Rubriik: Jalgrattasõit

2 nädalat maratonini. Füüsiliselt halb hakkas, kui seda pealkirja kirjutasin. 😀 Hirmuuuus!

Esmaspäev: puhkus.

Teisipäev: jooks. Plaanis oli kerged 45 minutit jooksu. Midagi pikemat teha ei julgenud, sest pühapäevane pikk jooks oli südamele ikkagi omajagu koormav ja jalalihased andsid endast samuti häälekalt märku. Natuke pelgasin, et äkki on pulss jälle konstantselt 160 juures… Ilm oli ka omajagu lämbe, aga õnneks vähemalt poolpilvine. Proovisin hästi rahuliku tempoga peale minna ja pulss püsiski terve jooks alla 150. 🙂 OK, kui sillale minnes treppe jooksin, siis läks kõrgemale ka, aga normaalsel rajal 97% ajast oli kõik pulsiga korras ja ma ei pidanud isegi kõndima. Juhhuu! Nii tore. Tempo: 8:28 min/km. Pulss: 147 bpm.

Kolmapäev: puhkus. Õigemini istusin bussides ja lennukis terve päev. 😀 Sihtkoht: Dresden!

Neljapäev: jooks. Tegime Heidiga hommikul kell 6.20 ühe tunniajase ringikese Elbe jõe ääres. Kõik on nii ilus ja hea siin. 🙂 Ei olnud palav ka, umbes 17 kraadi ja hommikune päike. Uus pulsivöö lõpetas koostöö, sest pulssi 120–140 ma küll ei usu. Samas pühapäeval jälle töötas. Mis toimub? Keskmine tempo: 7:42 min/km.

Reede: puhkus. Käisime Prahas ja kõnnisamme tuli korraliku trenni jagu.

Laupäev: puhkus. Puhkasime Prahast. 😀 Tegelikult oli veel üks puhkepäev enne seda kõige pikemat jooksu väga vajalik.

Pühapäev: pikk jooks (3 h). Minu maratonitreeningute kõige pikem trenn langes Saksamaal olemise nädalavahetusele ja maailma palavaimale päevale. Nimelt lubati tänaseks Dresdenisse 33 kraadi sooja. Et suuremast kuumast pääseda, vedasime end Heidiga kell 7.30 ajal jooksurajale. Kuna mul oli vaja 3 tundi järjest joosta, siis Heidil ei jäänud eriti palju muud üle kui minuga kaasa tulla. 😀 Igal juhul, alustamise hetkel oli õues 17 kraadi ja tuulevaikus. Jooksu lõpus aga juba 27 kraadi ja tuulevaikus. Juba ainuüksi see fakt räägib kõnekalt, kui raskeks see lõpp läks.

Jooksu algus oli suhteliselt normaalne. Kehal läks oma hea 45 minutit, et korralikult üles ärgata ja meie pre-run toitu seedima hakata. Igal juhul oli suhteliselt normaalne joosta, sest liikusime osaliselt varjus, kraadiklaas ei olnud veel 20 kraadi ületanud, meil oli korralikult vett kaasas ja mingeid tõuse ka eriti teele ei jäänud. Rääkisime ja liikusime vaikses tempos edasi, vahepeal tegime paar selfiet ja sõime High5 geeli. 🙂 Täitsa mõnusad olid kõik esimesed 2 tundi ja suremise tunnet ei tulnud üldse peale.

Aga ega see asi nii roosiliselt ei lõppenud. Kuskil 45 minutit enne lõppu hakkas ikka meeletult raskeks minema. Jõudsime lõõskava päikese kätte, kraadiklaasil ’ilutses’ 27 soojakraadi, tuult polnud ja pulss ronis 160 pealt 175 ligi. (Pulss oli üldiselt… halb ja väga halb.) Üksi olles oleks ma vist 100 korda kõndima hakanud, aga Heidi ikka pushis mind korralikult edasi. Aitäh! 🙂 Et sellest pikast jooksust kasu oleks, peab ikka end natuke lõhkuma ja piinama ka. Maraton pole ju meelakkumine.

Igal juhul, kohe kui kellal 3 tundi ja poolmaraton täis sai (tempo: 8:30 min/km, pulss: 164 bpm), vajutasin mina stoppi ja istusin maha. Raske on seda täielikku väsimust isegi sõnadega väljendada. Jalad ja keha valutasid küll, aga kõige rohkem vatti sai sellel jooksul siiski mootor ehk süda. Minu õnneks on Heidi majas lift. 😀 Pärast pesu ja kerget puhkust sättisime sammud sushit sööma ja tšillisime niisama Elbe ääres. Hea päev oli.

… Ja homme pean ma koju sõitma. 😦

Kokkuvõttes: 6 h 23 min (neto: 5 h 16 min)

Mis ma siin pikalt ikka seletan. 🙂 Viimane ‘tõsine’ nädal sai nüüd läbi ja maratonini jääb ainult 2 (!!!) nädalat. Suht jube mõte. 😀 Ühest poolest ma ootan, teisalt aga kardan hullupööra. See vist ongi normaalne? Kuna trenni tuleb vähem tegema hakata, siis tuleb vaba aeg kulutada jaheda ilma välja nõidumisele. Sellise kuumaga nagu täna siin oli… ma ei taha isegi mõelda.

Fingers crossed meile kõigile, kes 2 nädala pärast võistlustules on.

Puhkenädal nr 4, mis lõppes võistlusega.

Esmaspäev: kerge rattasõit. Plaanis oli pikem rattaots, aga lükkasin selle edasi, sest päev oli pikk ja väsitav ning ei tahtnud pimeda peale jääda. Veeresime isaga tunnikese rahulikus tempos. Mul on tunne, et pulsivöö ei töötanud korralikult, sest minu jaoks 25 km/h tasasel teel sõita ja näha pulssi 100 bpm – pole eriti reaalne. Keskmised: 20 km/h ja 121 bpm.

Teisipäev: pikk rattasõit. Ei olnud eriti hea sõit. Halb ka polnud, aga hea ka mitte. Õues oli ligi 30 kraadi sooja ja kuigi pankranniku tugev tuul mõjus jahutavalt, siis oli jube raske vastutuult pressida. Tõstis pulsi üles ja viis kiiruse alla. Väsitas täitsa ära see sõit. Pulsivöö tundus normaalselt töötavat, ainult kahes kohas näitas korraks aiateibaid. Keskmised: 21,3 km/h ja 140 bpm.

Kolmapäev: puhkus. Saingi kinnitust sellele, et mu pulsiandur valetab teatud hetkedel. Tahtsin pikemale jalutuskäigule minna ja panin pulsika peale. Seistes näitas pulssi 177 bpm. 😀 Proovisin siis restartida ja sada imet kellaga teha, aga ei midagi. Võtsin vöö pealt ära ja kell näitas ikka samu numbreid. Ohjah. Lõpuks vahetas isa anduris patarei ära ja see parandas vea. Kahjuks pikemast jalutamisest sai lühike, sest härra Koer lihtsalt jäi pärast 1,5 km seisma, pani käpa üle jalutusrihma ja ütles, et temal on nii palav, et tema on nõus ainult koju minema. Läksime siis. Oli tõesti lämbe ja tuulevaikne ilm.

Pulss on vale, sest Garmin läks hulluks.

Neljapäev: jooks. Mõtlesin pärast jooksu veel keharaskusega ja hantliga jõudu teha (kükid, väljaasted, biits, triits, õlad, kõht), aga siis mulle meenus, et umbkaudu 48 tunni pärast peab võistlusel jooksma ja ei hakanud lihasvaluga riskima, sest pärast mitmeid nädalaid ühtegi kükki tegemata võib üpris kindel olla, et korralik lihasvalu on garanteeritud. Seega jäi plaani lihtsalt tunniajane jooks. Enne jooksu käisin veel jalutamas, et kindel olla, et pulsikell nüüd uue patareiga korralikult töötab. Töötas täiesti normaalselt. 

Jooksu saab aga kokku võtta nii: 🙂 🙂 🙂 . Justnimelt. Üle pika-pika aja lõpuks üks tõesti hea jooks. Peaaegu oleks õnnepisaraid nutnud. Esimesed 4 km ei suutnud oma silmi uskuda, kui tempo oli 7:50 kandis ja pulss pidevalt 145–150 peal. Isegi mõtlesin, et äkki kell ikka valetab, aga enesetunne ei valetanud: nii hea kerge tunne oli, et see pulss ei saanudki 160+ olla. Allatuult liikumine muidugi tegi asja kergemaks ka. Tõusudel ikka pulss tõusis, mis andis kinnitust, et kell ikkagi töötas. Juhhuu! 🙂 Viimased 3 km sain see-eest väga tugevat vastutuult trotsida ja pulss kippus kohe 160 ligi. Aga ma teadsin, et kui seda tormituult poleks, siis oleks pulss korras. Viimastel nädalatel oli ju 9:00 min/km (ja kõndimine) ja 155–160 bpm minu igapäevane statistika, aga nüüd oli vaja kõva vastutuult, et pulss 160 juurde läheks. No igal juhul olin mina selle jooksuga nii rahul. Teiste jaoks koledad numbrid, aga minu jaoks märk arengust. 🙂 7:55 min/km ja 153 bpm (enne vastutuult: 7:49 min/km ja 149 bpm).

Reede: puhkus.

Laupäev: Rakvere Ööjooks 5 km. NII TORE OLI! 🙂 Järgmisel nädalal pikemalt, esmaseid muljeid jagasin blogi Facebooki lehel. Halb uudis aga see, et Garmin hakkas jälle aiateibaid näitama.

Pühapäev: puhkus.

Kokkuvõttes: 8 h 36 min (neto: 4 h 52 min)

Maratonini jääb tänase päeva seisuga vähem kui kuu aega: 4 nädalat. Võtab seest kõhedaks, kui igalt poolt loed, et “nüüdseks on kõigil juba raskemad maratonitreeningud tehtud”, “pikad jooksud, mis said tehtud juuli lõpus,…” ja muud taolist juttu. Mina ainult vaikselt loodan, et äkki järgmisel nädalal saan aeglase pikema jooksu ära teha ning veel ühe ülejärgmisel nädalal… Et, noh, vähemalt midagi oleks värskelt tehtud ja kehale meelde tuletatud. Kevadel sai omajagu trenni tehtud, aga need viimased paar kuud on suhteliselt õnnetud olnud. 2 nädalat enne maratoni pikka jooksu teha on tegelikult juba liiga hilja, aga ma pigem valin selle 2 nädalat enne maratoni kui üldsegi mitte. Praegu jään ainult sellele lootma, et äkki kõik see töö, mida ma eelneva 2 aasta jooksul samm-sammult teinud olen, tuleb mulle kasuks. Kui aus olla, siis korralikku maratonitrenni ma ju teha saanud polegi. Jooksukilomeetreid pole just nii palju selle aastaga kogunenud, kui ma tahtnud oleks, aga siiski rohkem kui eelmisel aastal samaks ajaks:

Aga tegelikult polnud sellel nädalal väga vigagi. 🙂 Ma proovin nüüd vaikselt natuke rohkem jooksma hakata need 2 järelejäänud nädalat, kui veel võib midagi teha. Praegu on väga raske öelda, kas pulss on soovitust kõrgem sellepärast, et:

a. ma pole veel välja puhanud oma diagnoositud üleväsimusest,

või

b. ma olen juba välja puhanud küll, aga lihtsalt niigi kehv vorm on selle ajaga veelgi taandarenenud.

Igal juhul tunnen ma end paremini ning puhanult. Puhkeolekupulsi variatiivsus on samuti vähenenud (loe: see ei hüppa 10–15 lööki päevade lõikes) ning see on jäänud stabiilselt 50 löögi kanti. Seega ma arvan, et võin sellest recovery-mode’ist välja tulla ning ühe treeningkorra (jooksu) nädalasse juurde lisada. Tahaks juba rohkem ja pikemalt trenni teha. Kui jooksutossud vahepeal enda poole ei tõmmanud, sest jooks viis mu tuju kogu aeg alla, siis nüüd nagu tahaks juba rohkem kui 2 korda nädalas sussid jalga visata ja lihtsalt minna. 2 nädalat võiks nüüd nii proovida ning 2 viimast nädalat peavad nagunii jälle natuke kergemad olema. Pöidlad pihku!