Trenn – Lehekülg 3 – Nourish, Train & Flourish

Minu neljas Viljandi järve jooks. Nagu juba eelmises postituses kirjutasin, oli kogu nädalavahetuse minu mõte mujal. Alles võistluspäeva hommikul lugesin läbi oma eelmised Viljandi kokkuvõtted. Tuletasin meelde 2018. aasta plastiliinipõllud ja õudse emotsiooni, 2021. aasta koroonaaja augustikuise erakordselt kuiva ja kiire rajaga jooksu, mille jooksin koos härra Jooksjaga, ja eelmise aasta, kui oli lihtsalt üks päris hea jooks tõusva vormi pealt. Jätsin meelde, et eelmistel aastatel jooksin oma kella järgi keskmise tempoga 6:26 ja 6:21. Need tundusid nii ulmekiired, et ei hellitanud lootust sel korral sama kiirelt rada läbida. Olen ju oma pulsside ja enesetundega kimpus juba nädalaid. On, nagu on. Tuleb, mis tuleb.

Korjasime auto jooksjaid täis ja jutustamise saatel jõudsime kiirelt juba enne kella 11 Viljandisse. Auto sai mõnusalt staadioni lähedale parkida, nii polnud pakihoidu tarvis. Tõime numbrid, tunnetasime jubedalt tugevat külma tuult ja sättisime võistlussärgid valmis. T-särk ja pikad retuusid läksid seekord valikusse. Tegelikult oli nii päikseline, et lühikesed püksid oleks olnud targem valik. Aga erilise palavuse üle siiski kurta ei saa.

Soojenduseks jooksime rahulikult ca 2 km. Olin juba valmis järjekordseteks ulmenumbriteks pulsinäidul, aga ilmselt oli jooks piisavalt lühike. Seejärel kerge võimlemine ja mõned jooksuharjutused ning kaks kiirendust. Kell oligi juba saanud 11.40 ja läksime tagasi auto juurde, et soojendusdress maha koorida. Kiire tiimifoto ning stardikoridoride poole minema. Tee peal nägime, et tagumistes WCdes praktiliselt järjekorda pole (stardijoonele lähemal olevates WCdes oli see umbes kilomeeter), seega sai 6 minutit enne starti veel kiirelt WCs käidud. Paar minutit enne starti jõudsime Kairega oma III stardikoridori. Ma polegi vist nii eest kunagi startida saanud. Rahvast oli jõhkralt palju.

Kell 12 kõlas stardipauk, filmimuusika läks käima ja mass hakkas vaikselt liikuma. Kella panin käima alles stardijoonest, aga staadionilt välja saamiseks läks veel peaaegu minut, seal lihtsalt tekib alati väike pudelikael. Meie ees olid täpselt mingid lapsed, kes vahepeal püüdsid spurtida ja siis jäid täiesti suvalisel hetkel lihtsalt seisma. Õnneks peagi saime nende tagant minema.

Kaire hakkas mul vaikselt eest libisema. Vaatasin hoolega pulssi (kellal oli mul ees ainult jooksva kilomeetri aeg ja pulss), mis lubas talle järele võtta. Esimene kilomeeter oli ikka väga ülerahvastatud, kuid sain Kaire uuesti kätte ja edasi liikusime koos. Teisel kilomeetril hakkas mass mõnevõrra hajuma ning esimene suur tõus jagas pundi ilusti kiiruse järgi ära. Suure tõusuga sain pulsi 183 peale ja siis oli tükk tegemist, et pulss jälle allapoole anaeroobset saada. Õnneks eesootav pikk laskuv asfaldisirge aitas sellele kõvasti kaasa. Kui eelmisel kahel aastal oli seal megahea ja kerge joosta, siis seekord lennukat tunnet ei olnud kohe üldse. Mis seal siis ikka, vähemalt sain oma pulsi kenasti päris palju allapoole 170 ning taastusin suurest tõusust ära.

Orika sillale jõudes sain aru, et Kaire on mul selja tagant kadunud. Tuli üksi edasi liikuda. Suu oli natuke kuiv, aga joogipunktis oli selline suur punt koos laudade juures, et ei hakanud seal järjekorras küll seisma. Mäletasin täpselt, kus asub järgmine joogipunkt, ja otsustasin siit punktist mitte juua võtta. Juba olimegi jõudnud lõiguni, kust osa rahvast soosse pöörab. Seekord tundus see pööre kohe eriti vesine. Nägin kaht naist, kes sinna siiski läksid. Ca 250 meetrit võitu, aga minusugusele aeglasele ja raskele jooksjale suurt võitu ei anna. Tundub, et ei andnud ka neile, sest mõlemast jooksin järgmise kahe kilomeetriga mööda. Tundsin nad ära patside ja põlveni mudaste jalgade järgi.

Minu maastikutossud (Saucony Peregrine) on piisavalt kerged ja neutraalsed, et sain nendega raja alguses ja lõpus kenasti asfaldil joosta, ilma et nad segaks, kuid nende peamine kasutegur realiseerus just pärast 1. joogipunkti, kui algasid tõelised maastikurajad. Imede ime, aga maastikutossuga tõepoolest on maastikul oluliselt mugavam joosta kui asfalditossuga. Kes oleks võinud arvata, eksole. Pidamine oli hea ja ei tundnud kordagi, et pean põllul, metsavaheteel või muru peal end ebakindlalt tundma.

Fotod rajalt tegi Marika Roopärg

Umbes-täpselt poolel maal möödus minust Maria, kes startis viimasest koridorist. Veidi pärast teda jooksis minust mängleva kergusega mööda Treeneri vend. Ma ikka pingutasin korralikult punase tsooni lävel ja alguses, et seal põllutõusul endaga hakkama saada, nemad kepslesid mööda nagu kitsekesed karjamaal. Õnneks oli jooksjate poolel see tugev tuul, mis teisel pool järve põldusid läbides oli mõnusalt selja tagant. Kohati oli põld ikka päris vetruv, kuid 2018. aastaga võrreldes jooksime siledal kiirteel. Ainult liiklusummikud kippusid tekkima: rada oli paksult jooksjaid täis ja aeglasematest või kõndijatest möödumine põllul nõudis ekstra pingutust. Korra oleksin ühe kivi peal peaaegu jalga väänanud, aga seekord läks ikka õnneks.

Teisest joogipunktist sain ilusti jooksu pealt kätte topsi vett ja need kaks lonksu vett olid väga kosutavad. Päikese käes oli üpris soe, kuid kauguses hirmutasid tumesinised vihmapilved. Lõpuks said need lõputud põlluteed läbi ja pidev roniv tõus ühes nendega. Jäi joosta viimased 2,5 kilomeetrit. Üks suurem laskumine ja sealt edasi olime tagasi asfaldil.

Nagu oodatud, tervitas pööre tagasi linna poole tugeva vastutuulega. Otsisin kellegi selga, kuhu taha varjuda, ja õnneks leidsin ühe. Kui jõudsime majade vahele ja jäi veel viimane kilomeeter joosta, tulin tuulevarjust välja ja hakkasin vaikselt tegema oma lõpukiirendust. Otsisin raja äärest härra Jooksjat, aga mida pole, seda pole. Hakkasin mõtlema, et huvitav, mida kell näitab? Ma polnud terve jooksu ajal kordagi aega vaadanud. Ainult 6 km peal piilusin keskmist tempot, mis näitas tol hetkel 6:01. See oli oluliselt kiirem, kui olin oodanud. Olin kindel, et raskete põllulõikudega see keskmine teises pooles kukub, on ju alati kukkunud.

Jäid viimased mõnisada meetrit ja nägin härra Jooksjat. Tema vist ei olnud mind nii vara lõpusirgele oodanud. Hakkas paistma hosteli hoone, mis tähendab, et staadionipööre on juba väga lähedal. Jooksin veel viimasest suuremast pundist mööda, pöörasin vasakule staadioni suunas ja siis juba paremale tartaanile. Tõmbasin jalad tagumiku alt välja ja jooksin finišikaare suunas. Kellal tiksusid numbrid 1:10.

Finišisse jõudsin netoajaga 1:10:02.

Ma olin ausalt öeldes äärmiselt positiivselt üllatunud. Hommikul tundusid varem joostud 1:13:46 ja 1:14:48 raskesti kättesaadav defitsiitkaup, ja nüüd jooksin eelmisest aastast peaaegu neli minutit kiiremini. Ja ei olnud rõveraske, vaid tavapärane anaeroobse läve lähedane võistluspingutus (Garmin ütleb, et 50% Z4 ja 45% Z5). Minu parimast Viljandi ajast jäi lahutama vähem kui poolteist minutit – let that sink in. Nii stabiilseid kilomeetriaegasid eriti jooksu raskemas, teises pooles pole ma Viljandis mitte iial varem jooksnud. Võin endale hindeks panna tugeva viie.

Kodus vajusin pärast pesemas käimist peaaegu kaheks tunniks diivanile magama, seega tundub, et keha jaoks lihtne päev polnud. Eks saab näha, mida see kõik tähendab minu üldise enesetunde ja Tartu Maastikumaratoni uute radade kontekstis.

KOKKUVÕTTES:

Aeg: 1:10:02 (neto)
Distants: 11,5 km (minu kell: 11,69 km)
Keskmine tempo: 6:09 min/km (minu kell: 6:00 min/km)
Keskmine pulss: 169 l/min
Max. pulss: 183 l/min
Koht: 1150/2287
Koht naiste seas: 241/914
Koht N21 vanuseklassis: 84/253
Jooksu dünaamika:
- Sammu tihedus: 173 s/min
- Sammu pikkus: 0,96 m
- Vertikaalne ostsillatsioon: 8,3 cm
- Paremal jalal 49,8% ja vasakul jalal 50,2%

Eelmisel pühapäeval olin ma õhtuks nii omadega läbi, et arvuti lahti tegemine ja blogi kirjutamine oli enam-vähem viimane asi, mida ma teha tahtsin. Tegelikult ei tahtnud ma tolleks hetkeks enam üldse mitte kui midagi teha, isegi eksisteerida oli raske. Veetsime terve pühapäeva koos härra Jooksjaga kodu koristades, tema pesi aknaid ja põrandaid, mina veetsin tunde vannituba küürides (ärge kunagi valige valget vuugitäidet, eriti kui neid vuuke on nii palju nagu meil) ja väiksemaid töid tehes. Ma olin õhtuks täiesti tuim. Terve see aprill on minust viimsegi välja võtnud. Võrdlesin end säraküünlaga, kes juba nädalaid põlevate tikkude seas hoogsalt tantsis ja viimaks kiire sähvakaga läbi põles. Ainult tuhk jäi järele.

Pärast imetoredat puhkust tuli minna intensiivsele töölainele, üks tähtaeg tulemas teise järel. Kõik sai õigeks ajaks tehtud, aga otseloomulikult on see väsitav. Õhtuti ja öösiti tegin suuremat sorti wedding researchi, sest millalgi tuleb sellega pihta hakata. Üritasin aru saada, mis, kuidas, millal ja kui palju see kõik maksab. Vastus: ükskõik millal ja kuidas, aga maksab ikka palju või väga palju. Kodused toimetused tahavad pidevalt toimetamist, sest kodu võiks ju enam-vähem korras olla, pesud pestud ja volditult kapis, toit poest koju toodud ja ilusti ette valmis tehtud. Õnneks ei pea ma nendega üksi toimetama, aga isegi kahekesi ei jõua neid tegemisi ära teha: jõuame to-do listiga ühele poole ja juba tuleb jälle otsast alata. Kogu selle virr-varri keskel tegin trenni, kus järsku hakkas väga raske ja enam kergeks ei läinudki. Tekkis tunne, mis mõte on kolmandat-neljandat nädalat järjest kirjutada, et käisin jooksmas ja raske oli?

Siis ma enam ei kirjutanudki.

Eelmisel kolmapäeval oli Tartu Ülikooli Kevadjooks. Viis kilomeetrit Emajõe ääres – kodurajad. Ma olin end kirja pannud enne, kui sain aru, et olen end üle treeninud ja läbi põletanud. Läksin sinna mõttega, et jooksen mõõduka pingutusega. Nii, et ei ole rõve, aga päris sörkima ka ei lähe. Huvitaval kombel olid tollel päeval jalad täitsa lennukad ja värsked. Kahjuks pulss sellega kaasa ei tulnud, aga lohutan end mõttega, et vähemalt jalad olid lõpuks head, mitte igalt poolt väsinud ja valusad. Ilm oli päikseline ja tuul tugev, aga õnneks sain end kõige vastutuulisemal lõigul mugavalt terveks kilomeetriks ühe noormehe selja taha sättida. Abiks ikka. Siis tuli dendropargis pehmemal-niiskemal pinnasel mütata, imekombel väga ebameeldiv ei olnudki. Viimasel kilomeetril otsustas üks Tähtvere pargi lind, et mul oleks head õnne juurde vaja. Õnneks läks suurem osa tema “heast õnnest” mööda nii minust kui minu taga jooksnud naisest. Minu #mariseinglite särgi üks varrukas sai aga sisse õnnistatud.

Kokkuvõttes läks mul viie kilomeetri läbimiseks seekord aega 26:33, keskmine tempo 5:19 min/km (oma kella järgi 5:23 ehk sekundi pealt sama, mis Parkmetsa jooksul) ja keskmine pulss 172 l/min. Läks oluliselt paremini, kui ma loota või oodata oskasin.

Sellel nädalal osalesin spordiklubidevahelises sammuväljakutses ja käisin liikumisnädala hommikujooksudel. Kolmapäeval lõppes ka minu isiklik sammuväljakutse: 60 päeva igapäevaselt vähemalt 10 000 sammu. Algas see sünnipäevajooksuga, kestis läbi Portugali laagri ja lõppes nüüd. Selle kahe kuu jooksul olid mõned päevad, kui sammude täissaamine oli päris keeruline. Aga tehtud ta on.

Sellel neljapäeval käisin Hanna Taaramäe ja moomoo korraldatud esimesel naiste rattasõidul. Mul polnud erilisi ootusi, aga tegelikult oli ülitore sõit, positiivne õhkkond ja sõbralik seltskond. Mul pole suuri grupisõidu kogemusi, aga saime kõik hästi hakkama ja usun, et iga nädalaga hakkan end grupis sõites aina mugavamalt tundma. Tundub, et nüüdsest tuleb neljapäev rattapäevaks kuulutada.

Muude trennide kohta pole mõtet tagantjärele enam kirjutama hakata. Rahulikud jooksud, rahulikud trennid. Siiani pole heaks veel läinud, aga õnneks halvemaks vist ka mitte. Ega siin polegi mitte midagi muud teha, kui rahulikus tsoonis edasi lonkida, proovida vähem stressata ja üritada olla zen. Igaks juhuks käisin lõpuks vereanalüüsidel ja mõõtsin kõik olulisemad rauaga seotud näitajad üle: ideaalsed tulemused. Ainus, mida oskan üldise tervisliku seisu, sh dermatiidi all kannatava naha järgi veel kahtlustada, on B-vitamiinide puudus. Igaks juhuks hakkasin neid sellest nädalast juurde võtma. Abiks ikka?

Homme ootab ees Viljandi järve jooks, kuhu lähen taaskord null ootustega. Kui juba kirjas olen, eks siis tuleb minna. Loodan, et väga mudane ei ole, aga igaks juhuks tõmban maastikutossud jalga. Mõtted on aga hoopis mujal. Pühendan homse jooksu oma vanaemale, kes sellel nädalavahetusel meie seast lahkus. Lohutab vaid mõte, et enam pole valu ja haigust, enam ei ole tal raske. Puhka rahus, vanaema.