Kõik on vana septembrikuus?

Öeldakse ju, et kõik on uus septembrikuus. Minu puhul see aga sellel aastal küll ei kehti. Täna on minu elu viimane 1. september. Vii-ma-ne! Enam kunagi ei tähenda 1. september minu jaoks seda, et algab järjekordne õppeaasta. Kuigi ühest küljest on see suur kergendus, teadmine, et koolistress saab ühel hetkel otsa, siis teisalt tekitab teadmatus eesootava eel omakorda stressi, muret ja ebakindlust. Ma arvan, et iga (üli)kooli lõpetav inimene teab seda tunnet. Kas ma saan hakkama? Mis minust saab? Kas ma olen piisavalt hea? Olen ma õigeid valikuid teinud? Leian ma sobiva töökoha? Kas kõik läheb ikka hästi? Noh, ilmselt on igaüks mingil eluetapil neid tundeid kogenud ja neid küsimusi küsinud. Ärge tulge ütlema, et ma nende tunnetega üksi olen. 😀

Seniks, kuni aga kool veel kestab, peaks suutma end kokku võtta. Päris raske on sellest vacation-mode’ist välja tulla ja asjalikuks hakata. Kuna juunis ja juulis tegelesin ma praktika ja tööga, siis august oli põhimõtteliselt mu ainus ‘päris’ puhkusekuu. Puhkuse ajal oli aga nii palju tegemisi ja sündmusi, et see aeg lausa sulas mul käest nagu või kuumas ahjus või mina suvisel jooksuvõistlusel. Juba ongi september. Sügis. Kätte on jõudnud aeg teha to-do liste, osta kirjatarbeid, nühkida loengusaali tooli, veeta õhtud ja enamasti ka nädalavahetused õpikute taga, vahel soovida oma õppematerjalid põlema panna, mõelda magistritööle (!!!), hakata seda tegema (oh god why) ning lisaks kõigele sellele kooliga seotud jamale leida aega meeldivamate tegevuste jaoks, et ikka inimeseks jääda. Ma tean, et kuigi praegu tundub, nagu lained hakkaks pea kohal kokku lööma, on minus piisavalt seda tahet ja jõudu, et kõigega lõpuks ikkagi hakkama saada. Peab olema. Tagasiteed pole.

Osa eelmise sügise materjalidest.
Osa eelmise sügise materjalidest.

Ahjaa, maratonini on jäänud 11 päeva ja mõned tunnid. Kuna lubasin, siis millalgi tuleb postitus maratonistrateegia kohta. Millal täpselt, ei oska ma praegu öelda. Kui suur kirjutamis- ja analüüsimistuhin peale tuleb, siis ilmub ka postitus. Lihtne. Lühidalt kokku võttes: minu taktika on lihtsalt kuidagi ellu jääda.

Aga teate, kus mina olen?

Eile võtsin oma koti ja kohvri. Sõitsin lennujaama…

 Istusin lennukile… 

photo 2

 … ja lendasin. Siis istusin veel ühele bussile…

photo 3

 … ja jõudsin lõppsihtkohta. 🙂

Osad teist teavad seda panoraami juba eelmisest augustist. Nüüd resideerun mõned päevad Dresdenis, veedan aega oma parima long distance sõbrannaga, jookseme ja reisime ja oleme niisama lahedad 😀 . Does it get any better? Vist mitte. 😉

Blogimisest nii palju, et nädala kokkuvõte ilmub kindlasti, Food Friday mitte. Mingi pildipostituse teen ilmselt kunagi ka. Millal, on väga hea küsimus, sest pildipostitus eeldab enne piltide töötlemist ja see võtab omajagu aega. Kui igapäevaseid update‘e näha tahate, siis jälgige Facebooki ja meie Instagrame @mpartei ja @htarkpea. 😉

Esimene trenn koos on juba tehtud. Pühapäeval ootab meid ees aga minu maratoniteekonna kõige pikem ja ilmselt kõige raskem trenn. Jään ootama!

photo 4
Mäletate veel seda ilusat blondi neiut? 🙂