Nädalat alustasin sellega, et üritasin igast asjast midagi head leida. Vahel on see nii-nii raske, aga kui nukrutsema jääda, siis ei saa üldse elada. Always look on the bright side of life. Jah, ma tean, et see on raske, aga vahel peab end sundima halvast mööda vaatama, et ellu jääda.
Esmaspäev: JJV+BP. Lemmikkombo. Jooks oli hea, kerelihased olid head, BodyPump oli täiesti täis broneeritud, aga tekkis korralik tiimitunnetus ning kõik oli hea. Lihtsalt hea trennipäev oli. Mõtted kõigest muust eemale ja aeg minu inimestega. Trenn TYSKis pole enam ammu pelgalt mingisugune enda meeletu vormiajamine või püüdlemine suurte trennieesmärkide poole. Ei. See on aeg olla seal, kuhu ma kuulun, teha midagi, mis on minu niivõrd loomulik osa, ja tunda end nii, nagu ainult seal on võimalik. Tundsin seda toetust oma trennikaaslaste poolt, sest osad teadsid mu eelmisest nädalast ja läbielamistest. See tunne, et sa ei ole üksi ja et sinust hoolitakse… Pole vist vaja rohkem öelda. 🙂
Teisipäev: puhkus. Õhtul jõudsin lihashooldusesse.
Kolmapäev: JJV. Üks korralik Anne kanali ring ning siis killer jalalihaste trenn. Huh, ikka täitsa läbi võttis. 😀 Kristeliga õnneks oli vähemalt fun juttu ajada ja koos kannatada. Suutsin 1 minuti jooksul 150 hüppenööri hüpet teha nii, et kordagi ei takerdunud. Minu jaoks juhtus selline asi esimest korda elus, seega päris äge oli. Trepijooksud, väljaasted ja muud toredad harjutused muutsid jalad ikka päris pakkudeks. Juba trennis tundsin, kui ‘tore’ neljapäeva hommikul olema saab. 😀
Neljapäev: YogaFunC. Päris kange oli olla, aga YogaFunC Indrekuga on alati tore. 🙂 Mind võtab see trenn küll alati higistama ja kätekõverduste lugu kiskus täitsa intensiivseks kätte ära. Lõpulõdvestuse ajal oli natuke raske omi mõtteid mõelda, kui allkorrusel keegi täishooga palli põrgatas, aga üldiselt vana hea feelinguga trenn. Kahju, et tavaliselt töökohustused mul seal käimise võimaluse ära võtavad.
Reede: BodyPump. Reedene Marise pump – hell yeah! Megatund oli jälle. Mõnedes lugudes isegi naaaatukene lisasin raskust ning lõpus saime tavapärase 2 kõhuloo asemel hoopis lisaks ühe triitsepsi loo Prantsuse surumistega. Oh issand küll, käed tahtsid pärast trenni küljest ära kukkuda. 😀 Nii mõnusalt rammestav väsimus oli peal. BodyPump on ikka alati hea. Päris tõsiselt.
Laupäev: puhkus.
Pühapäev: lühike jooks. Tahtsin tunnikese joosta, aga ei olnud seda õiget jooksutunnet sees. Pärast 15 minutit jooksu keerasin otsa ringi ja läksin sealt pimedast külmast üksindusest ära. Kodu juures tegin paar kiirendust lõppu, et mingi hea tunne sealt trennist kätte saada. Njah. Vahel ei ole iga trenn hea. Küll homme jälle parem on. 🙂
Kokkuvõttes: 7 h 38 min (neto: 6 h 45 min)
Mul oli koolis ja tööl natukene vaiksem nädal ja see tähendas, et aega trenni teha oli natuke rohkem. Järgmisest nädalast jätkub kõik täielikul täistambil, kohustusi on nii palju ning aeg tahab kätte ära sulada. Kas see on normaalne, et mul ei tohigi kunagi nädalavahetusi olla ja kui ma isegi võtan nädalavahetuse vabaks nagu näiteks sellel nädalal, et pere ja kallimaga koos olla, siis tunnen end hiljem süüdi, et kohustustega ei tegelenud? Päris OK see ju ei ole. Minu meelest küll mitte. Lisaks tunnen end päris halvasti, et blogi nii unarusse jätnud olen. Ime pole, et keegi enam eriti ei loe ega kommenteeri. Ma ei pane seda teile pahaks. Kui mina ei kirjuta, siis on see loomulik, et lugejaskond laiali valgub. Selline on elu.
Vähemalt oli kellelegi südant puistata. Trenni lõpuks läks tuju ka paremaks. Jõuosa keskendus jalgadele nagu kolmapäeviti ikka: wallsit, väljaasted, mitmesugused raskusega jalatõsted, ühel jalal kükid, puusatõsted, tagareis, trepijooksud, hüppenöör. Natuke plankusid kerele. Kuna BP oli jalgades täitsa sees, siis väga väljakutsuv trenn oli. Mõnus.
Nourish, Train & Flourish 