Lõpuks ometi on mu keha ja mõistus vist ka aru saanud, et septembris pidavat kõik uus olema ja uue hooga edasi liikuma. 🙂
Algas kõik sellega, et ärkasin täna kell 8.30 äratuskella peale üles. Olin terve öö maganud nagu beebi ja ei ärganud kordki oma kõhuvalude pärast üles. Veel eile õhtul mu kõht tuikas korralikult ja suuri lootusi mul tänase päeva või trenni suhtes polnud. Eilne aeglane sörkjooks oli lühidalt öeldes katastroof, sest keha ütles mulle kohe, et ta on haige ja tahab puhata. Kokku vaevlesin kõhuvaludes umbes 48 tundi (ainult trenni ajal valusid polnud) ja 2 ööd magasin väga halvasti. See andis tunda ka trenniaegses pulsis. Täna oli aga kõik halb nagu käega pühitud. Jess!
Hommikul oli ka söögiisu tagasi ja kaerahelbepuder kadus kõhtu nagu nipsti. Päike paistis, õues oli soe ja isegi minu lühike tee Oeconomicumi tundus kuidagi väga ilus. Tänane ainus loeng oli matemaatiline statistika. Ausalt öeldes on päris raske inglise keelele ümber lülituda, kui 3 aastat sai oskussõnad ja -väljendid eesti keeles ära õpitud. Loodetavasti aja jooksul harjun sellega ära. Õppejõud tundub igati tore ning esimeses tunnis meenusid varased teadmised. Aega läks, aga nad siiski tulid kuskilt ajusopist välja. Tõenäosusteooria pole mu tugevaim külg. Loengu lõpus tegi õppejõud meile väikse üllatustesti, et teada saada, kui palju me varasemast mäletame/teame. Oh issand. 😀 Alguses ei osanud ma ühelegi avatud küsimusele vastust kirjutada. Siis vaatasin õige/vale variantidega küsimused läbi, vastasin neile ja vaikselt meenus midagi bakaõppe 1. aastast. Vastused said ka avatud küsimused ja kodus järele vaadates said need vist isegi õiged. Uskumatu.
Kodus tegin igasuguseid muid toimetusi, kokkasin ja uurisin ka statistika õpikut. See ajas mind veidi segadusse ja on ikka palju rohkem advanced kui need lihtsad näited, mida loengus nägime. Eks homme saan rohkem asjast aimu. Pärastlõunal jutustasin ühe väga toreda neiuga kohvikus jooksmisest, koolist, blogimisest ja elust üldse. Mul on toredad blogilugejad. 😉
Õhtul läksin selle semestri esimesse Jooks Jõud Venitusse. Oeh, nii neetult hea oli! Esimest korda elus jäin ma trenni hiljaks. Kuidagi õnnestus mul liiga kaua uimerdada riietusruumis ja passida vetsujärjekorras ja jõudsin 2 minutit pärast poolt seitset fuajeesse. Juba olid ülejäänud läinud ja nägin neid kauguses edasi jooksmas. Tegin siis mõneminutilise kiirenduse ja jõudsin omadele järele. Pärast soojendust läksime staadionile, võimlesime, tegime jooksuharjutusi ja oli aeg intervallideks – viimane intensiivne kiirustrenn enne SEB-d. Kavas oli 4×1000 meetrit, vahele 600 m aeglaselt. Tempo 10 sekundit poolmaratoni tempost kiirem ehk mul 6:00 min per km. Tegelikkuses sai aeg enne otsa ja tegime ainult 3×1000 m, aga minek oli nii hea, et jooksime on 6-minuti-rühmaga intervallid ajaga 5:22, 5:36 ja 5:30 ning mu enesetunne oli täitsa hea. Olen väga rahul. Megahea trenn oli.
Kodus veel rullisin, sõin (toitumine on 100% normaalsesse rutiini läinud siin Tartus, I like!), võtsin mõnusa duši ja siin ma nüüd trükingi. Igati kordaläinud päev. 🙂
UPDATE: ilmselgelt vahepeal viisin end kurssi ka Obama visiidi kajastustega: kõnega, pressikonverentsi ja muude uudistega. Great speech, mister president.
Nourish, Train & Flourish 
