Ülikool – Lehekülg 5 – Nourish, Train & Flourish

Tänulikkus

Published on 21. detsember 2015 by Margit Partei6 kommentaari

Laupäeval hakkasin mõtlema sellele, kui uskumatult õnnelik neiu ma tegelikult olen. 🙂

Reedel sai selle semestriga selleks aastaks ühele poole, eeldusel, et kõik eksamid õnnestus positiivsele tulemusele teha, siis on minu kirjutada veel üks projekt ning SUUR magistritöö. Kui kõik õnnestub, peaksin juunikuus ‘korralikult’ kõrgharituks saama. Jah, tööd on veel palju teha, aga teadmine, et see meeletult raske semester, kõige raskem terve elu jooksul, on põhimõtteliselt seljataga, on ikka kuradima hea tunne. JÕULUVAHEAEEEEG! 🙂

See tähendab, et lõpuks ometi on mul aega rohkem oma kallite inimestega veetmiseks. Laupäeval tšillisin oma kursusekaaslastega, keda nüüd mõned kuud enam ei näe, sest kõik sõidavad oma koduriikidesse tagasi. Samuti saabus jõuludeks koju minu parim kursakas Laura, kes veedab aasta Konstanzis vahetusüliõpilasena. Nii tore oli jälle kursusega koos midagi mõnusat teha, mitte ainult õppida. 😀 Edasi kohtusin veel ühe oma parima ja kauaaegseima sõbranna Triinuga, keda tean juba lasteaiast saati. Nii mõnus oli jälle näha ja jutustada.

Werneri chai latte ja forellitort. Njomm!

Tundub, et kõik mu head sõbrannad on Saksamaale koondunud ja nüüd korraga Eestisse tagasi jõudnud. 😀 Nimelt lähen homme Heidiga jooksma! Nägime küll augustis, mis pole ju niiiii ammu, aga siiski ikka igatsen temaga jutustamist ja sõbrannatamist ikka päris-päris palju. Blogi kaudu leida üks parimaid sõpru… Tasub ära küll see blogimine. 😉

… seda enam, et just tänu blogile ristusid minu ja härra Jooksja teed. Ma ei hakka oma eraelu siin blogis pikemalt lahkama, aga seda pean küll ütlema, et ma poleks kunagi uskunud, et keegi mind nii õnnelikuks teha suudab. Härra Jooksja = täielik jackpot. Millega ma ta ära teeninud olen? 🙂

Eile (ja tegelikult ka täna) tegelesin aga hoopiski millegi põnevaga… Nimelt vahetasin selle aasta sees juba teist korda elukohta. Kolisin ühest megamõnusast Tartu korterist teise. Raske sõnadega väljendada, kui rahul ja õnnelik ma praeguse kodu ja olukorra üle olen. 🙂 Ootamatult kukkus sülle nii hea pakkumine, millest ei saanud lihtsalt keelduda. Algas jälle uus peatükk minu elus. Nii põnev!

Seal mõnusas Ülejõe korteris veetsin 9 toredat kuud.

Varsti ongi jõulud. Lund küll pole, aga kuna kõik ülejäänu on lihtsalt nii hästi, siis see mind isegi ei häiri. Kolmapäeval sõidan Itta vanematekoju ära. Olen seal viimase 4 kuu jooksul kokku vast paar päeva viibinud. Igatsen neid. Perega on mul samuti vedanud. Meeletult.

Mul on nii paljuga vedanud. Olen ju õnnega koos? On põhjust väga palju üle tänulik olla.

Kui nüüd blogi põhiteema ehk spordi juurde lõpuks jõuda, siis see on vist osa mu elust, mis natuke metsapoole kisub. 😀 Kõik ei saagi ju 100% hästi olla, kuskil peab olema see tõrvatilk meepotis. Nimelt pole ma jätkuvalt veel 100% terve, see parem põlv annab endast ikka aeg-ajalt märku. Kui arvestada, et laupäeval peaks 47 km jooksma-kõndima (Pekist Priiks jooksumatk)… Siis see arvestus ei klapi nagu kuidagi. Pean veel mõtlema, mis ma ikkagi täpselt teen. Kas minna ja kui minna, siis kindlasti varuvariant juurde mõelda, kuidas vajadusel katkestada. Eks vaatab, mis saab.

Aga kokkuvõttes naudin ma praegust aasta ilusaimat aega ja olen tänulik kõige üle, mis mind nii õnnelikuks teeb. 🙂

Stressist, üleväsimusest ja une(tu)sest

Published on 6. november 2015 by Margit Partei7 kommentaari

Ma hakkan ennast juba kordama, aga tere jälle üle pika aja. Lõpuks jõuan ma mingeid muid mõtteid kirja panema, mis pole trenninädala kokkuvõte. Kuidas ma jõuan? Kas elu hakkab lõpuks maha rahunema?

Ei ja jah. Töökoormus ja stress on tegelikult meeletu. Tahaks kogu selle koorma all vaikselt katki minna. Kuidagi olen aga jõudnud sinna faasi, et saan aru, et ma ei saa end hulluks mõelda, muretseda ja töötada. Ma lihtsalt tundsin, et pean tuurid maha võtma, volüümi vaiksemaks keerama ja asju rahulikult oma tempos ajama. Kui mingid asjad saavad poolikult tehtud, siis saagu. Kui mingid asjad jäävad natuke tegemata, siis… jäägu. Põhiline on kõik miskitmoodi-kuidagi ära teha, olgu siis teiste abiga või mingeid x-imemeetodeid kasutades. Üritan praegu tegeleda asjadega, millest mu jõud üle käib ja mõned murekohad olen väga mugavalt (lähi)tulevikku lükanud. Ma tean, et lähen detsembri lõpus ja jaanuaris selle tõttu ilmselt natuke/palju hulluks, aga praegu olen ma nõus sellega leppima. Sest siis jään ma vähemalt praegu ellu ja saan mingi osa asju tehtud, selle asemel, et murduda ja kõik haledalt feilida.

Keeruline mõistujutt, ma tean. Ma ei taha siin väga suure suuga ja väga avalikult teatud asjade/teemade üle vinguda ja viriseda. Poleks päris õige ja eetiline ning ilmselt ei teeks ka mitte midagi paremaks. Ilmselt saate isegi aru, millest jutt.

Olen kuidagi jõudnud täiesti mitteminuliku suhtumiseni, et ‘kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab’, ‘saaks kuidagi läbi aetud’ ja ‘tulemus pole oluline’. See on nii mitte mina. Mina tahtsin alati olla kõiges parim. Mul oli suhtumine, et kui ma midagi teen, siis maksimaalselt hästi või üldsegi mitte. Nüüd on nii palju muutunud. Ma olen lihtsalt kogu aeg nii väsinud, võiks öelda, et täiesti üleväsinud. Mul on täielik motivatsioonipuudus üldse millegagi tegeleda. Mul on järsku nii ükskõik ja ma ei jaksa enam isegi stressata ja muretseda. Minu ideaalmaailm koosneks praegu ajast lähedaste inimestega, lihtsalt kodus, lihtsalt istuda ja olla ja teha mitte midagi. Mitte mõelda. Mitte planeerida. Minna lasta. Olla. Lihtsalt.

Ja magada. Viimasel ajal lisab minu väsimusele tuure uni. Õigemini selle puudus ja/või olematu kvaliteet. Täiesti ajuvaba. Oled nii väsinud, et artikleid lugedes ja kodutöid kirjutades vajuvad silmad kinni. Otsustad lõpuks võtta oma 5–6 tundi und ja magama minna. Nii, kui voodisse pikali saad, on uni läinud. Tšau-pakaa. Või: isegi kui jääd magama, siis terve öö näen ma mingeid valemeid, arvutusi, üldiselt ülikoolitemaatikat. Hell, ma töötan nüüd isegi oma unes, sest ärkvel olles ma lihtsalt ei jõua kõike tehtud. And that’s f*cked up. (Vabandage mu väljendust.)

Eks näis, mis mu uuest laissez-faire ehk minnalaskmise poliitikast välja tuleb. Ärge saage valesti aru: ma töötan, kohe päris-päris palju, ülikool peab ja on jätkuvalt prioriteet nr 1, aga ma ei kavatse end ribadeks kiskuda. Enam mitte. Mis kasu sellest on, kui ma varsti otsaga Raja tänava haiglas olen? Teen oma asju omas tempos. Töötunde tuleb nädalas korralikult, aga ma võtan aega, et teha süüa, koristada korterit, helistada emale, suhelda kallimaga, käia trennis ja magada päevas rohkem kui 5 tundi.

Elu tahab ju elamist?