust Topini ajal kimbutas, oli ta end Tallinna Ironmani 70.3 individuaaldistantsilt tiimiks ümber reganud. Neil oli Triatloniakadeemia poistega tubli meeskond välja pandud, kuniks tuli kiri, et alaealised sel aastal osaleda ei saa. Nende jooksja oli 17-aastane, seega oli nüüd täpselt 2 päeva, et leida asendus, kuniks asendusi veel teha sai. Kas mina tahaksin tiimis poolmaratoni joosta?
Võtsin endale hetke mõelda ja lubasin talle enne ööd teada anda. Jooksin trennist koju, samm nii virk ja tuju hea. Otsisin vabandusi, miks ma minna ei saa. Ei leidnud. Treeningplaan lubas, pikki otsi on laotud igal nädalal, vorm tõusvas trendis. Kui kevadhooaega alustasin isa sünnipäeval Tartu Parkmetsa jooksuga, saan sügishooaja avada ema sünnipäeval Ironmani poolmaratoniga. Milline avapauk. Vähem kui tund aega pärast küsimust kirjutasin Edgarile, et ma olen in!
Eraldi ettevalmistust selleks poolikuks ei olnud. Ainus ‘ettevalmistus’ oli see, et neljapäevases rattatrennis istusin mugavalt teiste tuules ja puhkepäeva nihutasin pühapäeva pealt reedele. Sõin laupäeval mõistusega ja lärisin vedelikke nagu homset poleks. Teadsin, mis ilm ees ootab. Õhuniiskus miljon, kraade liiga palju, päris tugev vastutuult pool distantsi, halvimal juhul päike pilvede vahelt piilumas. Kui mina rajal olen, pole Treeneril vaja talvekindaid kaasa võtta. Nagu kellegagi laupäeval Instagrami DMides rääkisime: mõnus ilmselt ei tule, aga see-eest äge!
Laias laastus täpselt nii oligi. Ainult et neid pilvi, mille vahelt päike saaks piiluda, minu stardi ajaks polnud enam praktiliselt ühtegi. Rada – grill, päike – söed, meie – grill-liha. Tallinnasse saabudes oli juba väga soe ja aina soojemaks läks. Tõsi küll: tol hetkel oli täispilvisus. Elasin teistele sõpradele-tuttavatele kaasa, neid oli rajal ja raja servas seekord väga VÄGA palju. Vähem kui tund enda starti, kui meie rattur Raikol veel 20 km sõita oli, koorisin soojendusdressi maha, tegin pisikese soojenduse ja panin võistlusmaika selga. Siis läksin tiimide vahetusalasse, panin oma koti ära ja jäin ootele.
Fun fact: ma polnud enne starti Raikoga tuttav, seega saatsin hommikul meie Ironmani group chatti pildi, et näed, selline näen välja ja sellised riided on seljas, et oleksin vahetusalas paremini äratuntav. Õnneks tundsime üksteist kenasti ära, võtsin temalt kiibi, panin ümber jala ja oligi minek. Kohe stardist minema minnes sain kaasa elada meie Lindale, kes oli oma võistlust lõpetamas.
Ees ootas kaks identset ringi pikkade edasi-tagasi lõikudega Rocca al Marest Stroomi suunas ja sealt Rocca al Mare koolini. Megalt rahvast oli esimesel 2 km raja ääres. Väga paljud elasid mulle nimeliselt kaasa. Kuna numbri peal minu nime polnud, siis pidid need kõik olema kuskilt otsast tuttavad. Kõiki ei jõudnud ära tunda masside sees, aga igal juhul aitäh kõigile, kes tulid kaasa elama või vabatahtlikeks!
Kohe sai selgeks, et on tõsiselt palav. Olin enne starti pea ja mütsi märjaks kastnud, aga see kuivas sekunditega. Lisaks pidin mütsi peast ära võtma, sest vastutuul oli Stroomi poole joostes nii tugev, et tahtis mitu korda nokatsi peast ära viia. Õnneks on mu lühikestel pükstel sellised toredad aasad, kuhu sai mütsi kinnitada, nii et see jalus ei olnud. Reeglite järgi enda küljest midagi ära anda kellelegi ei tohtinud (ega muul viisil abi saada), seega tassisin mütsi terve tee endaga kaasa. See aga tähendas, et mu tume paksude juustega pea oli päikesele põletamiseks otse avatud.
Fotode ja ergutuste eest tänud härra Jooksjale!
Pulss tõusis kohe 170 peale, mis ei olnud otseselt plaanidega kooskõlas. Mõte oli selline, et võiks esimese ringi joosta alla 170 pulsiga, teise 170 ringis. Ma ei suuda tervet distantsi punases olla. Tempo ehk võiks olla umbes 6:00 kandis? Vähemalt alguses.
Tempo täpselt sinna 6:00 juurde tuligi, ilma et ma oleks kella vaadanud või püüdnud kindlas tempos püsida. Jalad ise läksid sellesse temposse ja mina ei suutnud neid pidurdada ka. Pulss oli väga napilt alla 170, tugevama tuulega kohtades kohe üle selle. Ilm üldse ei andestanud, seega mõtlesin, et f*ck it. Saan surma, siis saan. Annan endast parima.
Joogipunktid olid iga 2,5–3 km tagant, mis päästis päeva. 2,7 km peal tuli esimene joogipunkt. Kuna startisin alles kell 15 läbi, siis oli mul veidike teistsugune söömise- ja geelistrateegia kui tavaliselt. Tavaliselt võtan ühe geeli enne starti ja kaks rajal. Seekord stardieelset ei võtnud, sest lõuna ja kummikommide energia oli veel värske, ja tõmbasin esimese geeli sisse esimeses joogipunktis. Joogipunktid olid väga rikkalikud, aga kuna mul oli plaan korralikult pingutada, siis peatuma ei jäänud. Jooksu pealt haarasin veetopse, mida kõhtu ja pähe kallata, ja panin samas tempos muudkui edasi. Kõige häirivamad olid herilased, kes magusate söökide-jookide peale igas joogipunktis kongregeerusid.
Jalad kerged ei olnud. Algusest peale. Kogu see ebasoodne ilm lisaks ja kokku saab esimesest kilomeetrist peale korraliku võitluse. Samas motiveeris see, et ümberringi ei olnud kõik kiired nagu lennukid, vaid sain ka ise paljudest mööduda. Neil muidugi oli juba mitu spordiala seljataga, aga hea tunne ikka, kui sinu sammu kiidetakse ja kiirus polegi kõigist kõige aeglasem.
Maa joogipunktist tagasipöördeni kippus venima. Tagasitee oli juba rõõmsam, sest nüüd oli vähemasti taganttuul. Samas oleks ilma selle tugeva tuuleta olnud oluliselt ebameeldivam saun, vähemalt tuul jahutas märjaks kastetud riideid ja tõi natuke õhku, mida hingata. Teed olid iseenesest tuttavad, sest seal on olnud mitmel korral Tallinna maratoni rada ja edasi-tagasi lõigu teine ots on tuttav vana-aasta maratonidelt. Rocca al Mare Kooli juures, kus ootas pisike tõus, tuli ots ringi pöörata ja taas stardiala poole rühkida. Seal, ca 8 km peal võtsin teise geeli.
Need ca 2–3 km tagasi stardiala poole olid juba esimesel ringil tüütud. Tuul raius jälle vastu ja tee tundus lõputu. Mida stardialale lähemale, seda rohkem oli pealtvaatajaid ja kaasaelajaid. Samm läks automaatselt kiiremaks ja pulss ühes temaga kõrgemaks. Jõudsin seal punases kulgedes veel Saalele naljatada, et ütlesin ju, et täna ei pea talvekindaid kaasa võtma.
Teisele jooksuringile minnes sain Mariale patsu lüüa, kes andis teada, et teeb kohe pooliku Ironmani isikliku rekordi. No kohe selline boost tuli selle teate peale. Jess, vähemalt kellelgi läheb superhästi. Nägin jälle tervet trobikonda tuttavaid mitmes kohas kaasa elamas ja sain veel neile patsu lüüa. Kaasaelamine on Ironmanil vähemalt Eesti standardite järgi ikka tõsiselt vägev.
Rahva ees olevad 2 km kütsin punases, keskmine pulss oli seal 173, maksimum 177. Kõrvetasin end natuke. 13. ja 14. km tulid selle kütte järel mõnevõrra aeglasemad, tempodega 6:13 ja 6:14, pulsiga 169. Korraks tekkis mõte, et nüüd ongi kõik, saan haamri ja siis tuleb lihtsalt 7 km kannatada. Kuid tundub, et 15. km võetud geel ning uuesti taganttuulde jõudmine tegid imesid, sest tempo tuli 6:00 juurde tagasi ja pulss jäi 169–170 kanti. Rong sõidab edasi!
Teisel ringil oli üldiselt juba oluliselt vähem jooksjaid. Paljud individuaalvõistlejad ja tiimijooksjad olid lõpetanud ja rada jäi tühjemaks. Ka pealtvaatajaid oli mõnevõrra vähem. Härra Jooksja oli justkui igal pool ja proovis mind foto- ja videopilti püüda. Minul oli suund Rocca al Mare Kooli poole ja ma ei jõudnud seda viimast tagasipööret ära oodata. Võtsin muudkui selgasid ja rühkisin eesmärgi poole, sest mul oli sellest päikese ja kuuma käes praadimisest kergelt kopa ette visanud.
Fotode eest tänu Kleirile
Täpselt õiges kohas oli Kleiri ergutamas, see andis nii palju motivatsioonile juurde. Tõmbasin viimase topsi vett pähe ja kõhtu ja jätkasin oma ristiretke. Sain veel viimast korda Taurile patsu lüüa ja jäin finišit ootama. Need viimased 3–4 km venisid kohutavalt. Kaasa ei aidanud fakt, et minu kell ei käinud enam üldse ametlike kilomeetrimärgistega ühte, vahe oli mitusada meetrit minu kahjuks. Nagu ma dramaatiliselt härra Jooksjale ütlesin: see ei saagi mitte kunagi otsa vist. #dramaqueen Tuli veel viimast korda tõusu mööda Rocca poole rühkida, nokamüts uuesti pähe sättida, et veidike inimlikum välja näha, ja jõuriismed kokku võtta finišispurdiks.
Minu kella järgi täitus 21,1 km 2:05:26 peal. Teise poole olin jooksnud umbes 1,5 minutit aeglasemalt kui esimese: ei ole katastroof, kui tingimusi arvestada. Sealt aga oli veel jäänud mitu-mitu pööret, enne kui finiši lõhnagi tunda oli. Lõpuks aga nägin juba oma tiimikaaslasi ootamas, tegin viimase parempöörde ja mööda punast vaipa jõudsime kolmekesi finišisse. Tehtud!
Ametlik aeg: 2:07:47
Foto: Raiko erakogu
Pärast finišit tegime kiirelt ühe foto, võtsime välja oma finisher T-särgid ja otsisime finišialast endale natuke süüa-juua. Kõht oli jube tühi, aga pärast nii korralikku pingutust ei olnud eriti millegi järele isu. Pressisin ühe spordijoogi ja kanaburgeri endale sisse ning oligi aeg tiimiga hüvasti jätta, sest vabatahtlike töönädal polnud kaugeltki veel läbi. Nemad said veel ööpäeva jagu tööd teha, et kõik, mis sai üles ehitatud, nüüd juppideks lahti võtta. Crazy. Aitäh, Edgar, et kutsusid oma tiimi!
Mida tagantjärele analüüsides endaga kaasa võtsin? Ma olin äärmiselt üllatunud, et sellistes rasketes tingimustes suutsin 170-löögise keskmise pulsi ja 5:57 min/km tempoga terve poolmaratoni olulise ärakukkumiseta vastu pidada. Lõigutrennis tundub see 170 lööki juba 3–4 minutiks korraliku pingutusena, nüüd olin selles tsoonis üle kahe tunni. Enam-vähem ⅓ ajast, ca 42 minutit olin täiesti punases, 5. tsoonis, ülejäänud aja, ca 85 minutit 4. tsooni ülemises otsas. Seejuures ei saanud ma otsa/haamrit/surma; ütleksin, et jätsin endast rajale 90%, mitte 100%.
See võiks anda mõningast enesekindlust eesootava maratoni jaoks, kuid hetkel olen ma veel üpris ebakindel selles osas, mis minust seal maratonil saama hakkab. Seda näitab üksnes aeg. Õnneks on mu aju maratoniga nii hõivatud, et triatlonist mõtlemiseks tal aega pole.
Kokkuvõttes:
Aeg: 2:07:47
Distants: 21,1 km (minu kell: 21,49 km)
Keskmine tempo: 6:03 min/km (minu kell: 5:57 min/km)
Nourish, Train & Flourish 