… ehk lugu sellest, kuidas ma konkreetselt surma sain.
Selle võistluse saab kokku võtta sõnadega, mida ma finišis korduvalt kasutasin: täitsa p*rses. Või siis: lihtsalt olen s*tt. Rohkem tegelikult polegi vaja öelda. Aga et mul järgmistel aastatel EALESKI ei tekiks enam mõtet Viljandisse jooksma minna, siis panen enda jaoks paar sõna kirja. Hoiatan ette, et tsensuurifiltrit see tekst ei läbi, seega kes ei talu ropendamist, võib selle loo kohe kinni klõpsata.
Ebaõnn algas eelmisel õhtul, kui enne magamaminekut tundsin toas mingit imelikku kurjakuulutavat lõhna. Instinktiivselt liikusin oma elektriühenduste juurde. Pealüliti sulas seinas ja tulekahjust lahutasid ilmselt loetud minutid. Ei ole naljaasi need vanad juhtmed ja logisevad ühendused. Seega lülitasin kogu korteri voolu välja ja läksin äreva südamega magama. Mis jooks järgmisel päeval, oleks pidanud elektrikuga kodus istuma. Targem oleks olnudki.
Viljandisse jõudsime piisavalt vara, et rahulikult ja pikalt sooja teha. Korralik soojendusjooks, võimlemine, harjutused ja lahtijooksud. Jalad olid nii lennukad! Ehk tulebki hea jooks?
Olime teinud aga saatusliku vea: jätsime WCs käigu pärast soojendust. WCsid oli piinlikult vähe ja järjekorrad olid umbes kilomeetripikkused. Lõpuks vedas Treener, põline viljandlanna, meid ühte kohalikku kuivkäimlasse. See käik oli peaaegu sama ekstreemne nagu kogu see jookski. Sealt tormasime juba võistlusvormi selga panema, üks kiire pilt ja 3 minutit enne stardipauku olime oma stardikoridoris. Siinkohal head sõnad headele inimestele, kes minu katastroofiliselt suurele numbrile 2623 olid õige kleepsu peale kleepinud, et saaksin startida kolmandast koridorist.
Tunne oli hea, ilm oli mõnus, tõotas head jooksu.
Boy was I wrong.
Esimene kilomeeter tiksus kinni 5:35. Kuna omajagu aega olime Mariaga kulutanud stardijoone taha jõudmisega, liikusime tegelikult kenas 5 min/km tempos. Edasi tuli kohe mõrvarlik tõus. Mõtlesin, et seal samas ma ka surnult maha langen. Johaidii kus oli ikka raske.
Edasi oli mul juhe jumala koos. Kuskil sai täis 2 km (5:43 min/km). Läksin täpselt teiste järel ja nägin järsku, et osad inimesed on paremale pööranud. Tunne südames ütles, et kurat, Margit, nüüd sa vist tõmbasid oma jooksule vee peale. Mariat minu seljataga enam ei olnud. Teadsin seda, et poole maa peal ei tohi lõikamisteele ehk soosse pöörata, aga sellest pöördest ei teadnud ma midagi. Hiljem kuulsin, et see rada oli raskem ja kaotasin seal kindlasti omajagu jõudu ja aega.
Kuidagi jube raske oli. Tõusud. 3. ja 4. km tulid aegadega 5:24 ja 5:28, mis tol hetkel tundusid päris masendavad, sest plaan oli ju ca 10 sek kiiremini joosta. 5. km: 5:34. Kuskil seal kandis saime jälle teistega kokku. Peas vasardas mõte, kuidas saan ma üldse aega jõuda, kui hullem ehk põllumaal jooksmine ju alles ootab.
Vahepeal sai korraks juua ja üle ma-ei-tea-kui-pika aja ma kõndisin joogipunktis. Olin totaalses haamris. Rada oli mudane, aga üritasin siiski tempot hoida. Ei õnnestunud. Jalad lihtsalt ei allunud enam. Pilt vaikselt tahtis tasku minna. Aitab küll sellest jamast. Oleks ma kuskil võistluskeskusele lähemal olnud, oleks numbri eest tirinud ja katkestanud. Milleks mul seda jama vaja on?!
Kuues kilomeeter tiksus kinni ajaga 5:58. See oli korralik löök. Vaim hakkas lõplikult murduma ja eesmärgid olid ühes vaimuga rada katnud mudasse tambitud. Veel mingid lauged tõusud ja lihtsalt… Väkk, iuuu ja what the fuck.
Mingil hetkel sattusime lõpuks kardetud põllumaale. See oli ikka tunduvalt hullem, kui ma arvasin. Libe, vetruv, kleepuv ja konarlik. Ja see lihtsalt ei saanudki otsa! Vaim andis lõplikult alla, kirusin end maapõhja ja hakkasin muretsema, kuidas on võimalik nii vara selline haamer saada. Kas mu tervis on ikka korras?
Lõpliku löögi sain 7. km ajaga: 6:29. Ma ei jookse madala pulsiga rahulikku jooksu ka nii aeglaselt!
Põllumaa muudkui jätkus ja jätkus, pidi jälle valima, kas minna paremale või vasakule, ilma et ükski viit oleks kuskil üleval olnud, vahepeal oli joogipunkt, siis pidi mingist elektrikarjusest läbi ronima, mingi tõus, kust ma masendunult üles jalutasin. 10. kilomeetrini ei mäleta ma muud, kui tahtsin ainult surra.
8. ja 9. km: 6:09 ja 6:07.
Kui 10 km ajaga üle tunni täis sai, ei osanudki öelda, kas peaks nüüd nutma või naerma. Masendus oli kõigist emotsioonidest üle. Üritasin end viimaseks kaheks kilomeetriks kokku võtta, aga suurt sellest välja ei tulnud. Vastutuul, igavene, lõputu, pikk sirge… 11. km tiksus kinni ajaga 5:42. Kraapisin oma jõuriismed koomale ja üritasin pilti tasku panemata lõpuni joosta.
Oi kui magus oli see pööre staadioni poole. Viimane lompiastumine ja kiirendus finiši suunas, sest mingi naine tahtis veel minust mööda joosta. Viimased ergutused kaasaelajatelt ja lõpuks sain oma kella kinni panna ja mitte enam joosta. Ma pole kunagi olnud õnnelikum, et ma enam jooksma ei pea.
Peas haamerdas klassikute ütlus: ma ei taha enam mitte kunagi joosta ja ilmselt ka elada.
Kahetsesin, et ei olnud numbrit enne finišit ära visanud. See aeg on minu jaoks lihtsalt totaalne katastroof. Ropendasin, needsin kõik maapõhja ja vandusin endale, et enam eales ei jookse ma seda võistlust. Mõtlesin hirmuga eesootava 2 korda pikema Tartu Maastikumaratoni peale. Kuidas peaks ma suutma seal iga kilomeetri ca pool minutit kiiremini joosta? Mis kurat minust küll saab?
Teised küll lohutasid, et ärgu ma muretsegu, Viljandi ongi nii raske ja kõik on korras. Aga mu sisetunne ütleb midagi muud. Parem oleks, et ta eksiks!
Kokkuvõttes:
- Aeg: 1:08:39
- Distants: 12 km (minu kell: 11,88 km)
- Keskmine tempo: 5:49 min/km (minu kell: 5:47 min/km)
- Keskmine pulss: 172 bpm
- Max. pulss: 184 bpm
- Koht: 1452/2851
- Koht naiste seas: 228/976
- Koht N21 vanuseklassis: 105/381
- Jooksu dünaamika:
- Sammu tihedus: 173 spm
- Sammu pikkus: 0,99 m
- Vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
- Paremal jalal 50,8% ja vasakul jalal 49,2%
Nourish, Train & Flourish 