Rubriik: Jooksmine

Minu trennilainele naasmise nädal. Las ma ütlen teile: väga raske on. Nii füüsiliselt, sest vorm pole enam kaugeltki sama, kui ka emotsionaalselt, sest raske on leppida, et oma heal jooksuvormil nii lihtsalt minna lasin. Aga vinguda pole mõtet, tuleb kõvasti tööd teha, et vorm tagasi saada.

Esmaspäev: lühike jooks. Lühike võis see jooks ju olla (kuigi 8 km on praegu minu jaoks päris pikk maa), aga tunne ei olnud teps mitte kerge. Hull suremine oli see kõik kokku. Tuul oli vastu, nii kõrge pulsiga sellise tempo juures pole üldse enam harjunud liikuma. Vormi lihtsalt ei ole, ilustamata öeldes. Rühkisin oma jooksu ära, mõtlesin miljon korda, kas kunagi üldse veel oma hea vormi kätte saan ja olin lõpuks päris uhke, et rajale siiski tagasi sain. Vaadates nädala järgnevaid jookse, oli tempo ja pulsi suhe isegi päris hea (6:19 min/km ja 151 bpm)

Teisipäev: lühike jooks. Pulsi ja tempo suhe oli hullem kui esmaspäeval, aga enesetunne oli vähemalt kaks korda parem. Jalad on terve nädal nagu pakud olnud. Kui varem jooksid poolmaratoni ära ja jalad olid täitsa kerged all, siis nüüd on sääred kohe krampis ja valusad. Peab jalad uuesti jooksusammuga ära harjutama. 6:31 min/km, 151 bpm.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Ühistrennis tagasi ja süda lausa laulis sees. Niiiiii tore oli jälle oma inimestega koos treenida! 🙂 Kavas oli fartlek, edasijõudnumad tegid pika versiooni (kiired lõigud 5+4+3+2+1+2+3+4+5 min, vahele sama palju aeglaselt, enne ja pärast 10 min kerget sörki), need, kes vahepeal rajalt maas on olnud, tegid lühemalt (kiired lõigud 5+4+3+2+1 min, algus ja lõpp sama, mis teistel). Kokku tuli üle 9 km fartlekki (6:03 min/km, 161 bpm), mis oli küll natuke raske, aga samas nii nauditav. Paduvihm oli isegi mõnus ja jahutav. Koos trenni ja koju jooksuga ca 13 km jooksu. Pole üldse paha. Lõpetasime veel mõne seeriaga kõhu- ja seljalihastele. Ei jõua järgmist JJV-d ära oodata.

Neljapäev: puhkus.

Reede: lühike jooks. Üks lühike jooks, mis lõpuks kvalifitseerus vist nädala raskeimaks jooksuks. Ei klappinud mitte miski. Jalad olid kohe eriti rasked ja päris palav oli ka. Aga natuke liigutasin end, mis on põhiline. 7:10 min/km, 140 bpm

Laupäev: puhkus. Pildistasin hoopis ühe ülimalt südamliku pulma ära.

Pühapäev: pikk jooks. Täna hommikul 9.30 paiku suundusin pikale jooksule, mis osutus lõpuks palavaks ja raskeks. Plaanis oli 45 min joosta ühes suunas ja siis sama tee tagasi. Kokku sain 13 km palavuses, päikeses ja pikkade pükstega, sest olin idas ja unustasin Tartust oma lühikesed püksid kaasa võtta. Keha on ilmselt ka korralikult vatti saanud sellel nädalal ja ei saa üldse aru, et milleks neid 47 km jooksu vaja läks. 😀 Tempo oli tagasihoidlik 6:49 min/km ja pulss rahuliku jooksu kohta üüratu 159 bpm. Ilmselt palavusel oli siin suur roll, sest jalad tundsid end hästi ja esimene kilomeeter varjus oli väga lihtne.

Kokkuvõttes:

Niimoodi see esimene nädal tagasi rajal siis kulgeski. Lisaks tegin kaks fotosessiooni ja jäädvustasin pildile ühe lühikese pulma (registreerimine + ilupildid), kõigile klientidele on fotod kätte toimetatud, fotoblogisse 6 (!) postitust alates tänasest kuni reedeni ilmuma pandud, muud tööd on saanud ka teha, kuigi vaim on väsinud ja produktiivsus kipub madalaks jääma. Loodan järgmisel nädalal selles vallas palju tublim olla. Remonti pole sellel nädalal üldse teinud, aga proovin järgmisel nädalal ka selleni jõuda. Jätkuvad fotosessioonid ja elutempo ei taha kuidagi raugeda… Tundub, et sellel aastal maratoni jooksmine on väga suure küsimärgi all.

Esmaspäev: puhkus. Taastusin eelmise pühapäeva võistlusest.

Teisipäev: kerge jooks. See oli maailma pikim ja tihedaim päev ning mõtlesin tükk-tükk aega, kas üldse jooksma minna. Lõpuks võtsin end kätte ja ikkagi läksin. Kell oli juba 22. Aga jooks oli imehea! 🙂 Kulgesin oma traditsioonilisel 6 km ringil jõe ääres ja Supilinnas. Ilm oli super ja enesetunne ootamatult hea (6:08 min/km, 147 bpm). Olen väga rahul, et läksin. Eriti järgmiste päevade “sündmusi” arvestades.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Teistel oli kavas kerge jooks ja 1000m (!) väljaasteid ehk tavapärane suvine challenge staadionil, aga kuna mind ootas ees pulma pildistamine, ei saanud ma lihasvalust liikumatuid jalgu endale lubada. Tegin 30 min kerget jooksu (6:30 min/km, 146 bpm) ja peale 3 blokki harjutusi jalgadele: päka- ja sääreharjutused astmel, paarisharjutus reie tagaosale, 100 m väljaasteid, 2 kiirendust. See oli ka väga korralik trenn, millest tuhar 3 päeva valus oli. Pildistamistööd see ei seganud.

Ja sellega sai minu trenninädal otsa, sest juba plaanitud neljapäevane jooks Saaremaal jäi ära. Neljapäeva hommikul hakkasime Saaremaale sõitma, et reede hommikul olla kohe valmis pulma pildile püüdma, ning sinnasõidul jäin ma korralikult haigeks. 😦 Elasin need 2 päeva üle Coldrexi ja kurgutablettide toel. Pulm sai väga ekstreemsetes (tuul+vihm) oludes üles pildistatud ja ilmselt jäin ma seal veel haigemaks, aga minu asi oli lubatud töö ära teha, seejuures naeratada ja pruutpaarile mitte aimdust anda, et end kehvasti tunnen. Sain sellega valdavalt vist ka hakkama.

Teisipäeval, kolmapäeval ja eile pärastlõunal ja täna oleme terve päev härra Jooksjaga oma uues kodus remonti teinud. Ma isegi ei tea enam, mite suurt prügikotitäit riideid ja muud kola me sealt korterist välja oleme visanud, aga täna sai üks kaubikutäis lammutatud mööblit ja kottides kola ära viidud, aga korter eriti tühjemaks küll ei jäänud. Homme lähme uuele ringile ja äkki saab siis kunagi midagi sisukat ka korteriga ette võtta, sest peame sinna pommiauku kolmapäeval sisse kolima. 😀 Saab tulema põnev aasta ehitusprahi ja kastide otsas. Täna näiteks lõhkusin ühe seinatäie krohvi maha ja härra Jooksja lammutas 130-aastast seina, kust meie üllatuseks kümnete kilode kaupa mulda vahelt välja tuli. Milline “rõõm”. Ahjaa, ma olen ikka haige, palavikuga 37,7, ninaga, mis ei hinga, ja köhaga, mis läkastama võtab. “Hurraa”!

Kokkuvõttes: prooviks kuidagi terveks saada ja vaatab, kas ma kunagi ka trenni jõuan.