Rubriik: Trenn

Workout Week 26.11–2.12.2018

Published on by Margit Partei2 kommentaari

… ja aasta viimane kuu on alanud.

26.11–2.12.2018

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Kerelihaste päev. Natuke jooksmist (6:46 min/km, 138 bpm) ja siis terve posu harjutusi kõhule, külgedele ja seljale. Täpselt samamoodi nagu igal esmaspäeval. Ilmselt päeva parim osa.

Teisipäev: trennivaba. Olin terve päeva töökohustuste tõttu Tallinnas ja koju jõudsin tuttu mineku ajaks, seega ei mingit trenni. Kahjuks.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Jalapäev. Väike jooks (6:58 min/km, 138 bpm) ja peaaegu 3 ringi harjutusi jalgadele: väljaasted, igasugused tõsted, kummilindid. Need seina ääres istumised… Aiaiai.

Neljapäev: trennivaba. Olin Lätis koolitusel, seega taaskord ei mingit trenni.

Reede: BodyPump. Eile sain Berliinist kehvad uudised, seega mingit jooksuisu mul polnud. Tegin oma BodyPumpi ära – ärge valesti aru saage, hea trenn oli! – ja jalutasin nukralt koju.

Laupäev: pikk jooksumatk. Tegime oma JJV pundiga ühe pikema 5+5 minutit süsteemis jooksumatka. Isegi kodust TYSKi läksin ilusti 5 minuti kaupa joostes ja kõndides. Spordiklubist võtsime suuna mööda uuemaid teid Ihaste poole ja käisime ära ka Hipodroomi tänava uuel kergliiklusteel. Sealne lisandunud jupike kergliiklust teeb pika jooksu planeerimise Ihaste suunal veelgi kergemaks ja mugavamaks.

Ilm oli ikka päris krõbe – hommikul näitas kraadiklaas 10 külmakraadi ja tunnetavat temperatuuri -14 – ja tuulisemates kohtades võttis see jäine ilm näo ja jalad kohati ikka päris külmaks, aga üldiselt üllatavalt mõnus matk oli. See 2 ja pool tundi ning pea 19 km läks koos teistega ikka väga ruttu ja mingit allaandmise tunnet peale tulla ei jõudnud. 7:50 min/km, 140 bpm. Valmistume hoogsalt jõulujärgseks pekipõletamise aktsiooniks, kus tuleb 30+ km vastu pidada.

Pühapäev: trennivaba. Kavatsen terve päev veelgi sügavamale oma to-do listi sukelduda ja asjalik olla, sest teha on palju ja väsimus on levelil 9000.

Kokkuvõttes:

26.11–2.12.18

Selle asemel, et siin öelda, mida ma järgmisel nädalal teha kavatsen, saab kõik järgmise 3 nädala tegemised kuni jõuludeni kokku võtta hästi lihtsalt: üritan ellu jääda. Kuidas vaid tahaks päriselt puhata ja mitte midagi teha ega millegipärast muretseda… Ma olen lihtsalt nii väsinud. Läbipõlenud?

Berliin, miks sa mind kiusad?

Published on by Margit Partei2 kommentaari

unnamed

Dear Margit Partei,

The lottery drawing has been completed and the participants for the BMW BERLIN-MARATHON 2019 have been drawn.
Unfortunately you are not one of the lucky winners for a spot in the race.

… ja jälle ma Berliini peale ei saanud. 😪

Ma küll ei rääkinud eelmisel aastal sellest just väga palju, aga osalesin Berliini maratoni loosis ja kohta ei saanud. Kes veel ei tea, siis Berliini maraton nagu paljud teised SUURED maratonid ei ole avatud kõigile tahtjatele. Ei saa lihtsalt nime kirja panna ja raha maksta ning kohale sõita. Põhimõtteliselt on võimalusi koha lunastamiseks kolm:

  • oled kiire jooksja (minu vanusegrupi naiste puhul aeg alla 3:00),
  • osaled üksi või kuni 3-liikmelise tiimina loosis
  • või maksad veel kallimat regamistasu kui tavapärane minimaalne 125€ (ilma lõpetaja T-särgita) ning püüad limiteeritud kohta saada (heategevusega seotud või läbi spetsiaalsete reisikorraldajate registreerimine jms).

Eelmisel korral proovisime registreerida koos härra Jooksjaga ehk tiimina. Kui regatakse tiimiga, on tegu all or nothing olukorraga: kas saavad kõik tiimiliikmed või mitte ükski. Ilmselgelt kumbki meist pääset ei saanud. Pole hullu: alati saab ju uuesti proovida. Selleks aastaks oli teemaga sellega lõppenud.

Sel korral uurisin veidi internetiavarustes ja spekuleeritakse, et tiimina ongi Berliini raskem peale saada kui üksikisikuna. Seega võtsime selle riski ja 2019. aasta maratoni proovisime peale saada mitte tiimina, vaid eraldi, lootes muidugi, et mõlemad siiski pääsme saame. Kaks aastat järjest halba õnne ei tohiks ju isegi minusugusele õnnevaesele inimesele pasarahena kaela langeda?

Aga langes.

Kõige hullem: mina ei saanud pääset, aga härra Jooksja sai. Ma saan detsembris proovida püüda üht kohta veel viimase 1000 koha seas, aga kujutades ette viiekohalist soovijate arvu, on äärmisel ebatõenäoline üks röögatu 190-eurone koht endale saada. Minu õnne arvestades.

Oleks me siis mõlemad kõrvale jäänud, oleks asi lihtne olnud: Berliiniks planeeritud raha oleksime siis kulutanud mõnele teisele välismaratonile, kui oleks sobiliku leidnud, või suurima tõenäolisusega oleksime märtsis koos soojale maale Prorunneri jooksulaagrisse lennanud. Aga ei. Härra Jooksja läheb Berliini, aga mina? 😕

Mina ilmselt jooksen oma maratoni siis kas Tallinnas või Tartus. Või äkki ei jooksegi üldse, arvestades milline minu motivatsioon praegu on, kui mu kõige suurem maratoniunistus minult JÄLLE ära võeti. Veel parem küsimus on: kas ma Berliini support team’iks lähen?

Üks pool minust ütleb, et on äärmiselt isekas härra Jooksja sinna üksinda saata ainult sellepärast, et mina joosta ei saa. Koos reisida on ju ikka tore. Teine pool minust aga kisendab, et ma olen korra välismaratonil härra Jooksjaga kaasa käinud (2016 Valencia) ja kuigi siis mul ei olnud isegi mingit tahtmist novembris maratoni joosta, oli mul ikkagi kurbus hinges, et ma võistlust raja äärest vaatama pidin. Samasugune valu ja kurbus oli mul sel aastal Tartus, kui ma raja ääres sõpradele kaasa elasin: oli küll tore, aga rohkem oli kurb, et ma ise joosta ei tohtinud…

Nüüd peaksin ma aga kulutama 500+ eurot ja ilmselt terve nädala puhkusepäevi sellele, et külastada linna, kus ma juba kaks korda käinud olen, et kõrvalt vaadata maratoni, kuhu ma kaks aastat üle kõige minna olen tahtnud? Mul jookseb sellele mõeldes juba praegu süda verd.

Eks aega on veel mõelda, mis sellest kõigest saab. Täna aga luban endal lihtsalt kurb olla. Jälle.