Rubriik: Muu

Allergia pulsivöö vastu

Published on by Margit Partei12 kommentaari

Teema on piinlik, aga ma väga loodan, et keegi trennisõpradest on sarnase asjaga kokku puutunud ja oskab mulle kuidagi abi enda. Tegelikult on asi nii, et ega ma väga täpselt küll ei tea, kas tegu on allergia või millegi muuga, aga ilmselt on pulsivöös siiski mingi probleem. Nimelt on viimased paar nädalat mul rinna all, täpselt seal, kus treeningute ajal pulsivöö asetseb, olnud mingi imelik punetus ja sügelus. Pilti ma sellest tegema ei hakka, kuna see näeb ikka päris kole välja. 😀

Alguses ma mõtlesin, et tegu on hõõrdumisega, aga selles asi ei ole. Kohendasin vöö suurust ja sellest ei muutunud midagi paremaks. Hakkasin vöö alla vaseliini panema, aga ikka mitte midagi. Varem pole sellist probleemi olnud, kuigi vöö on mul olemas ja kasutuses juba juulikuust alates. Ühegi poolmaratoni või pikema trenni järel pole vöö jätnud mu kehale ainsatki hõõrdumisjälge.

Siis leidsin vöö kummist osal, mis vastu keha on, mingi imeliku väikse mõra ja mõtlesin, et selles probleem ongi: ilmselt mingi aine, mis selle kummiosa sees on, tekitab ärritust. Leppisin juba sellega, sest et uut vööd ma küll veel ostma ei hakka ja parandada seda ma küll ei oska. Superliimiga ju ka nii peenele asjale (veel) ligi ei läheks…

allikas
allikas

Aga nüüd on asi veel hullemaks läinud. 😦 Hiljuti tekkis üks väga kole punane ja tundlik laik sellise koha peale, kus pole seda kummist osa ega kinnitust ega midagi taolist. Mehaaniline hõõrdumine probleem pole, selles olen üpris kindel. Aga kuidas see keemiline ärritus olla saab, kui tavalise tekstiiliga osa all on mingi hirmus laik? Olen ikka puhta hädas. Üritan vööd võimalikult vähe peal hoida, aga see ei tundu aitavat…

Ma siis mõtlesin siin, et äkki peaks peale iga trenni hakkama vööd pesupulbriga pesema. Praegu olen teinud nii, nagu kaasasolev õpetus näitab, et korra nädalas pesen hästi korralikult vöö pesupulbriga (masinas) ära ja pärast iga kasutuskorda loputan sooja veega ja seejärel kuivatan. Kui iga kord hakata pesupulbriga teda leotama, siis kauaks see vöö veel ühes tükis on? 

Kõige jubedam variant oleks muidugi see, kui vööl polegi midagi viga, vaid minu nahk on lihtsalt scumbag. 😀 Kas peaksin nüüd näiteks nädal aega ilma vööta treenima, et näha, kas probleem on üldse pulsivöös? Või peaksin hoopis dermatoloogile aja kinni panema? No ma ei teagi…  Ma ise ikka usun, et asi on vöös, sest niisama lambist ju täpselt vööalusel alal mingi jama välja ei lööks. Igal juhul tõeline peavalu on see küll.

Kas keegi on sarnast asja kogenud? Mida soovitaksid ette võtta?

Õnn on olla õnnelik

Published on by Margit Partei5 kommentaari

Viimastel päevadel olen ma lõpuks ometi suutnud jälle olla nii tohutult õnnelik ja rõõmu täis. 🙂 Tunnen ennast täpselt nii, nagu tundsin end aprilli viimastel päevadel, kui kirjutasin selle postituse, kus rääkisin sellest, kuidas mul on nii palju pinget ja stressi seoses kooliga, aga siiski suudan ma olla niivõrd õnnelik. Praegu tunnen end 100% täpselt samuti ja see meeldib mulle!

Sellel neljapäeval on mul tulemas järjekordne eksam mikroökonoomikas (kokku on selles aines semestri jooksul 3 eksamit ja 8!!! kodutööd). Ausalt öeldes olin ma eelmisel eksami eel ja ajal väga väga VÄGA närvis, seekord olen ma aga kuidagi liiga rahulik. See ajab mind mingis mõttes isegi natuke närvi, et miks ma ei muretse? Miks ma ei stressa? Miks ma ei närvitse? 😀 Ma ei tunne end selles aines absoluutselt kuidagi targemana või enesekindlamana, aga millegipärast pole mind veel selleks eksamiks valmistudes tabanud ärevus või meeletu pinge, mis tekitab “roniks küüntega seina mööda üles” tunde. Paar päeva on veel aega ja küll eksamil ülesannete lehte vaadates needki tunded tulevad. :/ Loodetavasti mitte, tõenäoliselt siiski.

Olen aga rahul sellega, et üldiselt suudan hoida meelt positiivsena ja tuju üleval. Pinge on suur ja stress on olemas, aga võrreldes semestri algusega on minus päris palju muutunud. Ma olen ise otsustanud olla õnnelik. Mina olen see, kes end meelestab mõtlema üht- või teistmoodi. Kui ma sisendan endale, et mul on koolis ikka nii raske ja paha ja ma üldse ei oska mitte midagi ja kukun kõigest läbi, siis… siis kas see aitab midagi? Korraks võib-olla on tore endast negatiivne emotsioon välja elada, aga mida rohkem ma endale seda negatiivsust sisendan, seda negatiivsemaks ma muutun. Seda kurvemaks. Seda rohkem pean taluma seda neetud ärevust. Seda ebasotsiaalsemaks. Seda…

Saate aru küll. 

Fotod:
Fotod: I. Avaste, K. Jahilo, erakogu

Ma olen õnnelik, et minu elus on trenn ja eelkõige jooksmine. Lisaks sellele, et olen leidnud nii palju uusi mõttekaaslasi ja sõpru, aitab sport mind muudes eluvaldkondades edasi ja innustab mind. Minu enese teod ja saavutused spordis innustavad mind ja ma suudan olla eeskuju iseendale. See kõlab nüüd võib-olla väga isekalt ja uhkelt ja ülbelt 😀 , aga nii ma tõesti tunnen. Ma sain hakkama oma elu muutmisega ja suunasin selle tervislikumale teele. Ma tegin sellel aastal läbi neli poolmaratoni ja ühe triatloni: 5 suurt võistlust 5 kuuga, juurde kamaluga väiksemaid. Veel vähem kui 2 aastat tagasi ei jõudnud ma isegi 2 kilomeetrit järjest läbi joosta! 

Kui mul on raske hetk ja näiteks mõni magistriaine tundub nii lõpmatult võimatu, siis ma mõtlen sellistele asjadele ja nendele täieliku rahulolu hetkedele, kus ma tundsin end paremini kui olümpiavõitja või maailmameister. Kui ma võtsin endale eesmärgiks joosta läbi poolmaraton, siis ma tegingi selle ära. Jah, mu teel oli igasuguseid raskusi (loe: vigastusi), aga kas ma lasin end sellel takistada? Ei! Kui mõni mikro õpiku peatükk tundub täielik hiina keel, kas see tähendab, et ma ei saagi kunagi oma ihaldatud magistrikraadi? Muidugi mitte! Väärt asjad ei tulegi pingutamata ise kätte. Vot seda peaks küll igaüks meeles pidama, kui elu vingerpusse mängib ja kannatuse piire tunnetama paneb. 😉