Kui tööandja on sellise suure ja uhke jooksuvõistluse nimisponsor, siis oleks patt minemata jätta. Kirja pannes ei olnud mul aga mingit kahtlust: kui rada on sama nagu eelmisel aastal, siis mina mitte mingil juhul seal täispikka maratoni ei jookse. Pool on rohkem kui küll. Pealegi: mul oli ju selgelt paigas, et kui kevadel maraton joostud, siis suvel selleks treenima ei pea. Mina pole aastas mitme maratoni jooksja. Me kõik teame, kuidas sellega läks. (Milano | Kihnu)
Kaks nädalat varem toimunud Kihnu maratonist taastusin ma pealtnäha kiirelt ja suurema lihasvaluta, kuid eks tegelikult olid need jalad ikka parajalt ära joostud. Kuskilt midagi ei kiskunud ega valutanud, aga selline üldine väsimuse foon oli/on kehas sees. Tahtsin kogu aeg rohkem kui 8 tundi magada – enamasti aga ei saanud –, tegin paar üksikut jooksu ja juba oligi Tallinna maraton ukse ees. Võistlusnädalal justkui ei läinud paremaks, vaid läks hullemaks. Baasvastupidavust pärast kaht maratoni aastas jagub igale poole, aga väikese vahega suuri pingutusi teha – pole väga optimaalne.
Kuna läksime härra Jooksjaga ‘vaid’ poolikut jooksma, siis seekord Tallinnasse majutust ei võtnud ja läksime esimest korda Tallinnasse kella üheksasele stardile hommikul kodust. See tähendas äratust kell 4.30. Kassid olid segaduses, meie olime segaduses, aga tuli minna. Kell 5.30 korjasime Helena peale ning sõit võis alata. Veidi unistena jõudsime veidi pool kaheksa läbi Tallinna, parkisime väljaotsitud soodsamasse parklasse ja jalutasime starti.
Võtsime numbrid välja ja läksime WC järjekorda. Sealt samast aga leidsime toreda Prorunnerite telgi, kuhu saime meiegi oma kotid jätta. Lihtsam on, kui ei pea soojenduse ajaks kotti hoidu panema ja siis uuesti järjekorras seisma, et see uuesti kätte saada, soojendusriided sisse ja võistlusriided välja. Saime kiiremini oma asjad aetud. Kell 8.10 olime Helenaga juba Panga ühispildi peal, tegime sealt tagasi veel natuke soojendusjooksu ja soojendavaid liigutusi.
Õues aga oli juba niigi soe. Liigagi soe. Tuulevaikne, pilvitu ja soe. Täpselt nii, nagu ilmaennustus näitas. Kui hommikul korraks mõtlesin, et paneks ikka musta tiimimaika selga, sest pole ju nii palav, siis jumal tänatud, et sai ikka valge tiimimaika valitud. Läksin oma kõige õhemates ja heledamates riietes. Tallinna maratonil on ju alati soe või suisa palav ilm. See on juba täielikuks reegliks saanud.
Soojenduse ajal leidsin veel paar #mariseinglit ja juba oligi aeg stardi poole liikuda. Tahtsime veel korra WCs käia, aga Vabaduse väljaku järjekord oli liiga pikk. Teadsime, et midagi on ka stardi juures. 15 minutit stardini ja järjekord – liiga pikk, seda ei jõua ära oodata. Õnneks märkasime allpool veel ühtesid WCsid, kus järjekorras oli maksimaalselt 10 inimest. Seal jõuab. Vedas. Jõudis väga ilusti.
Kuna tööandja pani meid kirja suhteliselt viimasel minutil, siis olin ma loomulikult täiesti viimases stardigrupis. See koridor oli ikka oluliselt pikem, kui ma üle-eelmisest aastast mäletasin. Läksin küll oma koridoris suhteliselt ettepoole, kuid siiski kulus mul stardijoone ületamiseks ligi 3 minutit, 2:53.
Start! Koht: 2623
Algas slaalomijooks, et jõuda kuskile minu tempos liikuvate inimeste juurde. Alguses oli ikka päris tihe ja andis pusida, et üldse kuskilt natuke ettepoole saada. Esimesed kilomeetrid on õnneks allamäge ja see veidike leevendas seda slaalomis sahmimist. Kuna mu kell on hakanud jälle trikke tegema ja vahepeal iseenesest jooksu ajal starti ja stoppi vajutama, siis ma panin klahvid lukku. See tähendab, et ma nägin ainult üht ekraanivaadet. Seda, kus on ees jooksva kilomeetri aeg ja hetke pulss. Kuna läksin rajale pulsi ja enesetunde järgi, siis mul muud vaja polnudki. Kilomeetritemposid nägin nende täitumisel.
Kui ka 3. km lõpus, kui olin jõudnud õigesse seltskonda ja enam nõeluma ei pidanud, näitas kell kilomeetreid ikka 5:30 juures, siis võttis natuke ettevaatlikuks küll. Samas pulss oli ilusti 160 juures, no problem. Ainult palav oli, jubedalt palav. Esimesest joogipunktist sain ainult ühe topsi spordijooki ja seal oli sees vaevalt veerand. Sain sealt täpselt ühe lonksu juua. Vähe. Liiga vähe. Kaalusin korraks isegi spordijooki pähe valada, et jahutust saada, aga see tundus kuidagi ekstreemne lahendus. Iga varjus joostud sekund oli õnnistus.
5 km: 28:27, 5:42 min/km, 1982. koht
Aga seda varju ei ole seal üleliia palju. Tulid päikselised, kuumad ja tuuletud lõigud paksus rahvamassis. Natuke ülesmäge siit, natuke sealt. Ootasin seda teist joogipunkti 7 km peal nagu janune kõrbes. Seal oli rahvast veidike hõredamalt ja sain nii spordijoogi kui ka veetopsi pähe valamiseks. Kohe hakkas parem. Ees ootas loomaaia tõus, seega kulus marjaks ära. Osad leinasid seal tõusul rohkem kui mina ja oli tegu, et omas tempos sealt minema saada.
Nägin enda ees seda eelmisel aastal palavalt vihatud viadukti, kust arusaamatutel põhjustel üle pidime jooksma, ja meenutasin, kui raske mul seal lõigul, kaugelt enne poolmaratoni märki juba oli. See oli kohutav. Aga seekord ma sinna õnneks minema ei pidanud, vaid sain viadukti alt läbi joosta ja juba oligi 10 km koos. Tegin lõpuks kella klahvid lukust lahti ja vaatasin, mis seisud on. Seisud olid sellised, et alla 2-tunnine maraton oli igati püütav, keskmine tempo näitas numbreid 5:36, alla 2 tunni jaoks on tarvis 5:40, väga täpse raja puhul 5:41. Olgu. It’s showtime. Kui suren, siis suren, mis seal ikka. Püüdma peab ikka, kui esimesed 10 km nii igati normaalselt tuldud sai. Uuesti kellal klahvid lukku, et see lollusi tegema ei hakkaks. Nüüd jätsin ette koguaja, distantsi, tempo ja pulsi. Hakkasin kõigel silma peal hoidma.
10 km: 5 km split: 28:04, 5:37 min/km, 1923. koht
Täpselt poolel maal ehk minu kella järgi 10,55 km peal oli ees täpselt 59:00. Varu teiseks pooleks terve minut. Hambad ristis võtsin seda vaikselt kerivat tõusu vabaõhumuuseumi suunas ja ootas jälle joogipunkti, kust sain ilusti topsi kätte, kallasin pähe jahutuseks ja tahtsin viimaselt laualt veel üht, mida aga kätte ei saanudki. Nutt tahtis kurku tulla, aga mida seal ikka nutta, iga veetilk kehas on kulla hinnaga.
Järgmine joogipunkt oli alles kuskil 14.–15. km vahel, seega sain üle 7 km janu kannatada. Äge, eks? Geeli võtsin juba täiesti kuivava suu peale. Muideks, geelidega läks nii hästi, et kuna härra Jooksja viimasel hetkel pakkis oma asjad kodus suuremast seljakotist väiksemasse, siis võite arvata, kuhu jäid tema geelid? Eks ikka koju. Loovutasin oma stardieelse geeli talle ja ise läksin rajale kahe geeliga. Õnneks sellest erilist kahju ei tundunud tekkivat. Oleks vist ühe geeli veel ära andnud, kui see tähendanuks, et rajal piisavalt juua saan!
Enne Stroomi randa laudtee peal leidsin endale kaks toredat kaasteelist, kes suure ajugümnastika saatel arutlesid, kas nad jõuavad alla 2 tunni ja mis see tempo siis ikkagi olema peab. Aitasin neiud arvutushädast välja ja andsin märku, et oleme väga ilusti kõik selles ajas, tuleb vaid samamoodi jätkata. Jäimegi nendega lõpuni koos jooksma, kord nemad minust natuke eespool, siis mina nendest. Nad olid väga hea väike tempogrupp, kellest kinni hoida.
15 km: 5 km split: 28:07, 5:38 min/km, 1816. koht
Tegelikult nägin 2:00 õhupalli ja tempogruppi alates suhteliselt algusest enda ees kauguses jooksmas. Nemad startisid hulka maad eestpoolt ja vahe võis olla 2–3 minutit. Eraldi ma neid püüdma ei hakanud, sest olin ju niigi 2:00 tempos ja ei saanud niigi joogipunktidest jooki kätte, mis seal tihedas grupis veel rääkida. Polnud ka tuulevarju tarvis seekord otsida. Igal juhul ühel hetkel hakkasid raja kõige raskemad lõigud. Stroomi rand sai läbi ja ootas ainult vaikne ülesmäge kerimine vanalinna ja finiši suunas.
Millegipärast tulevad alati rohkem meelde need aastad, kui ma nendel lõikudel elu ja surma vahel hinge vaakusin, kui need üksikud korrad, kui sealt võimsalt üles läksin. Palju mälestusi on nendelt radadel, enamik rasketelt maratonidelt, mõni üksik võimsalt poolmaratonilt aastast 2022. Minu 2018. ja 2023. aasta Tallinna maratonide viimased kilomeetrid seal Ristiku ja Kopli tänaval on igaveseks mällu süübinud. Kordasin endale, et kui need kilomeetri 17–20 siin kõige jubedamatel lõikudel ületan, siis ma saan selle pooliku 2 tunniga tehtud. Hambad ristis läksin ja leidsin jõudu sellest, kui ise kellelegi kaasa elada sain. Piret siiski kaasa ei tulnud, kuid üks naine lõpetas kõndimise ja tuligi meie kolmikuga kaasa.
20 km: 5 km split: 28:22, 5:41 min/km, 1696. koht
Lõpuks oli vanalinna müür ees paistmas ja viimased pöörded ootasid. Hakkasime tempot kerima ja jooksin oma kaaslastel natuke eest ära, sest nemad ajasid veel ühe oma kaasaelajaga, kes korraks kaasa jooksis, mõned sõnad juttu. Järsku nägin viimasel kilomeetril ees Maili selga ja julgustasin teda endaga kaasa tulema. Kahjuks temal kahe tunni lootust enam palju polnud, sest alustas minust niivõrd palju eestpoolt, aga tuli õnneks ikkagi kaasa. Uhasin elu eest ca 5:00 tempos, üle 180 pulsiga ja vaatasin kella. See õudne ja pikk lõputõus Pika Hermanni tornini ootas ees, aga mind ei saanud enam miski murda.
1:58:39
Alla kahe tunni nagu välk selgest taevast. Ainult 12 sekundit aeglasemalt kui kaks aastat tagasi, isegi pulss ja kadents on löögi pealt samad. Justkui tulemus iseenesest ja mitte milleski, kuigi tõele au andes on see aasta tõsiselt palju süstemaatilist trenni tehtud ja päris iseenesest ei juhtu jooksuspordis isegi üliandekatel mitte midagi, ammugi siis veel minusugustel ülikeskpärastel. Teed nii kevad- kui ka sügishooaja alguses ühe maratoni ja kõik ülejäänud jooksud mõlemal hooajal lased selleks maratoniks tehtud sisuka töö, iseennast tundmise ja suure kogemuse pealt liugu. Nii võib täitsa elada.
Kokkuvõttes:
- Aeg: 1:58:39
- Distants: 21,1 km (minu kell: 21,20 km)
- Keskmine tempo: 5:37 min/km (minu kell: 5:36 min/km)
- Max tempo: 5:06 min/km
- Keskmine pulss: 167 l/min
- Max pulss: 184 l/min
- Koht: 1683/3359
- Koht naiste seas: 453/1413
- Koht N vanusegrupis: 242/770
- Jooksu dünaamika:
- Keskmine sammu tihedus: 175 s/min
- Keskmine sammu pikkus: 1,01 m
- Vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
- Keskmine puuteaeg maaga: 255 ms
- Vasakul jalal olin 51,7% ajast ja paremal 48,3%
Nourish, Train & Flourish 