Rubriik: Reisimine

Neljapäev, 16. märts

Terve päev muudkui sadas vihma. Meil oli plaanis trennivaba päev ja mõttes oli kuskile sõita, aga kuna tervet Algarvet ja Hispaaniat oli vihm tabanud, siis ei hakanud me kuskile minema. Käisime mitu korda ookeani ääres jalutamas (korra saime vihmast läbimärjaks kastetud), ostsime suveniire ja käisime sushi buffees söömas. Minusugusele sushifännile oli see muidugi taevalik koht. Enne õhtusööki ligunesin veel vannis ja tegin iluprotseduure. Natuke jama, et see päev nii vaikselt möödus, aga küllap oli ka sellist puhkust siis vaja.

Reede, 17. märts

Hommik algas ikka mõnusa söögiga ja siis jooksuga. Jooksime umbes 45 minutit (144 bpm, 7:03 min/km), tegime mõned jooksuharjutused ja kiirendused. Hiljem jätkasime rütmijooksudega: tegime 10, 15, 20, 25, 30, 25, 20, 15, 10 min rütmijooksud 30 sek kõnnipausiga. Tempo oli korralik, 3:30 ja 4:00 vahel ja võttis võhmale küll. Jooksime natuke peale, tegime veidi ÜKEt, hüppasime korraks ookeanisse ja oligi trenn läbi.

Pärast pesus käimist rentisime jälle rattad ja kimasime Vila Real de Santo Antoniosse. Sealt istusime pisikesele laevale ja 15 minutiga olime juba üle jõe Hispaanias (ja teises ajatsoonis). Linnal nimeks Ayamonte. Esimese asjana otsisime söögikoha, millega hullult joppas: kõik toidud olid ülihead. Mina sõin miniburgereid. Njomm. Magustoiduks maandus kõhtu üks jäätis ka. Oih. 😀

Edasi käisime natuke linnas ringi. Huvitav, kui erinevad kõik need linnad on, kus me käinud oleme. See linn meeldis mulle kõige rohkem. Kuidagi armas ja kodune. Mõnus.

Istusime viimasele praamile ja sõitsime päikeseloojangu ajal Portugali tagasi. Rattasõit oli mõnus ja süda laulis sees. Kahju oli ka: ikkagi viimane õhtu Monte Gordos.

Õhtune taastav jooks jäigi mul tegemata. Läksin hoopis juba peaaegu pimedas ookeanisse ujuma. Täiesti uskumatult lõõgastav oli. Aga kahju oli sellegipoolest: miks see laager juba läbi peab saama?

Laupäev, 18. märts

Hommikul hakkas kõik viltu vedama, sest mina olin äratuskella kogemata seadistanud tööpäevade peale, seega 6.30 äratuse asemel ärkasime hoopis 7.23. Feil. Hommikujooksule seega ei saanudki minna. 😦 Sõime viimase superhea hommikusöögi, pakkisime viimased asjad kokku (miks sama hulk asju enam kohvrisse ära ei mahu?) ja kõmpisime bussijaama. Kell 9.55 alustasime 5-tunnist sõitu Lissaboni suunas. Tee oli ilus ja mägine, aga kurbus oli südamesse tikkumas. Puhkus hakkas läbi saama.

Lissaboni saabusime kell 15. Viskasime kiirelt asjad hoiukappi, käisime kõrvalmajas expol ära (see oli kohe Oriente bussijaama vastas). Expo oli suhteliselt pettumust valmistav. Ei midagi suurt ja võimast nagu Valencia maratonil. Saime oma numbrid, ajakirja ja spordisärgi (ma valisin maika) ja hakkasime näljastena tagasi linna liikuma.

Siis hakkas trall pihta. Saabusime Lissaboni kahe erineva bussiga 45 min vahega ja seega esimene punt sai võtmed enda kätte. Meie aga tulime expolt enne neid ära (mis oli viga). Lõpuks ikka saime kinnitust, et korteriomanik, kus ööbisime, saab meile ukse avada. Kahe metrooga jõudsime õigesse linnaosasse ja sealt oli 700 m jalgsiminekut korterisse. Aga: see tähendas üle poole tee kõrgeid treppe mööda ronimist. Kohver käes ja seljakott seljas. Puistasin ikka mõned ropud sõnad ja lõpuks jõudsime kohale, ise näljased ja väsinud. Kell oli vist juba 17.30. Panime asjad ära ja läksime linna (uks oli õnneks snepriga) sööki otsima. Lõpuks leidsime ühe koha, kus ka köök juba avatud oli ning ka pastat pakuti. Valisime sellise roa, kus kahele inimesele pakutakse 3 sorti pastat. Natuke vähe teda oli, aga see pasta oli üks parimaid, mida ma üldse kunagi saanud olen.

Käisime veel kiirelt poes hommikuks müslit ostmas, jõime veel palju vett (päeval jäime puhta vedelikupuudusesse) ja kell 23 tõmbasime end voodisse kerra ja jäime tuttu. Tõotas tulla palav poolmaraton väsimuse pealt. Milline rõõm. 😀

Esmaspäev, 13. märts

Hommikut alustasime rikkaliku hommikusöögiga ja mõttega, et varsti tuleb see nuumamine ära lõpetada. Edasi oli kell 10 trenni minek: alustuseks 40 minutit rahulikku jooksu (7:05 min/km, 141 bpm), siis mõned jooksuharjutused ja lõppu 7 mäkkejooksu. Võttis läbi ja jalad just maailma värskeimad enam ei olnud. Kohtasime korduvalt ka Treeningpartneri kolleegi ja püüdsime nad endaga isegi ühele pildile. Pärast trenni pistsime jalad külma ookeanisse (ilm hakkas just sellel päeval veidi pilvisemaks ja jahedamaks muutuma).

Ennelõunal rentisime 3€ eest jalgrattad ja sõitsime kõrvallinna Vila Real de San Antoniosse. Sõime lõunat (mis oli tõesti väga maitsev) ja lobisesime niisama. Käisime kohalikust Lidli toidupoest läbi ja hankisime natuke puuvilju ja muud kraami. Sõime jäätist ja kruiisisime Monte Gordosse tagasi. Tõesti ülichill lõuna oli. Peaks endale Tartusse ka linnaratta hankima.

Kell 17 suundusime trenni nr 2. Pulsi poolest oli jooks kerge, jalad olid ainult kanged. Jooksin umbes 40 minutit (7:26 min/km, 140 bpm) ja siis tegime hotelli katusel päevitusalal ÜKEt. Huh. Kui raske. 😀 Tegime mõned pildid ka ja siis oligi aeg pessu ja sööma minna. Toit oli muidugi jälle ülimaitsev, praegueks oleme saanud süüa nii veist, siga, mitutmoodi kala, kaheksajalga, parti, kana, ühesõnaga kõike. Seltskond hea. Õhtul libistati vaikselt jälle (s)portveini. 😀

Teisipäev, 14. märts

Hommik algas taaskord toreda hommikusöögiga ja jätkus laagri ühe raskeima treeninguga. Kavas olid pikad lõigud. Alustuseks jooksime 3 km vastutuult teise linna poole ja tegime mõned jooksuharjutused. Siis oli aeg lõikudeks: 3000, 2000 ja 1000 m kiiret, vahele 600-1000 m taastumist (sörki ja/või kõndi). Minul olid tempod ette nähtud vastavalt 5:20 min/km, 5:00–5:10 min/km ja 4:50–5:00 min/km. Kui selle ära jooksen, pidavat Lissabonis suutma 1:55 poolikut joosta. 😀

Üldiselt oli trenn edukas: 3 km lõigu jooksin 5:02 tempos (allatuult), 2 km tuli 5:20 tempos (tugevas vastutuules) ja 1 km allatuules jälle 4:49. Lõigud ei tundunud üldse nii pikad ja pulss püsis allpool anaeroobset. Super.

Pärastlõunal hakkas sadama, käisin vannis ja vaatasime filmi ning sõime apelsine. Njomm.

Lõpuks tuli päike uuesti välja, käisime veidi poodides suveniire vaatamas ja niisama rannas jalutamas. Mõnus pärastlõuna ühesõnaga. Õhtul jooksin eriti mõnusa ja kerge 6 km jooksu päikesepaistes (7:00 min/km, 145 bpm). Kõik oli super. Õhtu lõpetasime oma väga tühjadega kõhtudega õhtusöögilauas ja hiljem niisama tšillides ja Juventus-Porto mängu vaadates.

Kolmapäev, 15. märts

Hommik algas kella 7 äratusega ja 10 km jooksuga (7:26 min/km, 140 bpm). Jooks oli natuke raske, sest jalad olid konkreetsed pakud all. Umbes pool jooksu läks selleks, et kuidagi jalad liikuma saada. Tegin ka kõnni- ja lõdvestuspause. Lõpuks oli tunne juba päris okei. Ilm oli õnneks mõnus: tuul oli raugenud ja pilved varjasid päikest. Jooksmiseks väga hea ilm.

Lõunaks kavatsesime jalgratastega Hispaaniasse sõita. Google Mapsi järgi oli sinna 16 km. Saime piirist 3 km kaugusele, aga siis oleks pidanud lisaks kiirtee ääres sõitmisele (mida teha ei tohi) sõitma ka üle kitsa autosilla (mida teha ei tohi). Pärast arupidamist pöördusime tagasi Vila Reali, kust peaks saama laevaga Hispaania poolele. Selleni oli aga aega, meil olid kõhud tühjad, seega istusime hoopis sadamasse maha ja tegime lõuna. Tellisin mereannipaellat, sain kanaga paella, aga jumal temaga: kõht oli liig tühi ja ma ei viitsinud seal nendega vaidlema hakata. Maitsev oli. Sõitsime tagasi Monte Gordosse, sõime jäätist (ma pole jätsifänn, aga see Snickersi jäätis oli ülihea) ja läksime õhtusele treeningule.

Jooksin 5 km hästi rahulikult (7:23 min/km, 139 bpm) ja siis pidime ÜKEt tegema. Lõpuks aga jätsime selle ära, sest sääsed sõid nii meeletult. Ilmselt olen Eestisse jõudes kaotanud pooled oma lihased…

Õhtul ikka sõime (üllatus-üllatus) ja tšillisime ning kell 22 olime juba tudus, sest väsimus hakkab ligi tikkuma. Miks see aeg nii kiirelt kaob?

---

Laagri kilometraaž pärast 5 päeva ja 9 treeningut: 81,41 km