Workout Week 21.–27.08.2017

21.–27.08.2017

Esmaspäev: kerge jooks. Pärast kaht võistluspäeva läksin jalgu katsetama. Mis tunne on väsinud jalgadega joosta ning mida seejuures süda teeb. Algus oli väga palju lubav. Samm oli isegi päris kerge, pulss tavapärasest madalam, õhtu oli mõnusalt sume. 4 km peal pöörasin otsa ringi, sest karta oli, et kaua see rõõm enam ei kesta. Viimased 2 km kaheksast olid natuke rasked, aga üldiselt jäin trenniga rahule. 6:16 min/km, 147 bpm.

Teisipäev: puhkus.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Suve kõige vastikum ilm: umbes 10 kraadi, tuul, vihm. Panin trenni minnes fliisi ja jope selga, varjasin end vihma eest vihmavarjuga, aga 2 km kõndimisega olin põlvini märg, mul hakkas külm ja lihtsalt… võeh. Õnneks on meil TYSKi sisehall, kus soojas ja kuivas joosta. 🙂 Alustuseks fartlek ja lõpetuseks ÜKE.

Fartlek kulges üllatuslikult hästi. Eelmistel päevadel olin võtnud vaevaks jalgu rullida ja see tasus ära. Alustasime ja lõpetasime 8 minuti rahuliku jooksuga, vahele tegime 165–175 pulsiga 5, 4, 3, 2, 1 minut kiiremat jooksu, nende kiirete vahele sama palju rahulikku. Selline tempode ja pulssidega mängimine. Kiired osad tulid 5:20–5:30 tempos ja pulss oli 165–167 löögi kandis. 6:06 min/km, 152 bpm.

ÜKEs tegime igasuguseid põnevaid harjutusi: plangud, mitmesugused keretõsted palliga ja ilma, tasakaaluharjutused süvalihastele. 25 minutit harjutusi ja minul olid kerelihased mitu päeva valusad. Toimis. Lõpuks venitasime ka natuke.

Neljapäev: pikk jooks. See jooks oli see jooks, mille järgi ma kavatsesin päriselt otsustada, mis sellest maratoniplaanist saab. Kindlasti üks elu parimaid trenne! Kes oleks arvanud, et 30 km jooksu võib inimese eufooriasse ajada. 🙂

rada copy

Alustuseks jooksin 2 km TYSKini. Ootasin trennikaaslased ära. Alustasime teekonda Lähte suunas neljakesi. Alguses proovisime vait olla, hoidsime energiat kokku, selline ootusärevus ja ettevaatlikkus oli sees. Mõne aja pärast pööras Karolyn otsa ringi, sest tal oli pikk jooks juba nädala alguses tehtud. Meie rühkisime kolmekesi edasi. Teel oli tõuse, oli languseid ja esimesed 10 km läksid tegelikult täiesti lennates. Ainult vetsuhäda piinas, sest ilm oli jooksmiseks ideaalne (13 kraadi, pilves, kerge tuul – minu ideaalilm) ja higistamine minimaalne.

Tauri käis enne jooksu autoga raja ääres ja poetas kolme kohta veepudelid maha. Ülimugav. Mina esimesed 15 km juua ei julgenud, ootasin ainult Lähte tanklat, et vetsu saaks. 😀 Enne Lähtet keeras Kristina samuti otsa ringi ning rühkisime Tauriga kahekesi edasi. Tulid korralikud tõusud ja korralikud langused. See peegeldus kohe ka pulsis: tuli 10 lööki ülespoole ja siis jälle langes kenasti. Kõik sujus.

Pärast 15 km täitumist käisin WCs, võtsin geeli ja sain kohe ka juua. Ülimõnus. Ületasime edukalt jälle suuremad tõusud, hakkasime jutustama ja aeg läks lennates. Kuni poolmaratonini olid jalad ka head, sest selliste distantsidega on nad ju harjunud. 21,1 km täitus 2:09 peal. Olen korduvalt võistlustel sellest aeglasemalt ja palju kõrgema pulsiga jooksnud. Märkamatult hakkas tempo kasvama ja pulss oli natuke kõrgem kui tegelikult tahtnud oleks (155–158 kandis varasema 145–150 asemel).

img_2724
Üks pikk ja lauge tõus ja langus Tartu-Lähte kergliiklusteel

Mingil hetkel kartsin, et varsti tuleb sein ette. Korraks külastasid mind külmavärinad. Sääred hakkasid valusaks jääma ja põlv hakkas natuke närima. Ennustasin Taurile ka, et paari kilomeetri pärast saan haamri. Õnneks siis leidsime jälle ühe huvitava jututeema, nimelt kinnisvara, ja ilmselt jooksime ka sellest seinast siis mööda. 🙂 Juba olimegi Kvissentalis, siis uuel kergliiklusteel ja TYSKi juures tagasi. 28 km oli täis saanud, aga 3 tundi veel mitte. Seega jäi üle veel koju joosta, 30 km täis saada ja end eriti võidukalt tunda. 29 km täitumisel jätsin Tauri tagasi auto poole jooksma ja võtsin ise suuna koju. Teel kohtusin veel Kairega, kes ilmselt oli üllatunud minu rõõmsast olekust. 30 km sai täis ja mul oli tunne selline, et küll tuleks see 12 ka veel ära, kui vaja oleks.

Kes minu Insta story’sid jälgib, see teab, kui õnnelik ma sel õhtul olin. 🙂 Maris oli mul koju põõsasse värske apelsinimahla jätnud, et saaksin end kohe pärast 3-tunnist jooksu turgutada. Vot selline treener mul ongi. Parim! 🙂

Kokkuvõttes: 13–14 kraadi, kerge tuul, pilved; 30,21 km; 3:09:13; 6:16 min/km; 151 bpm; enesetunne: üldsegi mitte surm. Tehtud!

Reede: puhkus.

Laupäev: kerge jooks. Tegin hommikul vara ühe kiire ja kerge jooksu ära, sest alates kella 10st ootas mind kaks intensiivset remondipäeva. Jalad olid 30 km ootuspäraselt veidi valusad ning läks paar kilomeetrit aega, et nad liikuma saada. Kehas oli kerge väsimus sees. Üldiselt läks iga kilomeetriga tunne paremaks. 🙂 6:36 min/km, 146 bpm.

Pühapäev: puhkus. Eile lammutasime ühe seina krohvi maha, koristasime, klaasisin aknaid, millega täna jätkasin. Nüüd tuleb poes ära käia, natuke seina lihvida ja pahteldada ja siis kruntvärvima asuda. Juhei! Jooksurajale ilmselgelt täna ei jõua.


Kokkuvõttes:

21.–27.08.17

Järgmise nädala suhtes plaan täielikult puudub, sest ma tõesti ei tea, mida, kui palju ja millal teha. Ainus, mida ma tean, on see, et sain ajakirja Jooksja kaudu endale Pärnusse 2 Silla jooksule tasuta pileti, seega pühapäeval saab 10 km mingis tempos joosta. Ülejäänu… Eks näis. Tuleb targematega nõu pidada.

Skechers Suvejooks 2017: 10 km aurusaunas

Täpselt selline see tunne oli. Ükskõik mis nime see jooks kannab või millisel kuupäeval toimub: Suvejooksul on alati palav. Mina osalesin neljandat korda ja nii kuum vist polegi varem olnud. Garmin näitab, et stardis oli 25 kraadi sooja, kuigi kuulu järgi olevat temperatuur näidanud 28 kraadi. Päike paistis ja eelmisel päeval / öösel? sadanud vihm aurustus täie hooga. Aurusaun.

Kohale jõudsin kriitiliselt hilja, vist pool tundi enne starti. Kuna mu vanemad tulid jälle appi remontima, siis enne pidime kiirelt veel ehituspoest läbi käima. Aga ükski ehituspoes käik pole kiire, eriti laupäeva hommikul, kui kõik teised suvised remontijad ka kohal on. Lõpuks jõudsin kohale, kiirelt stardimaterjalid ja särk, number külge ja jooksma. Tegin kiirelt kilomeetri sooja, paar sääre- ja põlvetõstet ja ühe kiirenduse. Kõik. 😀 Edasi ruttasin enda nokatsit ja veepudelit võtma. Kastsin end märjaks ja paar minutit enne starti valasin veel viimase vee pähe. Minek.

Ei ühtegi stardieelset pilti. Täiesti mitteaktsepteeritav blogija puhul, eksole.

Rõve. Ropp. Vastik. Megakuum ja jalad olid nii rasked. Ilmselt alles poolmaratonist taastumine, mis muud. Juba 2. km vaatasin kella ja mõtlesin, et ikka niiii raske on. Mingit aega eesmärgiks ei võtnud, lihtsalt kulgesin. Stardinumber oli mul niigi kurjakuulutav, 112, proovisin end lihtsalt mitte kiirabisse joosta. 😀 Ootasin muudkui joogipunkti, mis lõpuks 3,5 km peal tuli ka. Sai küll vett pähe valatud ja kohati isegi tuul jahutas, aga keha justkui põles seestpoolt.

Tiirutasime muudkui Ihaste vahel, mitte midagi hingata ei olnud, lugesin meetreid ja midagi toredat küll seal ei olnud. Ma ei mäleta isegi, millest mõtlesin. Maratonimõtted käisid mitu korda peast läbi… Ühest neiust, kes vaheldumisi kõndis ja jooksis, möödusin vist oma 4–5 korda. Ei teagi, kuhu ta lõpuks jäi.

5 km täitus kella järgi ajaga 26:12. Polnudki kõige kehvem. Pulss oli isegi veidralt madal enesetunde kohta, liikus seal 170 kandis. Lihtsalt ei olnud midagi hingata ja ei suutnud kiiremini liikuda. Edasi läks enesetunne jalgade mõttes paremaks, aga siis tuli 7 km eriti pehme lõik, mis jalast viimse välja võttis. Otsa veel Ihaste silla tõus, enne mida meile küll juua anti, kuid mis enam eriti ei päästnud.

stuudiopunkt1
7 km lõigul pehmel pinnasel suremas. Foto: Stuudiopunkt

Jäi veel 2 km Ihaste teel joosta, päike täiskuumusel selga põletamas. Täpselt nagu kõik eelnevad korradki. Lohutasin end sellega, et varsti saab see läbi ja meenutasin Lauri kommentaari kunagise Tallinna maratoni kohta, kui õues oli 34 kraadi, asfaldil 60–70 ja tossud sulasid. Loodan südamest, et see oli selle hooaja viimane palav jooks ja edaspidi saame inimlikes tingimustes võistelda. Jumal hoidku, et 10. septembril samasugust sauna ei saaks. Ükski kord võiks ju ka ideaaltingimusi nautida või mis?

Finišisirgel proovisin veel eespool jooksnud naisi kätte saada, aga see mul ei õnnestunud. Proovisin siis enam-vähem ilusa sammuga lõpetada. Meenutasin veel seda, kuidas 2 aastat tagasi härra Jooksjaga sellel võistlusel oma esimesed sõnad vahetasime. Meie loo algus või nii, seega seda jooksu juba naljalt vahele ei jäta. 🙂

Tehtud. 

Vähemalt medal ja mälestused on ilusad.

img_2638

Süüa anti ka hästi. Jätkuvalt: ei ühtegi halba sõna Treenituse spordisündmuste kohta. Kõik on tehtud ja hästi tehtud. Kiitus! Nüüd jääb üle vaid Novembrijooksul #GORUNTARTU sarjale 5 km jooksuga väärikas punkt panna.

img_2640
Tiim! Foto: Kaisa Arumäe

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 53:40
  • Distants: 10 km (minu kell: 9,87 km)
  • Koht: 194/487
  • Koht naiste arvestuses: 49/259
  • Koht N vanuseklassis: 24/84
  • Keskmine tempo: 5:23 min/km
  • Max tempo: 4:18 min/km
  • Keskmine pulss: 169 bpm
  • Max pulss: 177 bpm
  • Keskmine sammu sagedus: 177 spm
  • Keskmine sammu pikkus: 1,03 m