Sellest võistlusest ei olegi midagi väga pikalt rääkida. Põhimõtteliselt koosnes kogu rada minu jaoks kahest osast: esimesed 10 km, kui sain eesmärgiks seatud tempot teha, ning kõik pärast seda hetke, kui mul pilt tasku minna tahtis.
Hommik algas nagu ikka: hommikusöök (moosiga kaerahelbepuder) vara sisse, auto ja bussiga Tartust Elvasse ja sealt Otepääle. Kohal olime juba kell 9.50, seega oli meil üle tunni aja, et mitu korda vetsus käia, niisama tšillida ja jutustada ning väike soojendus (jooks, jooksuharjutused ja võimlemine) teha. Aeg läks väga ruttu ning oligi käes hetk stardikoridori minna. Valisin eelviimase koridori, ennustatava lõpuajaga 2 h 11 min – 2h 25 min. Stardipauk kõlas täpselt kell 11.
Algusmeetrid olid ülerahvastatud, aga üldiselt saime siiski päris kenasti stardist minema. Olin kahe jooksukaaslasega end gruppi võtnud ning plaanisime tempot hoida 5:45–6:00 vahel, et sihtida lõpuaega 2:15–2:20. Endale üllatuslikult ei kihutanudki stardist minema ja ei pannud endale esimese kilomeetriga põntsu. Tegelikult oli juba algusest peale raske: tõus tõusu järel, päike pähe lõõskamas ning ühtegi metsavaheteed ega puuvarju ei paistnud kuskil. Langustel sai küll natuke taastuda, aga üldiselt tagantjärele vaadates oli pulss kogu aeg kõrge (võistluse ajaks peitsin pulsi ekraanilt ära). Juba kuuendal kilomeetril tundsin, et mul on raske. Kahtlesin, kas pean selle tempoga lõpuni vastu.
Mingil hetkel jõudsime lõpuks metsavaheteele, kus puud varju pakkusid. Enesetunne aga eriti paremaks ei läinud. Üritasin ikka oma tempogruppi hoida ning mitte neist eriti maha jääda. Kuni 11. km alguseni (või oli see 10. km lõpp?).
Siis lõi mul järsku silme eest pildi värisema. Kõik oli kuidagi udune ja segane. Jäin automaatselt seisma ning sellise enesetundega seismine ja kõndimine oli ainus mõistlik tegu. Mul oli tõesti tunne, et nüüd läheb pilt tasku ära, kukun sinna kraavi ning sõidan finišisse kiirabiautoga. Peatusin, pilt selgines ning hakkasin vaikselt kõndima, siis sörkima. Süda oli ka kuidagi paha. Kaalusin pikalt, kas julgen üldse geeli võtta, aga igaks juhuks ikkagi võtsin ühe IsoGeli. Õnneks ei põhjustanud see mingeid komplikatsioone. Umbes kilomeetri pärast tuli joogipunkt, kus sain endale mitu topsi külma vett pähe (ja kõhtu) kallata. Mu keha oli tulikuum ning see külm vesi aitas. Võib-olla isegi liiga palju, sest mingil hetkel tekkisid mul külmavärinad, mis õnneks mööda läksid, aga siis hakkas jälle nii palav. Samuti oli mul raja esimesel poolel janu, joogipunkte oleks võinud tihedamini olla.
Päike, soojus ning mina võistlustempos jooksmas lihtsalt ei sobi kokku.
Edasine teekond kulges lihtsalt mingis omas tempos. Pulss oli aga jätkuvalt ikka kõrge ning enesetunne kehv. Vaikselt hakkas muidugi natuke parem, sest joosta ma ju ikkagi sain. Tõuse võtsin aga kõndides, sest ma tõesti kartsin, et jälle juhtub midagi, sest pulss hüppas igal tõusul ülespoole. See “pilt läheb eest” hetk oli ikka väga hirmus. Isegi Olümpiajooksul, kus oli samasugune päike, aga 15 kraadi kõrgem temperatuur, ei kogenud ma midagi sellist. Ma mõtlesin korraks katkestamisele, aga see mõte läks õnneks ruttu ära.
Igal juhul oli mul sellest koledast hetkest alates veel 13 km joosta. Kuskil 11 km enne lõppu püüdis mu kinni jooksukaaslane Liisi, kellega otsustasime koos lõpuni minna. Tundus, et ka tal oli väga raske. Tema elukaaslane pakkus meile veel vahepeal juua, mis oli väga tänuväärne tegu. Vahepeal möödus meist veel grupikaaslane Maria, aga tema tempoga ma kaasa minna ei suutnud. 2 joogipunkti läbisime koos Liisiga, aga 3 km enne lõppu jäi ta minust maha. Mul oli ikka väga halb tunne ta maha jätta, aga läks nii…
Lõpp oli ikka raske. Lootsin, et mingi lõpuadrenaliin tuleb sisse. Ei tulnud. Elu aeglaseim poolmaraton: minu kella järgi kuskil 2:18 peal. Sealt oli veel üle 2 km minna. Vaikselt tiksusin ning üle finišijoone jõudsin ajaga 2:33. Olin nii õnnelik, et see piin otsa sai ja isegi naeratasin finišis, mille fotograaf kavalalt pildile püüdis. 😀
Finiš. Umbkaudu 15 minutit hiljem, kui oodata oli. Mingi ime läbi polnud ma aga üldsegi kurb või väga pettunud. 🙂 Mul polnud sellel rajal mingit rekordit murda, sest jooksin seal esimest korda, ning pärast seda hirmutavat hetke 10. km lõpus olin ma õnnelik, et jõudsin omal jalal finišisse.
Nagu paljudelt kuulsin, siis oli see raske võistlus. Nii mõnedki trennikaaslased polnud oma ajaga eriti rahul. Mina ei treeni maastikul ju peaaegu üldse ning ega see võistlust just kergemaks ei teinud. Seekord läks siis nii. Hiljem käisin veel Marise ja Mariaga Auras saunades ja mullivannis taastumas. Ütlesin neile, et mind juba häirib see, et mu ülihalb aeg mind ei häiri. 😀 Igal juhul tore, et mu tuju ei langenud. Alles kolm päeva enne võistlust Cooperi testil sai see hea jooksja tunne kätte saadud ja see loeb mulle (eriti eesootavaid võistlusi silmas pidades) rohkem kui see üks võistlus.
Küll need minu ajad veel tulevad. Pole lihtne kevad olnud, ilmselt olen oma kahe jooksuaine ning teiste trennidega keha lihtsalt ära väsitanud ja segadusse ajanud, aga ma sain lõpuks selle õige jooksutunde ja meelestatuse kätte. Oleks veel mind pikka aega kummitanud tõeliselt kehva meeleoluga sellise ajaga lõpetanud… Ma kahtlen, kas ma siis üldse ühelegi võistlusele enam kippunud oleks. Aga nüüd on positiivsus naasnud. Kuna kevad pole olnud eriti ideaalne, seega järelikult sügis ja maraton peavad ju suurepärased tulema, eks? 😉
Järgmisel päeval andsid jalad, eriti sääred ja Achilleused ning vasak põlv väga korralikult tunda. Seljalihased ja puusapainutajad olid päris valusad. Võistlusjärgsel ööl valutasid põlved, palju allamäge jooksmist ei ole nali. Samuti leidsin oma jalgadelt täiesti uue koha pealt (teate küll seda nukki, mis siseküljel enne varbaid on?) villid, paremal oli vill pisike, aga vasakul üpris suur. Ilmselt jalad alles harjuvad uute tossudega. Kuna ma sõin võistluspäeval tavapärasest vähem, sest isu lihtsalt polnud, olin päevaga kaotanud 1,4 kg (ilmselt tuleb see aja jooksul tagasi, kuna enamik kaotatust oli vesi). Tavaliselt on mul pärast pikka jooksu, eriti võistlust, kõht kogu aeg tühi. Ilmselt see kuumus/peaaegu kuumarabandus/peaaegu päikesepiste pani kehale põntsu, sest pärast finišit oli mul üpris halb enesetunne ning isegi supp ei läinud alla. Ainult janu pole ma siiani kustutatud saanud, kuigi olen liitrite kaupa (mineraal)vett joonud. Keha andis igast otsast märku, et läbitud sai üks füüsiliselt väga raske võistlus.
Vaheajad:
- Kirikuküla (5,3 km): 31:50 (koht: 1565)
- Paluveski (11 km): 1:07:30 (1593)
- Ketneri (15,6 km): 1:38:40 (1626)
- Sassi (19,6 km): 2:08:07 (1643)
- poolmaraton (21,1 km): 2:18:51 (1636)
Kokkuvõttes:
- Aeg: 2:33:49 (neto: 2:33:07)
- Tempo: 6:31 min/km
- Keskmine pulss: 171 bpm
- Maksimumpulss: 182 bpm
- Kulunud kalorid: 1498 kcal
- Koht: 1633 (1839-st)
- Koht naiste seas: 375 (494-st)
- Koht vanusegrupis: 189 (251-st)
PS! Veel saab valida Eesti parimat spordiblogi. Minu oma on ka valikus olemas. 🙂 Hääletamiseks kliki SIIA, otsimiseks Ctrl+F ja healthymargit.com ning siis kliki lehe all “Saada”.
Nourish, Train & Flourish 