Maastikumaratoniga oli selline ‘tore’ lugu, et reedel pärast Viljandit panin end poolmaratonile kirja. Sama päeva õhtuks oli kurk haige ja nina tatine. Nii tore. Nädal oli aega taastuda. Jooksmas käisin esimest korda uuesti pärast Viljandit alles neljapäeval. Teadsin, et tuleb väga raske poolmaraton, sest selleks polnud kaugeltki mitte piisavalt trenni tehtud. Mu ainus pikk jooks viimase paari kuu sees oligi ju vaid see Viljandi. Ellujäämine.
Laupäeva hommikul sättisime end Elvasse teele. Geelid said taskusse pakitud, tiimiga soojendus tehtud, vaim valmis pandud. Eesmärk oli üksnes distantsi läbimine. Avastasin end mõttelt, et lähen jooksma nagu tavalisest vähem valmistunud harrastussportlane, kellel on vajalikud trennid tegemata ja läheb lihtsalt proovima, mis seal rajal saama hakkab.
Rajale läksime koos Mariaga, täpselt nagu Viljandis. Ilm oli jooksmiseks super, piisavalt jahe, poolpilves, mitte liiga tuuline. Ideaaltingimused isiklikeks rekorditeks sellel rajal. Hakkasime minema enesetunde järgi, aga piilusin ikka pulssi ka, et enam-vähem 160 kandis püsida, sest punaseid numbreid praegu ju ei talu. Jutustasime natuke, kohtasime tuttavaid ja tundsime end hästi. Kuskil 4-5 kilomeetri peal arutasime, et kauaks seda lusti jagub.
Sassi 6,3 km: 0:37:42, 5:59 min/km, 666. koht
7 ja 10 km vahel tulid raskemad tõusud. Aga võrreldes Viljandi rajaga on seal kõik täitsa mõnus. Maastikumaraton kulgeb nüüd ju täielikult maastikul ja on igati oma nime vääriline. Ainus asi, mis seal rajal on pahasti: raja pikkus. Iga kord on see poolmaraton olnud enam-vähem 500 meetrit lühem. Selle asja võiks ikka kuidagi ära lahendada?
Poole maa peal kitserajal joostes piserdas pilv veidi vihma. Esimest korda Maastikumaratonil sain vihma nende 10+ aasta sees. Idee järgi läheb rada tegelikult pärast poolt maad mõnevõrra kergemaks, aga seekord sellest aru ei saanud, sest jalad ja kogu keha hakkasid väsima. Jalatallad olid täiesti tuimad ja omadega läbi. Hakkasin lugema kilomeetreid järgmisesse joogipunkti, järgmise kilomeetrimärgiseni, järgmise kella märguandeni. Samal ajal ei saa unustada, et mu nina oli ikka veel tatine ja sain iga kilomeetri sees mitu korda nuusata.
Ketneri 11,4 km: 1:12:13, 6:20 min/km, 665. koht
Sassi 15,5 km: 1:39:10, 6:24 min/km, 662. koht
Umbes 5 kilomeetrit enne lõppu ütlesin Mariale, et kui tal jõudu on, siis mingu. Ta küll ütles, et pole tal midagi, aga tegelikult oli temas ikka rohkem alles kui minus. Viljandis vedasin mina, nüüd tassis Maria mind finiši suunas. Ma olin ikka täielikus haamris. Jalad ei liikunud enam väga edasi ja viimased tõusukesed veel ootasid. Tempo kukkus kivina. Ootasin seda finišit nii väga. Seekord oli isegi hea meel, et see rada lühem on.
Kahe tunni peal anti 10 km start ja kuulsime stardisignatuuri teiselt poolt jõge. Tavaliselt olen selleks ajaks finišile ikka omajagu lähemal olnud. Siis mõne aja pärast paistis härra Jooksja meile medaliga vastu sörkimas. Ta sai kohe aru, et mul on väga-väga raske. Lihtsalt sörkis vaikselt meil kõrval. Abiks ikka.
Viimasel kilomeetril sai meid kätte trennikaaslane Ando ja ronisime viimase tõusu koos. Finišeerida saime pidulikult käed taeva suunas kolmekesi koos. Tehtud! Minu kõige raskem Tartu Maastikumaraton. Suveniirina sain kaasa valusa põlve, mis on ka täna, nädal hiljem ikka omajagu tundlik. Oma vitsad peksavad, kui korraliku trennita poolmaratonile minna. Olen oma tervisehädadega seal maal, et isegi ei jõua enam närvi minna. On, nagu on. Saab, mis saab. Võtan iga kilomeetri, mis antakse.
KOKKUVÕTTES:
- Aeg: 2:13:04
- Distants: 21,1 km (minu kell: 20,58 km)
- Keskmine tempo: 6:20 min/km (minu kell: 6:28 min/km)
- Max tempo: 5:33 min/km
- Keskmine pulss: 164 l/min
- Max pulss: 178 l/min
- Koht: 671/949
- Koht naiste seas: 190/367
- Koht N21 vanusegrupis: 64/109
- Jooksu dünaamika:
- Keskmine sammu tihedus: 174 s/min
- Keskmine sammu pikkus: 0,88 m
- Vertikaalne ostsillatsioon: 8,0 cm
- Keskmine puuteaeg maaga: 271 ms
- Vasakul jalal olin 50,1% ajast ja paremal 49,9%
Nourish, Train & Flourish 