Rubriik: Rühmatrennid

Esmaspäev: rahulik jooks. Pärast pikka lõigutrenni pühapäeval tegin kerge rahuliku jooksu koos Aveliisiga. Rääkisime maratonist ja aeg lendas käes. Jalad siit-sealt olid kangevõitu, aga üldiselt oli seis täitsa okei. (5.42 km, 6:49 min/km, 137 l/min)

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: lõigud. Kolmapäeval hakkas mul vaikselt suurest istumisest tundma andma sabakont. Seda on mul varemgi olnud. Ei lasknud sellel end häirida. Treeneril oli lõigutrenn ette antud, minul ja Aveliisil sama ülesanne. Seltsis ju ikka segasem. Oli aga kohe nii segane, et jutustades suutsime kogemata salatrenni teha.

Ülesanne oli 4×500 meetrit võistlustempost 5–10 sekundit kiiremini (5:30–5:35 min/km), vahele 500 m, ette ja järele 1,5 km, kõik kokku 7 km. Ma panin ilusti trenni Garminisse, andsin isegi tempod ette, et kell karjuks, kui kiirustama hakkame. Kiirustamine oli nimelt täielikult keelatud. Kohe esimesest lõigust saati oli meil samm sutsuke liiga kiire, kiskus 5:20 kanti ja kogu aeg võtsime tempot alla, kui kell käskis. Mõnusalt kerge oli see võistlustempo ja enesetunne.

3. lõigul, kui juba tagasi spordiklubi suunas pöörasime, ei pannud ma jutustades tähele, et kell juba lõigu lõppu värises. Aru sain sellest alles enne 4. lõiku, sest kell hakkas järjest ütlema meie taastava osa ajal, et slow. Arutasime, kuidas see olla saab, ise me omast arust tegime kõik õigesti. Aga kogudistants tuleks justkui õige. Mitte ei saanud aru. Kui spordiklubisse jõudsin, sünkroniseerisin kohe kella ära ja siis sain aru, mis juhtunud oli. 4x500st sai 2×500, 1×1000, 1×500. Oijah. Ma ei mäleta, millal viimati trennis midagi sassi ajasin, aga nagu näha, siis juhtub kõigiga. Ikka tegime võistlusnädalal salatrenni. Ups.

• 500 m: 5:32, 157
• 500 m: 5:37, 156
• 1000 m: 5:22, 159
• 500 m: 5:28, 160

Neljapäev: rahulik jooks. Eelmise päeva kergust enam ei tundnud. Oli okei jooks, aga jalad olid pigem keskpärased. Aga aega justkui tundus olevat, et asjad paraneksid. Tegelikult vist siiski jäi natuke puudu. Kolmapäeval tundma hakanud sabakont oli joostes tuim, aga istumine oli sellel päeval piin. Määrisin end muudkui Diclaciga ja pool päeva tegin tööd seistes. Täitsa mure oli, mis sellest Linnamaratonist saab, aga kuna joosta ja kõndida sai, siis tundus, et sabakont takistuseks ei jää. (6.05 km, 6:58 min/km, 137 l/min)

Reede: trennivaba.

Laupäev: Tartu Linnamaraton. Pikemalt lähiajal.

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Nüüd on jäänud ainult poolteist nädalat Saaremaa Kolme Päeva jooksuni. Kuidagi tuleb sealseks reedeseks 10 kilomeetriks saada jalad kiireks ja värskeks, mis tundub üpris võimatu missioon. Saab näha, kuidas õnnestub. Tuleb mingi plaan välja mõelda.

Esmaspäev: haigus. Ööl vastu esmaspäeva tabas meie kodu kõhuviirus. Hommikul oli selge, et minust pole tööle minejat. Õnneks päeva peale olukord nii palju stabiliseerus, et sain töö juurest kodukontoriks vajaliku ära tuua. Päeva teises pooles sain veidi isegi tööd teha, kuid järgmisel õhtul/ööl pööras kõik jälle halvemaks. Kokku olin kaks ööd ja poolteist päeva haige ja suhteliselt näljas. Elasin rohtude, keefiri, kuivikute, tee, spordijoogi ja kõrsikute peal. Milline elu.

Teisipäev: rahulik jooks. Õhtul tundsin end peaaegu tervena ja julgesin minna rahulikku jooksu tegema. Valisin sellise raja, et vajadusel saan 2, 3, 4 või 5 km ringi valida. Tunne oli õnneks okei, kõht oli väga õõnes ja tundlik, aga haigusest terve. Andis natuke kindlust juurde, et saan peatselt normaalselt töökohustuste ja trennide juurde tagasi minna. Ei jäägi paljust ilma. (5.19 km, 7:02 min/km, 135 l/min)

Kolmapäev: fartlek. Pikk fartlek: 8 korda 3’/2′ pluss 1’/2′, kõik kokku 84 minutit. Ei osanud midagi oodata peale ühe raske fartleki, sest mida head saab sellest kaks päeva nälginud kehast tulla? Täielik üllatus, sest pärast paari esimest kilomeetrit tuli järsku selline lennuk sisse, et võtsin neid kilomeetreid täiesti lenneldes. Väga mõnus oli olla ning kiirus oli jalgades. Aasta suurim üllatusjooks? Ilmselt küll. (14.04 km, 6:05 min/km, 154 l/min)

• 3′:
  5:33, 158
  5:30, 157
  5:15, 160
  5:50, 161
  5:14, 161
  5:25, 162
  5:03, 166
  5:18, 165
• 1′:
  5:29, 155
  5:40, 152
  5:36, 159
  5:00, 165
  5:16, 158
  5:13, 158
  5:09, 162
  5:03, 162

Neljapäev: trennivaba.

Reede: Lossi tõus. Et Linnamaratoni lõpukilomeetriteks valmis olla, tegime veel ühe Lossimäe tõusutrenni. Läksin väikese ringiga soojenduseks Toomemäele, esimese rahuliku Lossi tõusu tegin juba sinna minnes. Ilm oli vihmane, aga õnneks siiski soe. Linnas liikusid ringi mitmed ‘rebased’, inimesi oli nagu murdu. Õnneks Lossi tõusule mahtusime kõik ära.

Väikese jooksuharjutuste ploki järel asusime asja kallale, sel nädalal tegin neli tõusu. Sama pikad kui eelmisel korral ja üpris sarnaste aegadega, 50 ja 60 sekundi vahele. Seekord oli aga raskem, sest pärast Inglisilda hakkas tugev vastutuul kõvasti jooksmisele vastu töötama, seega pidi rohkem pingutama. Tehtud sai. Trepid jätsin seekord ära ja enne päris pimedat jõudsin veel koju tagasi.

Laupäev: trennivaba.

Pühapäev: pikad lõigud. Rahulik pikem, ca 80-minutiline jooks jäi ära, sest olulisem oli sellel nädalal sisukad jooksud tehtud saada ning fartlek ja lõigutrenn olid nii pikad, et katsid mõneti ka mahu ära. Tegin nädala lõpetuseks järele pika lõigutrenni: 6 kuni 8 korda 1 km üle 2 minuti sörgi, ette 2 km, järele 1 km. Huh, tegin 8 lõiku ja oli raske jooks. Esimesed lõigud olid muidugi allatuules väga mõnusad, aga siis tulid väiksed ronimised Ihastes ja tohutu vastutuul. Tagaliin andis tugevalt märku, et reedel sai Lossimäel käidud. Suutsin etteantud 5 kuni 10 sekundit poolmaratoni tempost kiiremini peaaegu igal lõigul hoida, aga lõpus oli päris keeruline. Kes praktiliselt samas tempos peaks 21 km jooksma – selgusetu. Vist mitte mina? (13.24 km, 6:05 min/km, 158 l/min)

• 5:16, 161
• 5:26, 164
• 5:28, 165
• 5:29, 168
• 5:34, 163
• 5:33, 166
• 5:41, 166
• 5:33, 169

Kokkuvõttes:

Juba järgmisel nädalal ootab Tartu Linnamaratoni poolmaraton. Praegu mingit tunnet ega eelaimdust selle võistluse osas pole, ei oska midagi oodata ega ennustada. Saab näha!