Trenn – Lehekülg 116 – Nourish, Train & Flourish

2020. aasta esimene nädala kokkuvõte – vau! Kuna 30. mail täitus 6 kuud haigeolemist, siis otsustasin, et aitab: hakkan jälle nädala kokkuvõtteid tegema. Olgugi, et neis vaid ühele korralikule spordiblogile täiesti mitteomaseid kõnniringe ja muud pudi-padi kirjeldada saab. Spordiblogija who? Käsi ei tõusnud postitusele pealkirjaks “Treeningpäevik” panema, sest hetkel – ja võib-olla ei kunagi enam… – ei treeni ma ju mitte millekski, vaid üritan tegeleda taastumise ja tervenemisega.

Kuidas see nädala kokkuvõte nüüd käiski? Vist umbes nii…

Esmaspäev: kõndimine. Tegime härra Jooksjaga rahulikumas tempos kõnniringi ERMi juurde. Kuna ma üksi kipun väga kiirelt kõndima, on hea vahepeal rahulikumalt võtta. Kahekesi kõndimas käimine aitab sel puhul hästi. 6,35 km, 11:22 min/km, 101 l/min

Vahemärkus. Viimaste mõõtmiste järgi jaanuari lõpus oli mu aeroobne lävi vaid 128 l/min. See võib-olla paneb lugeja jaoks minu pulsinäidud paremini konteksti.

Teisipäev: trennivaba. Kuna mu selg otsustas, et on hea idee igakevadiste valudega välja tulla, siis käisin Herje juures massaažis. Korralik massaaž ja kolm nõela kuskil seljalihastes, mis lihased korralikult vabanevatest pingetest tõmblema panid, tegi olukorra jälle elatavaks. Ilmselt tuleb veel minna, sest magamine on ühe kiusliku seljalihase tõttu ikka komplitseeritud.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. KAS TE NÄETE MIS SIIN KIRJAS ON? 😍 3. juuni oli lõpuks see päev, kui ma esimest korda pärast pooleaastast pausi spordiklubisse naasesin. Parim tunne oli jälle vanu tuttavaid nägusid näha. Parim! Edasijõudnud ja tagasijõudnud – täpselt nagu Treener ütles. 🙂

Kuna joosta ma ikka veel ei tohi, siis võtsin ette staadionil kõndimise. Seltskonnas möödus see kiirelt (5,06 km, 11:56 min/km, 106 l/min). Viimaks tegin 20 minutit ÜKEt kerelihastele: tundub vähe, aga kui sa pool aastat midagi sellist teinud pole, siis mõjus see vägagi hästi. Valutasin oma kõhulihaseid veel mitu-mitu päeva. Super tunne!

Neljapäev: Pilatese võimlemine. Otsisin TYSKi tunniplaanist välja kõige vähem intensiivsemad trennid. Ega neid seal suvises/koroonajärgses tunniplaanis just tohutult palju pole, kuid üks kirjelduse järgi täpselt mulle sobilik variant oli Pilatese võimlemine. Ma ei pidanud pettuma: sain ilusti süvalihaseid treenida ja teha seda oma südamele sobiva tempoga (112 l/min). Sinna trenni lähen kindlasti veel tagasi. 🙂 Kodus tundsin end küll veidi imelikult, kuid õnneks valusid siiski ei järgnenud ja järgmiseks päevaks oli imelik tunne kadunud. Oodata, et keha ei reageeriks igale uuele liigutamisele, on praegu väga naiivne.

Esialgu proovin väga vaikselt spordiklubi kerged treeningud oma nädalasse sisse tuua ja eks siis vaatan, mis saab. Tahaks küll kohe igale poole minna, mis vähegi sobilik tundub, aga pean end tagasi hoidma.

Reede: trennivaba. Pärast kaht “uue” treeninguga päeva võtsin reede rahulikult olemiseks ja lasin südamel puhata.

Laupäev: kõndimine. Võtsin kaamera kaasa ja läksin päikeseloojangu ajal kõndima (6,21 km, 10:44 min/km, 115 l/min). Olin oma kunagisel lemmik jooksurajal Supilinnas ja Tähtveres. Seal igatsen ma jooksmist kõige rohkem. 💔

Näiteks Ihaste teel ja TÜ stadionil meenuvad mulle rõverasked lõigutrennid-tempojooksud-fartlekid ja suviselt tulikuumad pikad jooksud. Isegi neid igatsen ma juba… Oma Tähtvere ringil käisin ma aga nii tihti õhtuseid lühikesi 6–7 km ringe tegemas, nautisin kerget lendavat sammu, madalat pulssi ja seda mesimagusat tunnet, mida ainult joostes tunda saab.

Saan ma seda tunnet veel kunagi tunda?

Pühapäev: kõndimine. Kuumaks tõmbunud ilm tegi enesetunde veidi kahtlaseks. Olen nagu vanur, kelle tervislik seisund ilmast oleneb. 😅 Muud midagi suurt ei teinud, kui vedasin laagrist naasnud kurnatud härra Jooksja õhtul veidi jahedama ilmaga endaga veidikeseks jalutama. Minule on seegi trenni eest. 4,17 km, 10:16 min/km, 118 l/min

Kokkuvõttes:

Pulsitsoonide jaotus üleval paremal on vale, sest ma pole Sportlyzeri tsoone ära muutnud ja ei kavatse seda teha enne, kui mu seisund kuskile stabiliseerub.

Muideks, maikuu kulges niiviisi, et kuu alguses võitlesin kahel korral järsult alanud valusümptomitega, mis üle mitme nädala olid kuidagi tavapäratult tugevad, ootamatud ja kestsid mitu päeva. Voodirežiim ja valuvaigistid – vana hea kombo, mis eriti ei aita, aga on parim, mida sellises olukorras teha saan. Õnneks valud siis taandusid mõlemal korral ja sain kokkuvõttes sain end kuu jooksul üpris normaalselt liigutada.

Rattasõidud olid väga aeglased veeremised, kui olin härra Jooksja pikkadel jooksudel mobiilne joogipunkt.

Kes teab, kauaks neid ilusaid aegu jagub, kui ma kergeid aeroobseid tegevusi teha tohin, sest peatselt külastan ma üle pika aja järgmist arsti. Kardioloogi. Tutvuste kaudu leitud, noort, andekat ja Tallinnas. Ehk suudab tema välja nuputada, mis mul viga on? 🧐 Sellega käib kaasas aga oht, et mind jälle voodi-puhke-mitteliigutamise-režiimile suunatakse. Eks näis, mis saab. Diagnoos, mis ei kaasa sõna “täpsustamata”, on kõik, mida ma soovin.

Aeg läheb lennates. 22 nädalat ehk täpselt viis kuud on möödunud sellest päevast, kui viimati sain end terveks inimeseks pidada. Selle ajaga on palju juhtunud ja muutunud. Minu elus ja kogu maailmas.

Täpselt nii õnnelik ma olengi, kui ma saan liikuda ja mul pole valusid!

Koroonakriis. Kui teistele (tervetele) inimestele on koroonakriis olnud suur väljakutse, mida ületada, siis paradoksaalsel kombel mina tunnen end hetkel paremini kui kogu eelneva viie kuu jooksul. Seejuures tuleb muidugi tõdeda, et seda head enesetunnet varjutab hirm. Mina kardan koroonat: põhjusega. Kui mina peaksin praegu haigestuma näiteks gripi- või koroonaviirusesse, siis ei ole stsenaarium minu jaoks midagi ilusat. Mina oma paraneva südamelihasega kuulun riskigruppi, kelle elule taoline haigus võib lihtsalt 1–0 teha. Või positiivsema stsenaariumi puhul põhjustada tüsistusi, millega kaasneb eluaegne töövõimetus. Või jätta mu südamele pikaajalised jäljed, mis mõjutavad mind terve ülejäänud elu. Ei ole just kena väljavaade?

Ainus erinevus võrreldes gripiga on see, et gripivaktsiini tegin ma ära pärast südamehaigusesse haigestumist kohe, kui minu tervis seda lubas, st jaanuaris. Koroona vastu aga vaktsineerida ei saa. Jääb üle vaid korralikult isolatsioonireegleid järgida ja teha enda poolt absoluutselt kõik, mida vähegi saan. Sest minu jaoks pole see “kerge külmetushaigus”, mis hanerasva ja viinasokkide najal läbi põdeda. Minu jaoks on see oht ellujäämisele või vähemasti kogu minu järelejäänud elu kvaliteedile. See ei ole liialdus.

Isolatsioon. Nali naljaks, aga suuremat sorti isolatsioonis viibisin mina juba detsembrist saadik. Ma olin haige. Mu tervislik seis oli nii ebastabiilne, et tööd tegin ma 99% ainult kodukontorist, sest 8-tunnised päevad kontoris – ma lihtsalt füüsiliselt ei jaksanud. Pidin vahepeal puhkama, valuvaigisteid võtma ja sõna otseses mõttes magama, et päev vastu pidada. Ma ei tohtinud enam trennis käia, ega poleks jaksanudki. Minu igapäevane liikumine oli enam kui piiratud. Oli palju päevi, kus ma kodu uksestki välja ei astunud. Minu maailm jäi põhimõtteliselt seisma. Justkui auto, mis täiskiirusel sõites järsku pidurdas ja kuskil kraavis seisma jäi, endal õhkpadjad aknast välja tolknemas, esiklaas ribadeks ja reisija vigastatult sees lebamas.

Koroonakriis, eriolukord ja üldine karantiin panid ka maailma minu ümber seisma. Või vähemasti sama aeglaselt liikuma, kui oli minu maailm liikunud juba väga tükk aega. Ühiskonnale üldiselt: traagiline; minule: veidral kombel lohutav? Minu elus palju ei muutunud: peale selle, et mu südame taastusravid TÜ Kliinikumis ilmselgelt ära jäid ja toitu tuleb kas kuskilt tellida või lasta elukaaslasel korraga 2 nädalaks poest tuua ja siis kõik korralikult pesta-desinfitseerida. Minu elu on ajaga, sh koroonakriisi ajal hoopis paremaks muutunud: enam ei ole ma põhimõtteliselt igapäevaselt närivaid, kohutavaid valusid kannatamas. Raske on väljendada, kui tänulik ma selle arengu eest olen.

Päikese ja vihmaga: vahet pole. Mina liigun, kui vähegi saan.

Pärast oravarattast väljumist olen ma vaimu puhanud ja uuesti lugema hakanud.

Trenn. Oma 36 taastusravi tunnist sain ma ära käia vaevalt veerandi. Alguses läksid mu sümptomid ju isegi hullemaks, sest süda polnud sellise “tohutu” aktiivsusega harjunud. Jõudsin juba harjuma hakata, kui veebruari teises pooles tabas mind lisaks südamelihase põletikule veel palavikku põhjustav kopsuhäda, mis muidugi ka südame sümptomid jälle hullemaks tegi. Algas antibiootikumikuur, mille foonil muidugi mingisugust kehalist pingutamist toimuda ei saanud. Seejärel läksin juba puhkusele ja tagasi tulles oli kogu maailm kriisis. Taastusravid jäid ära, aga mina pean midagi südame heaks siiski ju tegema…

10. aprill 2020.

Taaskohtumine maanteerattaga.

Vabatahtlikult Vooremäel and I’m loving it!

Kuna suure osa taastusravist moodustas madalapulsiline aeroobne liigutamine, hakkasin selle asenduseks kõndimas käima. 30, 40, 50 minuti kaupa, lubatud 128-löögise pulsi piires ja otsides selleks kõige rahulikumaid tänavaid ja kellaaegasid. Proovisin tasapisi 3+1+2+1 rutiini sisse minna: 3 päeva kerget liigutamist, 1 päev täielikku puhkust, 2 päeva kerget liigutamist, 1 päev täielikku puhkust. Vahepeal proovisin paar korda ka rattaga sõita, kuid erinevalt siseruumis trenažööril sõitmisest osutus vabas õhus, tihtipuhku tuulega võideldes väntamine minu jaoks praegu liige kõrge pulsiga tegevuseks. Ehk saan peatselt uuesti proovida ja testida, mida mu süda asjast arvab. Loomulikult on ikka veel neid päevi, kui ma end hästi ei tunne – siis istun ma kodus ja jätan igasuguse süütundeta kõndimas käimata. Kuid neid päevi on igas kuus paar-kolm-mõni, mitte enam iga päev või üle päeva.

Viimaseks trenniks teadmatuses jäi TYSKi wattbike’i väntamine. Viimast korda käisin jooksmas 11.12.2019. Siis tulid järjepanu juba esialgne diagnoos ja ravi. Detsembris ei suutnud ma isegi jalutada.

Jaanuaris proovisin vaikselt kõndimas käima hakata. 22.01 koormustesti järgselt suunati mind südame taastusravisse.

Veebruaris käisin taastusravides, kuniks kopsubakter ja antibiootikumikuur mu rajalt maha niitsid.

Märtsi esimesed kaks nädalat puhkasin Sri Lankal, kus sai peaaegu igapäevaselt omajagu palju kõnnitud, kuid Garminiga ma seda ei loginud, üks matk välja arvatud. Koju naastes hakkasin uuesti kõndimas käima. Oli asi antibiootikumikuuris või puhkuses või mõlemas, aga enesetunne oli kordades parem kui veebruaris.

Aprillis olin ma võimeline juba teatud režiimi järgi end liigutama. 21 ja pool tundi liikumist vabas õhus. Mul on lihtsalt nii hea meel, et ma saan jälle liikuda!

Viimase kuu liigutamised Garminis näitavad päris selgelt ära, mis suunas mu enesetunne on liikunud: mida vähem on sümptomitega päevi, seda rohkem olen saanud end liigutada. Kui liigutamine hõlmab juba üle 10-kilomeetriseid matkasid, siis ei ole mitte millegi üle nuriseda, vaid põhjust ainult suurt rõõmu tunda. 🙂

Nädalavahetuse matkad looduses koos härra Jooksjaga. ❤︎

Fookus. Ma olen oma elus paljudele asjadele pühendunud olnud. Ma olen olnud järjepidev. Ma olen töökas. Ma olen süstemaatiline ja mõistusega inimene. Ma olen näidanud üles lausa hullumeelset meelekindlust, suisa jäärapäisust, mis lõpuks endal “tagumikust hammustab”. Ma suudan end motiveerida ja pushida lõpututesse kaugustesse, kui mul on eesmärk. Seda on näinud mu perekond õpingute jooksul; seda näevad mu töökaaslased iga ülesande täitmisel; seda on näinud kõik trennikaaslased ja blogilugejad nende aastate jooksul, kui ma oma jooksuunistusi püüdsin. Seda olen ma näinud oma elus igal pool, kuhu ma vähegi hinge sisse olen pannud.

Minu prioriteet ja põhifookus on praegu ainult üks: terveks saamine. Alguses pidin ma leinama oma eelmist elu ja õppima sellest lahti laskma; siis hakkasin ma vaikselt ja omaette füüsilist ja mentaalset jõudu koguma; nüüd on paigalseis lõppenud ja alanud uus teekond. Ma kasutan kõiki oma tugevusi ja suunan kogu oma jõu ja fookuse tervise taastamisele. Loomulikult on palju muud, millega tegeleda tuleb, kuid miski muu pole tähtsam kui minu tervis. Kõik muu on teisejärguline. Tervis on iga otsust langetades esimesel kohal. Selle arvelt kompromisse ei tehta. Punkt.

Bottom line. Kõige tähtsam on hoida endast eemal järgmised elemendid:

Haigused. Kõiksugused haigused ja ilmselgetel põhjustel.
Stress. Selle labidaga ma endale auku kaevasin, sellega nõrgestasin lõplikult oma organismi ja immuunsüsteemi ja see mind sinna auku sisse lükkas.
Võrdlused. Kõige hullem asi, mida praegu teha, on end võrrelda teistega: kui palju nad jooksevad, kui kiired ja tublid ja osavad nad on ja nii edasi. Nemad on nemad ja mina olen mina. Mulle meeldib end sõprade tegemistega kursis hoida ja nende üle rõõmu tunda, aga lõpuks olen õppimas oma ajus seda lõputut võrdlemist välja lülitama. And man that feels powerful!
Ülepingutamine. Ükskõik kui tervelt ma end ka ei tunneks, pean olema ettevaatlik ja hoolikas, et vältida suuri tagasilööke. Mu tervenemise teekond on heal juhul alles poolel teel. Kui ma kunagi jälle joosta tahan, peab nüüd ja kohe tark olema, st mitte laskma emotsioonidel end juhtida.

Kui ma suudan need halvad asjad endast eemal hoida ja keskenduda enda fookusele ja teekonnale, on mul lootust, et ühel ilusal päeval olen ma lõplikult valuvaba ja terve. See on minu kõige suurem soov. Kui eriti hästi peaks minema, siis ehk kunagi saan naasta sinna, kuhu ma sügaval südamesopis kõige rohkem ihkan. Jooksurajale. ❤︎