Rubriik: Minust

25 suvalist fakti

Published on by Margit Partei14 kommentaari

Kuna mul on sellel nädalal pea postituse-ideedest täiesti tühi, siis tuleb hoopis selline suvaline meelelahustuslik postitus. 25. veebruar – 25 fakti – miks mitte? Kui tahad siin blogis kuulda ainult spordist ja/või toitumisest, siis võid julgelt selle postituse lugemata jätta. Ma ei solvu. 🙂

  1. Ma jumaldan üksinda kodusolemist.
  2. Ma ei kannata täielikku korralagedust. Väike korratus on OK, aga minu eluruumid, kapid ja riiulid peavad olema loogiliselt organiseeritud ja korras.
  3. Ma olen läbi ja lõhki maatüdruk ning linna kolisin alles 19-aastaselt.
  4. Lapsepõlves kasvatasime me küülikuid.
  5. Ma armastan eestlaslikku huumorit.
  6. Kui see oleks normaalne, siis sööksin ma hea meelega igaks toidukorraks erinevaid putrusid. Või pehmet sooja rukkileiba või ja soolaga.
  7. On vähe asju, mida ma ei söö, aga piimasupp on üks neist (kuigi minu isu teades sööks ma isegi seda, kui oleks nälga suremas XD ).
  8. Minu kõige vihatum õppeaine koolis oli kehaline kasvatus.
  9. Mu lemmikõppeaine oli matemaatika, kuigi esimeses ja teises klassis ei osanud ma seda üldse (siis miski järsku muutus 😀 ).
    Sellised naljad meeldivad mulle ka. :D
    Sellised naljad meeldivad mulle ka. 😀 allikas
  10. Ma teen pidevalt igasuguseid reisiplaane, kuigi mul puudub nende realiseerimiseks nii aeg kui ka raha.
  11. Väiksena meeldis mulle luuletusi kirjutada ja laulda enda väljamõeldud laule.
  12. Esimesel kahel aastal pärast Tartusse kolimist ei meeldinud mulle siin absoluutselt olla. Nüüd ma armastan Tartut. 🙂
  13. Minu pilt on olnud kahel korral Ida-Virumaa kohalikus ajalehes Põhjarannik, 7-aastasena tegid nad minuga mini-intervjuu teemal, mida meeldib mulle emaga koos teha. 😀
  14. Ainus asi, mille ma elus läbi olen kukkunud, oli esimene ARKi sõidueksam. Teisel korral sain ilusti läbi. 
  15. Ma olen elus 2 korda korralikult trepist alla kukkunud (see seletab nii mõndagi XD ).
  16. Ma räägin tihti liiga valju häälega.
  17. Ma ei salli kahepalgelisi inimesi ja hoian end neist võimalikult kaugele.
  18. Võimalusel üritan ma vältida seltskonnas poliitikast rääkimisest, sest elu on näidanud, et see on parim viis inimestega tülli minna. 😀
  19. Kui ma näen pagaritoodete letis riisitäidisega Karjala pirukaid, siis pean ma tõeliselt pingutama, et neid mitte osta, sest miski neis meeldib mulle üliväga. Sama kehtib odrakaraski kohta.
    Juba pilti vaadates neelud käivad… allikas 1 & allikas 2
    Juba pilti vaadates neelud käivad… allikas 1 & allikas 2
  20. Gümnaasiumiajal kogusin ma naljakaid kilde, mida meie õpetajad tundides pildusid. Kokku sai neid vist sadakond ning neist valmis 2 videot.
  21. Unenägudes näen ma väga tihti kõrgelt kukkumist, vett või kõrgelt vettekukkumist.
  22. 1992. aasta oli liigaasta. Ma olen enda peale natuke vihane, et mul ei õnnestunud sündida 29. veebruaril. Läks paar päeva nihu see arvestus mul emme kõhus. 😉
  23. Minu suguvõsas on halenaljakalt palju aprillikuus sündinud inimesi.
  24. 90% inimestest hääldavad mu perekonnanime valesti (panevad rõhu selle algusesse, mitte lõppu).
  25. Ma päevitun üpris kergesti ning sporti tehes on see väga tüütu, kui juba pärast tunniajast trenni on mulle kõik varrukad ja sääred nõmedad randid tekitanud (first world problems).

Varem ilmunud: 50 Random Facts About Me

PS! Kui kellelgi on mingeid ettepanekuid või soove, millest ma kirjutada võiksin ja mida te lugeda tahaksite, siis andke palun kommentaariumis teada. 🙂

2×365 päeva uut elu

Published on by Margit Partei2 kommentaari

Täpselt 2 aastat tagasi otsustasin ma katsetada LCHFi lootuses, et äkki suudan ma paar kilo alla võtta. Ma ei osanud siis veel isegi ette kujutada, kui elumuutva otsuse ma vastu võtan. Tahtsin lihtsalt midagi katsetada, sest kaotada polnud ju midagi, peale kehakaalu otseloomulikult. Ma ei uskunud vist isegi, et kogu sellest asjast saab pikas perspektiivis elustiilimuutus. Pigem arvasin, et proovin selle uue kaalulangetusmeetodi ära ning kui see mulle jälle ei sobi, siis lähen tagasi oma vanade harjumuste juurde. Ma isegi ei korraldanud endale mingit “hüvasti hea söök” õhtut enne LCHFiga alustamist. Kaalulangetaja teab, millest ma räägin: enne uut dieeti tuleb ju vanu asju sajaga nautida. XD Lihtsalt ühel laupäeval tegin ma oma toiduvarud süsivesikutest puhtaks ning alustasin.

Mul polnud aimugi, et ma ei söö enam VÄGA kaua ühtegi teraviljatoodet, mida ma üle kõige armasta(si)n. Mul polnud aimugi, et möödub 2 vastlapäeva ühegi vahukoorekuklita. Mul polnud aimugi, et see meetod aitab mul jõuda normaalkaalu ning kaotada umbes 20 kg. Mul polnud aimugi, et normaalkaalu jõudmine on väga oluline tegur teekonnal spordiarmastuseni. Mul polnud aimugi, et mulle (või ühelegi teisele inimesele) päriselt võiks kunagi meeldida treenimine ning et ühel päeval mind ei huvita, mitu kalorit ma sellega kaotasin. Mul polnud aimugi, et vaid mõni päev enne LCHFiga alustamist ostetud TYSKi trennikaarti jäängi ma veel aastateks kasutama. Mul polnud aimugi, kui palju häid inimesi on võimalik leida spordiklubist. Mul polnud aimugi, et mu keha on suuteline jooksma poolmaratone ja läbima triatlone. Mul polnud aimugi, et kahe aasta pärast on mul selge eesmärk vabatahtlikult joosta ühekorraga 42 195 meetrit (või in fact, üldse kunagi kokku 42 kilomeetrit). Mul polnud aimugi, et ma hakkan kunagi sellest blogima, kuidas ma söön ja trenni teen.

Samas polnud mul aimugi, et esimesed kolm kuud vähendatud süsivesikutega elu on jäämäe ilus tipp. Mul polnud aimugi, et see meetod, mis siis tundus kord lihtne, kerge ja hea, võib mulle pool aastat hiljem tohutut peavalu põhjustada. Mul polnud aimugi, et ma satun isegi normaalkaalulisena oma keha ja mina-pildiga pahuksisse. Mul polnud aimugi, et kaalu langetades võin ma oma peas asjad sassi ajada. 

2 aastat tagasi polnud mul nendest ja veel väga paljudest asjadest mitte mingit aimdust. Null!

See teekond ei ole alati olnud lihtne. On olnud halba, kuid kordades enam head ja väga väga VÄGA head ning lausa suurepärast. Olgugi, et tagantjärele vaadates polnud nii radikaalne toitumismuutus võib-olla mõistlik, olen ma ikkagi tänulik, et see toimus. Ma pole kindel, kas ma oleks jõudnud siia, kus ma praegu olen, kui ma poleks neid esimesi kriitilisi 13 kg nii kiiresti (loe: 12 nädalaga) oma kehalt suhteliselt kergelt maha raputanud… Ma kardan, et seda kaalu aeglaselt langetades oleksin ma poolel teel loobunud. Tulemused motiveerisid mind edasi töötama. LCHFiga ma ei loobunud ja selle eest olen ma tänulik. Olgugi, et järgnes palju halba, olen ma siiski tänulik. 🙂

Inimesel, kes tahab samuti kaalu langetada ja/või oma elustiili tervislikumaks muuta, ei soovitaks ma ilmselt niimoodi pea ees tundmatusse vette hüpata, nagu mina seda tegin. Oleks parem enne teha palju eeltööd, konsulteerida spetsialistidega (arstid, treenerid, toitumisnõustajad, psühholoogid ja muud haritud paberitega nõuandjad) ning siis välja mõelda plaan. Plaan, mis on mõistlik ja jätkusuutlik. 

Mina nii ei teinud. Ma lihtsalt sukeldusin silmad kinni. Mul vedas. Või noh, vähemalt alguses ei löönud ma pead ära, kuid hiljem olen peadpidi vastu seina jooksnud küll ja veel. Eks olete isegi seda blogi siin lugenud ja pead vangutades mõelnud, et mida ta teeb. 🙂 Tagantjärele kas või Food Friday toidupäevikuid lugedes tuleb mul endalgi vahel hirm peale… Vigadest õpitakse.  

Aga ikkagi: risk tasus seda ära. Ma olen 100% õnnelikum kui 2 aastat tagasi ja see on see, mis loeb. 

the journey of a 1000 miles begins with a single step

Vahel öeldakse: just go for it! Või Nike ütleb: just do it! Nende jutus on iva sees, sest vahel võib see üks julge samm muuta kogu su elu.