Spordijutud – Lehekülg 317 – Nourish, Train & Flourish

Tartu Kevadjooks 2015 (10 km)

Published on 21. mai 2015 by Margit Partei2 kommentaari

Kuigi selle aasta eesmärk joosta 10 km alla 55 minuti jäi täitmata, siis kokkuvõttes peab isikliku rekordi parandusega väga rahule jääma. Eriti arvestades seda, et kõigest 7 päeva varem sai 23,4 km võistlusel kõva pingutus tehtud.

(Pean vabandama ka, et minust ühtegi in action fotot pole, aga ma tõesti pole kuskilt mingit head pilti leidnud. Küll on silmad kinni, küll jalad ära lõigatud, küll midagi muud viga. Pani keegi tähele, kas CEPi Mallor Malmre oli kuskil pilte tegemas? Nende FB lehel pole veel midagi üleval. Sealt äkki saaks kunagi midagi head…)

Hommikul oli võistlushommikule ebatavaliselt uni väga magus ning hiline äratus kell 9 mõjus nagu külm dušš. Puder banaaniga kõhtu, jalad tunnikeseks diivanile ning kella 11 ajal hakkasime juba stardipaika minema. Ehk siis 5 minutiga olime korterikaaslasega kohal. 😀 Õues mõnusad 11 kraadi, päikesepaiste ja kuigi ma oleks pilvi eelistanud, siis ilma üle kokkuvõttes nuriseda ei saa. Väga hea jooksuilm. Lühikese riietusega oli väga paras võistelda.

Pärast stardimaterjalide kättesaamist panime asjad ühte täiesti tühja TYSKi riietusruumi ära (klubiliikmete rõõmud) ning saime tänu sellele vältida WC-järjekorda. Hakkasime vaikselt sisehallis soojendust tegema: kerge sörk, jooksuharjutused ja 2 kiirendust. Uskumatu, aga kiirenduste ajal tundusid jalad väga kerged olevat ja justkui lendavat. Ma olin VÄGA heas mõttes üllatunud, sest veel reedel olid jalad ikka suhteliselt kehvas seisus. Mu jalad vist polegi ennast selle aasta jooksul veel nii hästi tundnud. 🙂 Aga mul hakkas jube palav. Mõnus oli õue saada. Ilm oli tõesti mõnus jooksmiseks. Sain koha 2. stardigrupis sisse võtta ning starti ootama hakata.

Mina ka kuskil seal tagapool udukoguna. 😀 Foto: A. Luud (Õhtuleht)

Tagantjärele vaadates sai ikkagi stardist liiga kiiresti minema tuhisetud. Proovisin end tagasi hoida küll, aga seekord veel ei õnnestunud. Tuttavaid nägusid oli ikka meeletult, patsutusi ja tervitusi muudkui tuli ja tuli, nii rajalt kui raja äärest. Aitäh kõigile, kes tuju heaks tegid! 🙂

Mingi hetkel 2. kilomeetril tundsin, et kõhus hakkab pistma. Eks see kiirem alguse tempo vist kõhule head ei teinud. Ignoreerisin valu ning õnneks andis kõht järele. Kuskil 3. km peal jooksid minust mööda liidrid Mukunga ja Fosti, kellel oli juba läbitud umbkaudu 7 km, ning siis tekkis mul tunne küll, et olen juba terve igaviku teel olnud. Imelikul kombel tundsin, et mul on seljalihased valusad (millest, ei tea). Õnneks edasised kilomeetrid möödusid kiiremini. Joogipunktidest haarasin vett, et ainult suud loputada, sest suu muutus kuidagi väga kuivaks. Janu sellise lühikese maa peal väga tekkida ei jõuagi, kui ilm normaalne on. Paar väikest lonksu vist kokku jõin. Märkamatult oli 7 km läbitud ning selge, et 55 minuti eesmärki ma täita ei saa. Keskmine kiirus oli 5:37 min/km ehk olin eesmärgist maas ligi minut. Oleksin pidanud iga järgneva kilomeetri jooksma tempoga 5:13, et 55 minuti sisse mahtuda, aga seda ma endast sellel hetkel enam välja pigistada ei suutnud. Isikliku rekordi nimel olin aga valmis veel 3 km anaeroobses vastu pidama ja endast parima andma.

Sõna otseses mõttes kogu aeg punases! Varem olen sellist pilti ainult 2014. aasta Novembrijooksul näinud.

500 m enne lõppu jooksis mu suusatajast kursusekaaslane minust mööda. Eelmisel aastal möödusin mina temast Elvas, nüüd tema minust Tartus. Umbes samal ajal vaatasin selja taha, sest olin eelmisest aastast õppinud, kui jooksukaaslane Maria minust finišisirgel möödus. Nägin seal Kairet ning pingutasin siis elu eest. 😀 Kuulsin, kuidas ta hingamine muudkui lähemale jõudis ning lõpusirgel panin enda viimased jõuvarud mängu ning kiirendasin. Jõudsin finišisse ajaga 56:49.

Isikliku rekordi üle olin muidugi väga rõõmus, samas natuke kurb, et 2 minutit püstitatud eesmärgist kehvemaks jäin. Aga isiklik rekord murdus, jalad tundsid end hästi ja see on tore. 🙂 Samas pulss oli ülikõrge, lõpusirgel sain kätte 187 bpm, ning pidin finišis isegi maha istuma. Panin endast kõik sellel võistlusel välja ning paremini enam suutnud ei oleks. Tegime rühmaga veel paar pilti ning oligi kojuminek. Õhtul sõin veel terve hunniku sushit, sest isiklik rekord oli väärt tähistamist.

Aeg: 56:49 (distants Garmini järgi 10,1 km) -> isiklik rekord
Keskmine kiirus: 5:41 min/km (minu kella järgi 5:37 min/km)
Keskmine pulss: 177 bpm
Maksimumpulss: 187 bpm
Koht: 716 (1078-st jooksjast, kepikõndijad välja arvatud)
Koht naiste seas: 245 (511-st) –> naisjooksjatest esimese poole sees 🙂
Koht N-vanusegrupis: 159 (319-st) –> jälle täpselt esimese poole sees

Tegelikult on meie äge tiim veel suurem, päris paljusid pole pildil.

Kokkuvõttes oli hea emotsiooniga võistlus. Poolmaratoni 2:00 plaanid selle võistluse põhjal tehtud järeldustega põhimõtteliselt vist kustusid, aga isikliku rekordi lootused on siiski alles, lähemalt kirjutasin juba selles postituses. Alla ma ei anna. Annan endast parima, nagu olen seda igal võistlusel alati teinud. 🙂

Mida järeldada 10 km võistluse põhjal poolmaratoni jaoks?

Published on 19. mai 2015 by Margit Partei10 kommentaari

Täpselt seda küsisin ma täna oma Pikamaajooksu kursuse praktikumis treener Harry Lembergilt, kui jutuks tulid pühapäevase võistluse tulemused ning vähem kui 4 nädala pärast toimuv Narva Energiajooks. Mida järeldada ühe võistluse põhjal teise jaoks?

Minu jaoks on järeldus väga lihtne: väga suure tõenäosusega jääb mu ihaldatud 1:59:xx ehk aeg alla 2 tunni seekord alistamata. Kuna ma suure tõenäosusega sellel aastal poolmaratoni üldse rohkem ei jookse, siis on kahju, kui üks selle aasta suurtest eesmärkidest täitmata jääb. Praegu jooksin ma 10 km täpselt alla 2:00 poolmaratoni tempos (umbkaudu 5:40 min/km) ning veel 11 km sellise pulsi ja enesetundega ma ju vastu ei peaks. Poolmaratoni ei joosta ju anaeroobses? Lemberg julges pakkuda, et kahe tunni lähedale suudaks ma joosta küll. Eks ma ise ka loodan, et vähemalt isiklik rekord 2:07:12 saab ikkagi uuendatud, aga kui keegi järsku poolmaratoni 1 km võrra lühemaks ei lõika, siis aega alla 2 tunni ei tule. Vähem kui nelja nädalaga, kuhu vahele mahub veel 142 km pikkune rattavõistlus (loe: läbimine), enam midagi palju paremaks timmida ei saa. Natuke (!) paremaks on võimalik saada, samas on piiramatult võimalusi teha valesid otsuseid ja enda jaoks poolmaraton untsu keerata.

Kuidas siis ikkagi poolmaratoni tempot valida?

Harry Lemberg julges pakkuda, et minu tasemega (= suhteliselt algaja) jooksja võiks oma 10 km keskmisele võistlustempole juurde liita 5 sekundit. Miks nii vähe? Kui olla selline aeglasem jooksja nagu mina, siis 10 ja 21,1 km võistlustempod ei peaks teoreetiliselt väga palju erinema. Kui olla kiirem jooksja, siis võiks igale kilomeetrile lisada 8–10 sekundit. Ehk kui ma läbisin Kevadjooksul 10 km ametliku keskmise tempoga 5:40 min/km, siis pooliku võiksin läbi joosta tempoga 5:45 min/km. Minu jaoks tundub see ikkagi üpris ulmeline; sama ulmeline kui Lembergi kunagine ennustus, et oleksin pidanud 10 km 50 minuti kanti jooksma (mida ilmselgelt ju ei juhtunud).

Kui järgida natuke turvalisemat strateegiat ning mitte riskida lõpus totaalse äravajumisega, võiksin ma Lembergi sõnul alustada tempoga 5:55–6:00 min/km ja soovi korral siis hiljem, poolmaratoni viimasel veerandil kiirust lisada. See plaan tundub mulle juba reaalsem (lõpukiirendusele ma lootma ei jääks…). Samas, SEB Tartu Jooksumaratonil suutsin ma seda tempot hoida ainult 10 km ning siis andis keha kiirelt ohumärgi, et lõpeta ära või jooksed ennast surnuks. Viimased 13,5 km oli puhas mõttejõul edasi roomamine (vähemalt sai mind muscle tugevamaks). Muidugi oleneb väga palju ilmastikuoludest: kui peaks jälle 20 kraadi või rohkem olema ning sellele lisaks veel päike, siis võin ma 5:55 tempo kohe ära unustada. Soe ilm, eriti kui seda pole sellel aastal varem praktiliselt olnudki, lihtsalt ei sobi mulle.

Poolmaratoni lõpuajad vastavalt keskmisele kilomeetritempole (arvutada saab SIIN):

5:45 min/km – 2:01:19
5:50 min/km – 2:03:04
5:55 min/km – 2:04:50
6:00 min/km – 2:06:35

Marathon100.com ennustab minu poolmaratoni ajaks 2:05:17–2:05:22. Eks on olemas igasuguseid kalkulaatoreid, valemeid ja metoodikaid, et 10 km aja põhjal poolmaratoni aega arvutada, aga kokkuvõttes on numbrid ja plaanid üks asi, päriselu aga teine. Teooria on oluline, aga praktikas ei pruugi kõik alati samamoodi minna.

Kindel on see, et kui tempo jääb aeglasemaks kui 6:02 min/km, siis jääb isiklik rekord alistamata. Meenutades, kui valusad mu jalad SEB Tallinna poolmaratonil rekordit joostes olid, siis tundub ikka täiesti ulme, et ma sellise tempoga 21,1 km vastu pidasin. Siis olid jalad kehvad ja muidu vorm hea. Kevadjooksul olid jalad väga head, aga vorm kehvem. Ilmselt olen viimastel kuudel lihtsalt treenimisega liiale läinud ning liiga vähe puhanud-taastunud. Ütlesin selle lõpuks välja, saate nüüd (kahjurõõmsalt) ütlema tulla, et told you so. 😉 Kvaliteet on olulisem kui kvantiteet.

Üldiselt ma tean, et peaksin nüüd viimased 2 nädalat enne Tartu Rattarallit jalgrattasõidule pühenduma, aga samas süda ütleb, et sellel nädalavahetusel on mul veel viimane võimalus enne poolmaratoni üks aeglane pikk jooksuots ära teha. Nüüd ma siis lõhestun siin kaheks: kas sõita rohkem rattaga, et Rallile toredam minna oleks, või tegeleda ikka jooksuga, et loota isikliku rekordi parandust. Jooksuvõistlusel on mul ajaline eesmärk, Rallil on ainult läbimise eesmärk. Samas on Ralli kestuselt ikka oma 3 korda pikem kui poolmaraton. Aga jällegi: ma tean teisigi jooksjaid, kes Rattaralliks eraldi ettevalmistust ei tee ning selle kenasti jooksutrennide baasilt ära sõidavad. Miks peaksin minagi erand olema? Eelmisel aastal registreerisin ma ennast Ralli lühikese otsale täpselt 2 nädalat enne võistlust ja selleks erilist ettevalmistust küll ei teinud. Tõsi, rattakilomeetreid oli kogunenud natuke rohkem kui sellel aastal ning distants oli poole lühem.

Kokkuvõttes: eks te siis nädala kokkuvõttest näete, kas minu selle aasta hädisele 350 kilomeetrile ratta seljas tuli palju või vähe lisa. 😉 Mis saab poolmaratonil: vot seda jään minagi pikisimi ootama.