Rubriik: Rühmatrennid

… ja jääbki ainult kaks hädist nädalat maratonini. 😳 Aeg, kuhu lendad?

Esmaspäev: pikk jooks. 30 km jooksu ehk maratonieelne pikim trenn. Kuna oli punane püha, sain trenni ilusti päeval ära teha. Terve päev sadas. Kõik need 3 tundi sadas, ei olnud sekunditki vihmavaba aega. Kord padukas, siis seenekas, siis jälle padukas ja nii edasi. Sellega harjus tegelikult ruttu, kahtsesin ainult nokatsi puudumist, kui paks vihm silma voolas. Esimese viie minutiga olid riided läbimärjad ja koju jõudes võis neist vett väänata. Tossud olid ka oma pool kilo vist raskemad. Pulsivöö hõõrus esmakordselt kehale kaks punast joont ja reie peal sai ka üks koht veidi hõõrutud – peab eeskujulikumalt vaseliinitama.

Jooks ise… oli ja ei olnud kah. Eks ootused olid suured, kuna eelmine aasta oli 30 km trenn ilmselt minu elu üks parimaid. Ilm oli siis suisa ideaalne, trennikaaslasega oli tore joosta ja juttu ajada. Seekord kellegagi juttu ei ajanud, sest olin täiesti ihuüksi seal vihmas, täiesti samal rajal Tartust Lähtele ja tagasi, aga pulss tuli 3 lööki sama tempo juures kõrgem. See pani natuke muretsema. 😕 Tegelikult ei ole need numbrid nii koledad midagi, aga kui olulisim pikk jooks tuli kehvem kui eelmisel aastal, siis mida ütleb see maratoni kohta?

Vähemalt jalad pidasid ilusti vastu, tempo ei kukkunud lõpus ära, kuigi viimased 8 km olid üpriski võitlus. Veepudelit tassisin esimesed 10 km käes, siis jõin, panin pudeli põõsasse, jooksin 5+5 km edasi tagasi ära (15 km peal võtsin ka ühe geeli), korjasin pudeli põõsast üles, jõin tühjaks, toppisin oma pika varruka sisse ja jooksin sellega koju tagasi. Kohati oleks piisanud ka pea taeva poole keeramisest ja suu lahti tegemisest, kui paduvihma sadas. 😅 Mis oli veel jooksul huvitav: sammu tihedus aina kasvas. Kui alguses oli see mu tavapärase pika jooksu sageduse ehk 172–173 ringis, siis jooksu lõpus 177–178 juures, kuigi pulss oli sama ja tempo samuti.

Aga nüüd on see jooks siis tehtud. 16 kraadi, kerge tuul, lakkamatu vihmasadu; 30,02 km; 3:07:05; 6:14 min/km; 154 bpm.

Teisipäev: trennivaba. Andsin kehale väljateenitud puhkuse.

Kolmapäev: kerge jooks. Lihased ei olnudki nagu 30 km jooksust eriti valusad, väga minimaalselt. Väsimus oli natuke sees, aga üldiselt oli joosta täitsa okei. Pulss muidugi kiskus natuke ülespoole, kui oleks tahtnud (6:22 min/km, 152 bpm), aga ilmselt oli see normaalne. Jooksu lõpus kiirustasin koju, kuna kõhuvalu hakkas jälle piinama. Mis värk sellega on viimasel ajal? 😕

Neljapäeva hommikul viisin oma Garmini garantiiremonti ära, kuna ükski reset talle ei toiminud ja kella sain kasutada ainult siis, kui iga liigutuse järel klahvid lukku panin. Ei ole normaalne. Nüüd loodan, et saan kahe nädalaga ta tagasi ja kõik saab korda. 🙏🏻Halvemal juhul läheb 4 nädalat ja tulemust ei mingit. Praegu võtsin oma arhailise Garmin 310XT kasutusele koos uue kella vööga.

Neljapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni päev. Sörk trenni oli juba kuidagi väga palav ja pulss elas oma maailmas (loe: aeglase sörgiga kohe 150+). Ja need jalalihased: kõik olid valusad! 😨 Pika jooksu lihasvalu oleks justkui 3 päeva hiljem kohale jõudnud. Sama ka soojendusjooksu ajal. Oh well. Kuna pea kõik trennikaaslased jooksid tublilt Ööjooksul, olin ma üks vähestest, kellel lõigutrenni teha lubati. Et kiirus tagasi saada, oli plaan selline:

• 4×800 m: 4:42, 4:56, 4:55, 4:59 min/km,
• 2×400 m: 4:54, 4:54 min/km.

Lõikude vahel 400 meetrit kõndi ja sörki, seega eriti meelakkumine see trenn ei olnud, päris korralik amps. Kuna jalad olid suhteliselt hellad, siis selle kohta tulid lõigud isegi väga heas tempos (need on ringiaegade põhjal arvutatud tempod, kuna kell ise arvab, et ring on alati pikem kui 400 m ja kella tempot pole mõtet uskuda), samuti suhteliselt ühtlaselt. See on positiivne.

Reede: trennivaba.

Laupäev: kerge jooks. Tegime Treeneriga minu plaanid ringi ja nädala viimaseks trenniks jäi kerge 8 km ots rahulikus tempos (6:35 min/km, 149 bpm). Vaikselt kulgesin oma lemmikradadel ja mõtlesin omi mõtteid, eks peamiselt ikka maratonist. Natuke murelik on olla. Nendest muredest peaks lahti saama, kuna nõrk vaim on kõige hullem asi, millega maratonile peale minna. Ma olen ju tegelikult (esimest korda elus…) teinud maratoni jaoks korralikult trenni, siiani kõik liikus väga ilusti ja ehk on asi lihtsalt selles, et all on mahukad nädalad ja selle nädalaga sai otsa teine 4-nädalane treeningblokk. Keha peabki natuke väsinud olema ja tuleb 2 nädalaga sellest välja? Ma ei tea, aga ma loodan. Lootke teie ka.

Pühapäev: trennivaba. Härra Jooksja tuleb koju: järelikult peab elu natuke ilusamaks minema. 🙂

---

Kokkuvõttes:

Selle nädala lõpu plaanid olid mul tunduvalt ambitsioonikamad, aga kuna ma olen kuidagi väsinud ja mingid valud kimbutasid, soovitas Treener asja rahulikumalt võtta, tegime mulle ühe puhkepäeva lisaks ja viimase trenni kergemaks. Esmaspäeval loodetavasti saab ühistrennis midagi asjalikku veel teha.

Pärast seda läheb maht korralikult alla, enam ei midagi pikka ja niisama tiksumist, et mahtu koguda. Tuleb hoida särtsakust (või see tagasi saada…🙄) ja rohkem teha puhkepäevi. Pühapäeval tuleb Pärnus 10 km ära võistelda: ilmselt lähen mingit tempot või pulssi hoidma, rekordit enne maratoni püüda ei tohi. Vaatab nädala jooksul.

Üldiselt võttis see nädal minult ära suure tüki enesekindlust, mis viimase 2 kuuga kogutud sai. 🙁 Iga trenniga enesetunne ja pulsi-tempo suhe muudkui kukkus, kallid asjad lähevad muudkui katki, tervis annab muus osas vaikselt alla, stressilevel, sh tööasjades, muudkui tõuseb raketina taevasse… Ei tekita suurt positiivsust enne maratoni. Kahjuks. Olen oma eesmärkides kahtlema löönud, sest sellises seisus ma neid täita ei suuda. 😶

Jääb vaid loota, et läheb paremaks. Natuke on veel aega.

3 nädalat – kuhu see aeg on kadunud?! 😳

Esmaspäev: matk Ulrikenile. Esmaspäeval olin veel viimast päeva Norras ja mis sobiks eelmise päeva 27-kilomeetrise ja 10-tunnise matka otsa ikka paremini kui üks kiire matk järgmise 600 m kõrguse mäe otsa. 😅 Kuulsime, et Ulrikenile on ehitatud kivirahnudest trepp ja loomulikult tuli seda siis vaatama minna. Kokkuvõttes väga raske ei olnud ja üles-alla minek võttis ainult 1,5 tundi, kuigi ilmselt oleks puhanult sealt tunduvalt kiiremini üles ja alla käinud. 🙂 Kuna ilm oli lausa imeilus, siis vaade oli vägev. Mõnus. Pärast matka käisime veel Villani restoranis söömas ja nautisime niisama seda maalilist õhtut Bergenis.

Teisipäev: trennivaba. Reisisin Norrast koju ja tegin trennivaba päeva.

Kolmapäev: pikk jooks. Kuna igasuguseid tegemisi ja kohustusi oli pärast reisi omajagu, siis lõpuks sain jooksurajale väga hilja, alles kella 20 paiku. Kuna plaanis oli 2 tunnikest joosta ja ilm oli paksult pilvine, oli selge, et jään pimeda peale. Pika jooksu tahtsin aga ka sel nädalal siiski ikkagi kirja saada, kuna tehniliselt peaks mul sel nädalal veel koormus kasvama, kuigi reis ajas need asjad natuke sassi. 🙂

Hakkasin vaikselt Tartust Lähte poole kulgema. Algus oli katastroof: kuigi olin söönud 3 tundi tagasi, oli pidevalt toit kurgus kinni ja kaalusin pidevalt põõsasse minekut, et näpud kurku ajada ja sellest vastikust tundest lahti saada. 🙁 Poole tunniga hakkas siiski selles osas parem. Siis aga hakkas pistmine aina valusamaks minema. 😕 Häda häda otsa. Lõpuks käisin põõsas ära ja justkui hakkas parem. Sai 8 km täis ja oli juba üpris pime, seega ei hakanud tunni täitumist ootama ja pöörasin otsa ringi.

… ja jälle hakkas pistmine pihta. No mis jama see on? Lihtsalt kulgesin ja panin natuke kiirust juurde, kuna mul ei olnud just eriti hea olla, vasaku jal Achilleus hakkas pingesse kiskuma ja õues oli juba väga pime. Linna piiril käisin veel ühes vetsuputkas ja sain kenasti edasi joosta, aga siis hakkas jälle pistma. Võimatu. 😂 Kulgesin lihtsalt koju ära. Pulss ei olnud paha ja tempo tegelikult ka mitte (6:37 min/km, 147 bpm), isegi VO2max tõusis uuesti 49 peale (Norras kukkus mäkkejooksudega 2 ühikut), aga kõik need kõhuvalud… võeh.

Neljapäev: Jooks Jõud Venitus. Ühistrennis jäid lõigud ära, kuna staadion oli vihmast märg ja ääretult libe. Kuna enamus olid Ööjooksule minemas, said nad olenevalt eelmistest tegemistest oma ülesanded ja mina sain pikema fartleki. 10 minutit sörki peale, 10 minutit sörki alla ja siis 4 blokki 1-, 2- ja 3-minutilisi lõike:

• 1′: 5:11, 4:54, 5:01, 5:11 min/km
• 2′: 5:01, 5:07, 5:05, 5:19 min/km
• 3′: 5:03, 5:06, 5:12, 5:24 min/km

Üldiselt kena tempoga jooks (152 bpm, 5:59 min/km), pulss kõikus paar-kolm lööki 160 üleval- ja allpool, aga see vasak Achilleus – see ei meeldi mulle üldse. 😶 Ilusti venitasime, mudisime ja rullisime pärast jooksu. Kodus rullisin veel, määrisin jalgu Diclaciga ja tõmbasin ööseks CEPi kompressioonisäärised peale. Aitas küll. See puudulik lihashooldus: maksab alati lõpuks kätte.

Reede: kerge jooks. Läksin üht kerget 45-minutilist jooksu tegema ja hull “lennuk” oli sees. Pulss oli alla 6:00 tempo juures kuidagi eriti mõnusalt madal. 🙂 Vaikselt kulgesin oma lemmikrada jõe ümbruses ja pidin seda isegi pikemaks venitama, kuna muidu oleks lihtsalt jooks liiga lühike tulnud. Ulme oli selliseid numbreid näha ja andis kõvasti julgust juurde. 6:02 min/km, 152 bpm.

Laupäev: trennivaba. Samal ajal, kui kõik teised Rakveres Ööjooksul isiklikke murdsid, tegin mina kella 11st kuni 2 öösel tööd ja pildistasin ühe täispika pulmapäeva. Oli väga vinge pulmapidu, aga eks natuke see jääb mind kummitama, et sel aastal on poolmaratoni rekord uuendamata ja jääbki uuendamata, kuna maratoniga saab mu võistlushooaeg läbi (pärast seda tuleb mandliopp). Mis muud: lihtsalt kadedus. Poolmaratoni kadedus. Aga keegi peab ju ka raha teenima… Niigi olen sel aastal väga palju pulmi jooksuvõistluste tõttu pildistamata jätnud.

Pühapäev: fartlek. Kuna homme ootab mind ees üks pikkkkk jooks, siis täna õhtul lubasin endale veel ühe lühikese fartleki, et jalgu ellu äratada. Midagi pikka ja mahukat kohe pärast täispikka pulma teha ei jaksa, kuna jalad on ikkagi väsinud. Korra olen sama trenni juba teinud, peaaegu 3 nädalat tagasi. 10 min sörki alla ja peale ja vahepeal sellised lõigud:

• 5′: 4:58 min/km, 167 bpm
• 4′: 5:13 min/km, 165 bpm
• 3′: 4:58  min/km, 166 bpm
• 2′: 4:51 min/km, 168 bpm
• 1′: 4:27 min/km, 167 bpm

Peale igale lõigule sama palju, kui oli lõiku. Õues oli megatormine tuul, aga samas oli väga bad ass tunne seal Ihaste teel, pats tuules lendamas, alla 5:00 tempos lõike laduda. 😜 Pulsi sain seekord ka ilusti 170 peale ja ülespoole lükatud ja jalg üldiselt käitus päris eeskujulikult. Loodame parimat. Võrreldes eelmise korraga sain pulsi rohkem üles lükatud ja tempod olid palju korralikumad. 5:59 min/km, 156 bpm.

Sain selle 50 VO2maxi jälle kätte!

Kokkuvõttes:

Selline… huvitav nädal. Teistmoodi. Reis keeras asjad peapeale, aga vahel peab ju ka natuke elama. Tegelikult tunnen, et need mägimatkad tegid vastupidavusele vist ikka natuke head ka. Eks lõplik tõde selgub juba vähem kui 3 nädala pärast. 😳

Uus nädal algab homme kohe ühe väga pika 3-tunnise jooksuga. Ma olen natuke mures jooksu ajal joomise suhtes, sest mul pole kedagi rattaga “saateautoks” kaasa võtta ning veepudeli näpuotsas tassimisest ma ka eriti sillas ei ole. 🙄 Kavatsen korrata eelmise aasta plaani ehk joosta ca 15 km Lähte suunas, käia vajadusel bensukas WC-s (ja osta sealt vett? kas pean 1,5 tundi joomata vastu, kui ees on veel sama palju?) ja siis joosta sama tee koju tagasi. Loodan ainult, et jalad vastu peavad – valuvaigisti toel ma küll joosta ei tahaks, siiani pole ma seda üheski trennis ka teinud. Ehk tassin siis vöökotis mingi pisema veepudeli ka endaga kaasa…

Järgmine nädal ongi viimane tõsine treeningnädal enne maratoni. 😶 Siis läheb koormus juba vaikselt alla, pikki jookse enam ei tule, Jaansoni jooksul saab natuke vormi testida, süsikad nädal enne peale ja maha laadida ning siis: it’s showtime! Juba maratonile mõeldes tuleb närv sisse – tahaks veel valmistuda, treenida, joosta ja maagiliselt need üleliigsed 3–4 kg maha raputada, mis sel aastal ei õnnestunud…