Rubriik: Rühmatrennid

Esmaspäev: puhkus.

Teisipäev: kerge jooks. Kui olin oma pühapäevasest jooksust vajalikud 52 tundi taastumist ära kannatanud, läksin üht kerget jooksu tegema. Ilm oli palavavõitu, aga varjus ja tuulega jõe ääres joosta oli päris mõnus. 🙂 Jooksin oma lemmikut 6 km ringi. Pulss oli keskmiselt 152 lööki minutis ja tempo hädine 6:44 min/km. Aga küll see paremaks läheb. Võib-olla mitte septembriks, aga oktoobriks äkki ikka?

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni päev. Soojenduseks jooksime 10 min staadionil, siis tegime mõned jooksuharjutused ja 4 lahtijooksu. Päris palav oli, aga õnneks puhus tuul ja staadionil oli umbes pool ringi päikesevarjus. Edasi jätkasime lõigutrenniga: 2 blokki, ühes blokis 600+400+200 meetrit kiireid lõike, lõikude vahele 400 m sörki/kõndi ja blokkide vahel 5 min rahulikku jooksu. Kiirustel pole väga vigagi, nagu polekski jooksupausi vahel olnud, aga taastumine lõikude vahel on aeglane. Esimeses blokis sörkisin, aga teises lõiguvahed osaliselt kõndisin, et pulss alla 140 saada, joostes kippus ta minimaalselt 155 langema ja mitte allapoole. Et lõigutrennist kasu saada, on vaja vahepeal pulss allapoole viia. Kokkuvõttes jäin trenniga rahule ja tulin hea tujuga ära. 🙂

Lõikude ajad ja tempod:

• 600 m: 2:45 (4:35 min/km, oli vaja kohe eufoorias kihutama hakata), 2:59 (4:58 min/km)
• 400 m: 1:58 (4:55 min/km), 1:59 (4:58 min/km)
• 200 m: 0:52 (4:20 min/km), 0:53 (4:25 min/km)

Neljapäev: puhkus. Tegin hoopis remonti.

Reede: BodyPump. Soojenduseks tegin mõned ringid sisehallis. Ülimõnus, kui kell siseruumis ise distantsi arvestab. 🙂 6:37 min/km, 142 bpm. Mis tuletab mulle meelde, et peaks selle kellade võrdluse postitusega alustama, aga pole mitte mahti saanud. Oeh. BodyPump ise oli super! Tegime vanu lugusid ja kui nii ebaregulaarselt Pumpis käia, siis on kõik väikse raskusegagi vägagi väljakutsuv. Aga hakkama sain ja tunne oli tõesti hea.

Laupäev: puhkus. Tegin, nagu ikka, remonti.

Pühapäev: pikk jooks. Hommikul enne kella 9 asusin pikale jooksule. Ilm oli juba palav ja väga päikeseline. Aga teadsin, et kui hommikul jooksu ära ei tee, siis pärast pikka foto- ja remondipäeva ma sinna rajale ei jõuagi. Jooks oli kohati raske (eriti Mõisavahe ja Ringtee tõusud), aga muidu tunduvalt parem kui eelmise nädala pikk ots. Seekord tegin 17,6 km Tartus ja ümbruses. Garmin näitas taastumisaega 23 tundi, mida võrreldes eelmise nädala 52 tunniga on ikka tunduvalt vähem. 6:52 min/km, 154 bpm.

Vaatamata päris okei jooksule kippusid mõtted ikka mõruks minema. Ööjooks on vähem kui 2 nädala pärast. Kirjas mind ei ole, aga üldiselt tahtsin ma ju minna. On mul üldse asja sinna poolmaratonile? Vorm on… njah. Ei ole eriti seda vormi. Mis üldse sügishooajast saab? Ma ei tea…

 

Minu trennilainele naasmise nädal. Las ma ütlen teile: väga raske on. Nii füüsiliselt, sest vorm pole enam kaugeltki sama, kui ka emotsionaalselt, sest raske on leppida, et oma heal jooksuvormil nii lihtsalt minna lasin. Aga vinguda pole mõtet, tuleb kõvasti tööd teha, et vorm tagasi saada.

Esmaspäev: lühike jooks. Lühike võis see jooks ju olla (kuigi 8 km on praegu minu jaoks päris pikk maa), aga tunne ei olnud teps mitte kerge. Hull suremine oli see kõik kokku. Tuul oli vastu, nii kõrge pulsiga sellise tempo juures pole üldse enam harjunud liikuma. Vormi lihtsalt ei ole, ilustamata öeldes. Rühkisin oma jooksu ära, mõtlesin miljon korda, kas kunagi üldse veel oma hea vormi kätte saan ja olin lõpuks päris uhke, et rajale siiski tagasi sain. Vaadates nädala järgnevaid jookse, oli tempo ja pulsi suhe isegi päris hea (6:19 min/km ja 151 bpm)

Teisipäev: lühike jooks. Pulsi ja tempo suhe oli hullem kui esmaspäeval, aga enesetunne oli vähemalt kaks korda parem. Jalad on terve nädal nagu pakud olnud. Kui varem jooksid poolmaratoni ära ja jalad olid täitsa kerged all, siis nüüd on sääred kohe krampis ja valusad. Peab jalad uuesti jooksusammuga ära harjutama. 6:31 min/km, 151 bpm.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Ühistrennis tagasi ja süda lausa laulis sees. Niiiiii tore oli jälle oma inimestega koos treenida! 🙂 Kavas oli fartlek, edasijõudnumad tegid pika versiooni (kiired lõigud 5+4+3+2+1+2+3+4+5 min, vahele sama palju aeglaselt, enne ja pärast 10 min kerget sörki), need, kes vahepeal rajalt maas on olnud, tegid lühemalt (kiired lõigud 5+4+3+2+1 min, algus ja lõpp sama, mis teistel). Kokku tuli üle 9 km fartlekki (6:03 min/km, 161 bpm), mis oli küll natuke raske, aga samas nii nauditav. Paduvihm oli isegi mõnus ja jahutav. Koos trenni ja koju jooksuga ca 13 km jooksu. Pole üldse paha. Lõpetasime veel mõne seeriaga kõhu- ja seljalihastele. Ei jõua järgmist JJV-d ära oodata.

Neljapäev: puhkus.

Reede: lühike jooks. Üks lühike jooks, mis lõpuks kvalifitseerus vist nädala raskeimaks jooksuks. Ei klappinud mitte miski. Jalad olid kohe eriti rasked ja päris palav oli ka. Aga natuke liigutasin end, mis on põhiline. 7:10 min/km, 140 bpm

Laupäev: puhkus. Pildistasin hoopis ühe ülimalt südamliku pulma ära.

Pühapäev: pikk jooks. Täna hommikul 9.30 paiku suundusin pikale jooksule, mis osutus lõpuks palavaks ja raskeks. Plaanis oli 45 min joosta ühes suunas ja siis sama tee tagasi. Kokku sain 13 km palavuses, päikeses ja pikkade pükstega, sest olin idas ja unustasin Tartust oma lühikesed püksid kaasa võtta. Keha on ilmselt ka korralikult vatti saanud sellel nädalal ja ei saa üldse aru, et milleks neid 47 km jooksu vaja läks. 😀 Tempo oli tagasihoidlik 6:49 min/km ja pulss rahuliku jooksu kohta üüratu 159 bpm. Ilmselt palavusel oli siin suur roll, sest jalad tundsid end hästi ja esimene kilomeeter varjus oli väga lihtne.

Kokkuvõttes:

Niimoodi see esimene nädal tagasi rajal siis kulgeski. Lisaks tegin kaks fotosessiooni ja jäädvustasin pildile ühe lühikese pulma (registreerimine + ilupildid), kõigile klientidele on fotod kätte toimetatud, fotoblogisse 6 (!) postitust alates tänasest kuni reedeni ilmuma pandud, muud tööd on saanud ka teha, kuigi vaim on väsinud ja produktiivsus kipub madalaks jääma. Loodan järgmisel nädalal selles vallas palju tublim olla. Remonti pole sellel nädalal üldse teinud, aga proovin järgmisel nädalal ka selleni jõuda. Jätkuvad fotosessioonid ja elutempo ei taha kuidagi raugeda… Tundub, et sellel aastal maratoni jooksmine on väga suure küsimärgi all.