Jooksmine – Lehekülg 272 – Nourish, Train & Flourish

Teeks siis natuke statistikat 2015. aasta esimese poole kohta (kuni 30. juuni).

Kokku olen sporti teinud 193 tundi (eelmisel aastal: 192 tundi). Siit on kõik kõndimised ja rullimised välja arvatud. Lihtne matemaatika näitab, et see teeb keskmiselt 1,07 tundi ehk 1 tund ja 4 minutit päevas. Kuna nädalatesse on alati mahtunud ka puhkepäevi, siis näitab see selgesti, et paljud minu treeningpäevad on sisaldanud rohkem kui 1 tundi trenni, mis ilmselt pole ei mulle ega ühelegi regulaarsele lugejale üllatuseks. Minu jaoks oli üpris uskumatu see, et ma olen esimese poolaastaga teinud praktiliselt täpselt sama palju trenni kui eelmisel aastal. Eelmisel aastal talus keha sama hulka treeningtunde paremini? Miks? Sest intensiivsus, jaotumine alade vahel ning nädala sees oli teistsugune.

Jooks

Ajaliselt olen kõige rohkem jooksnud: 84 tundi ja 56 minutit (eelmisel aastal: 64 h 17 min). Läbitud jooksudistantsina on kirja saanud 655 km (eelmisel aastal: 544 km). Tegelikult oleks neid kilomeetreid ilmselt rohkem, kui ma oleks igale kevadel ja talvel läbitud jooksuharjutuste blokile juurde ka mingid kilomeetrid juurde oleks märkinud (mida ma eelmisel aastal tegin). Jooksuharjutusi, muideks, on märkamatult kõigi nende erinevate ühistrennidega kogunenud tervenisti 7 tundi.

Kõige rohkem jooksin märtsis (134 km), kõige vähem juunis (71 km), kuhu mahtus 2 nädalat vigastuspausi.

Läbitud võistlusi: 4 (eelmisel aastal: 8).

Ratas

Ratta peal olen maha vändanud 634 km (eelmisel aastal: 664 km), 26 tundi ja 53 minutit, sh sisetrenažööril 260 km. Aktiivseim rattakuu oli ilmselgelt mai: 296 km. Nende kilomeetrite sekka mahtus üks võistlus: Tartu Rattaralli.

Ujumine

Basseinis veetsin esimese poolaastaga 13 tundi ja 36 minutit ning selle ajaga ujusin maha peaaegu 28 km (eelmisel aastal: 32 km). Kõige rohkem külastasin ujulat jaanuaris: 8 korraga ujusin siis maha 12,4 km.

Lihastreening

Mulle endale tundus terve aeg, et lihastrennis olen võrreldes eelmise aastaga teinud suure sammu tagasi, aga numbrid ei valeta. Kokku 64 tundi (eelmisel aastal: 57 h 40 min). Say whaaat? :O Isegi BodyPumpi olen täpselt sama palju teinud: 44 h, kuigi tunne on küll selline, et olen vähem pumpinud. Kõige rohkem said lihased vatti märtsis: 17 h ja 15 min, kõige vähem juunis: 5 h. Ega need numbrid maratoni treeningplaani pilku heites lähikuudel suuremaks ei muutu, pigem vähenevad veelgi. Njah. Igatsen raskuste tõstmist taga küll.

Treeningaeg jagunes alade vahel järgmiselt:

Ehk siis jooksu osakaal on lausa 10% tõusnud, jõutreeningu osakaal 3%, ratta ja ujumise osakaal on 1% võrra vähenenud. Kõige rohkem on kokku kuivanud igasuguste muude treeningute (põhiliselt tantsulised trennid, mida ma enam ei harrasta) osakaal: miinus 11%. Just nende muude trennide arvelt ma rohkem jooksma hakanud olengi ning nende muude kergete ja tšillide trennide arvelt, mis on asendunud intensiivsemate trennidega + kehva nädalasisese jaotusega, olen nüüd ka rohkem väsinud olnud. Makes sense.

Kas see 44% jooksu kõigi trennide osakaalust on maratonijooksja protsent? Ei. Kas ma olen kutseline maratonijooksja? Ei. Kas selle protsendiga saab üks harrastusjooksja joosta? Jah. Mis saab edasi? Näitab aeg. Plaan on olemas, nüüd jääb üle vaadata, mis keha selle peale ütleb.

Tulpdiagrammid on valminud sportlyzer.com treeningpäeviku abil, sektordiagrammid Exceli abil.

Tere-tere, mina siin hilisel õhtutunnil. Oli kiire nädalavahetus ja ei jõudnud varem siia postitust valmis kirjutama. Annate andeks? 🙂

Kui nädala algus polnud ikka üldse kiita ning reedel tahtis minust viimnegi positiivsus ära kaduda, siis lõpp korvas kõik halva kuhjaga.

Esmaspäeval käisin ma esimest korda pärast vigastuse saamist jooksmast. Jooksupausi oli kokku 15 päeva. Plaani võtsin umbes pool tundi jooksu, ringikene Tähtvere suunas. Pulss läks kohe üles ja tempo oli väga aeglane (155 bpm, 7:36 min/km). Päike küttis ka korralikult, kuigi õues oli ainult 22 kraadi. Kuulasin kogu aeg põlve. Valu polnud!!! Olin niiiiii rõõmus. 🙂 Siiski ei hakanud põlve huvides pikema ringiga riskima, olin ettevaatlik. Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab.

Teisipäeval käisin üle 3 (!) nädala BodyPumpis. Mina tegin seda 94. kava alles teist korda, oli uus ja põnev, meeldis. TYSKis on alati tore tagasi olla. Raskused olid minu jaoks tagasihoidlikud, aga ikka oli väga raske, selline tunne, nagu lihaseid polekski enam. Olen ikka tunduvalt nõrgemaks jäänud, isegi kätekõverdusi ei jaksanud teha. Regulaarsuses peitub asja võti: talvel tegin hea hulga kätekaid vähemalt 2 korda nädalas ja siis polnud need mingi probleem (aitäh, BP!). Seekord ei jaksanud isegi kahte õlaloos päkkadel korralikult ära teha… Oh well.

Väljaastetes oli põlv kahtlane, ilmselt oleks pidanud kõik kükkidega asendama. Kui ma alles vigastuse sain, siis põlve üles tõstmine valu ei põhjustanud, valu tegi sääre taha tõstmine. Sama lugu jalatrenniga: kükkida saab ilusti, aga väljaaste, kui vasak jalg taga peab olema, see on kahtlane asend. Samuti kartsin ülessurumisi, kuigi tundus, et põlvel oli neist suhteliselt ükskõik. Õnneks.

Kolmapäeval oli üle pika aja kavas Jooks Jõud Venitus. Küll üks trenn võib ikka hea olla! Esiteks jooksin hästi rahulikult ja aeglaselt 45 minutit, proovisin pulssi alla 150 hoida. Enam-vähem peaaegu õnnestus, kui tempo algas numbritega 8:xx. Edasi jätkasime kere- ja seljalihaste trenniga. Ikka vanad head topispallid, plangud, keretõsted, puusatõsted, “ujumine”. Kus alles voolas higi ja väsitas ära. Super trenn! Lihased olid eelmisest päevast ka mõnusalt valusad.

Neljapäev: puhkepäev. Lihasvalu hakkas järele andma, aga reied olid veel hellad ja istumine-püstisaamine vaevaline. Olin terve päeva kodus arvuti taga tööd teinud ja õhtul tegin enda värskendamiseks ning lihaste ‘lahti’ saamiseks kerge jalutuskäigu. Jube ilus ilm oli ja hing kohe rõkkas sees. 🙂

Reedesest jooksust sai pulsi tõttu jooks-kõnd. Kohutav oli, kui kahe sõnaga kokku võtta. Pikemalt kirjutasin juba SIIN.

Laupäev oli trennivaba, aga muidu väga aktiivne päev, sest olin Tartu Mill Triatlonil vabatahtlikuna tööl. Nii äge oli! Kui leian pilte lõpuks kuskilt, siis tuleb sellest lausa eraldi postitus. 🙂

Pühapäeval elasin terve päev professionaalsetele triatleetidele kaasa ja olin õhtuks üpris väsinud. Koju jõudes viskasin end tunnikeseks horisontaali ja olin siis valmis nädala ühe mõnusa treeninguga lukku panema. Terve nädalavahetus ainult triatloni sees olla… Muidugi oli mu trenn sellest kõigest inspireeritud.

Kõigepealt väntasin rattaga mõõdukas tempos (24 km/h, 145 bpm) umbes 45 minutit. Lausa lendasin, jalad olid kerged, pulss oli korras, ilm oli super. Kogu aeg kujutlesin end kuskil triatlonil olevat. 😀 Siis ruttu ratast mitu korrust treppe ülespoole tassida, kiiver peast minema ja jälle treppidest alla ning Ülejõe pargi poole punuma. Kartsin, et nüüd on jalad pakud all, aga – EI!

Enesetunne oli jätkuvalt superhea ning ilma igasugust pulssi vaatamata tegin kiiremaid samme. Tõesti lennukas tunne oli jalgades ja kogu kehas, ei suutnud mitte endale pidurit peale tõmmata. Ühel hetkel ikka vaatasin pulssi ja tempot ja olin positiivselt üllatunud: 5:45 min/km ja 164 bpm. Väga hea minu kohta, eriti kui reedest trenni vaadata. Kell ei valetanud, tunne oli vastav. Üritasin siis korraks aeglustada ka, et vaadata, kas saan pulsi alla 150. Kuna olin juba enne rattaga sõitnud ja kiirema lõigu jooksnud, siis ma ei uskunud, et seda suudan. Seda suurem oli mu imestus, kui pulsi umbes pooleteise minuti sörgiga 145 peale sain. Rõõmsal sammul tegin veel ühe kiirema lõigukese ja olingi koju tagasi jõudnud. Milline suurepärane lõpp sellele nädalale. 🙂

Kokkuvõttes: 7 tundi 9 minutit (neto ehk ilma kõndimise ja rullimiseta: 5,5 h)

Oli ikka täiesti ühest äärmusest teise nädal, aga mu põlv ei valuta (!!!) ning nädal lõppes täiesti suurepärase enesetunde ja emotsiooniga. Lõpuks, LÕPUKS sain jälle tunda seda tunnet, mis sportides kõige olulisem on, mis tõesti paneb hinge sees laulma ning silmad peas särama. Oh, ma olen nii õnnelik! 🙂 Täpselt sellise emotsiooniga ongi hea järgmisest nädalast oma SEB Tallinna maratoni treeningplaaniga algust teha. Loodetavasti lähebki kõik nüüd lõpuks jälle hästi ja see suurepärane tunne püsib.

10 nädalat maratonini. Let’s do this!

Rubriik: Jooksmine

2015: esimese poole kokkuvõte