Esmaspäev oli ko-hu-tav. Teiperi low carb osa tappis sajaga. Mul oli alates pühapäeva lõunast süda kogu aeg paha, iiveldus max.levelil ja energiat oli ümmargune null. Sellise enesetundega läksin tegema tugevat trenni, et keha glükogeenist absoluutselt tühjaks teha. Õnnestus. Vist. Jooksutrennis tegime intervalle: 400+800+1200+800+400 meetrit kiiresti, vahele 400 meetrit aeglast sörki. Plaanis hoida poolmaratoni tempot 5:40 min/km. Ausalt: väga raske oli, sest süsikatest tühjana tuli end mõttejõul edasi vedada. Sain kuidagi hakkama. Edasi BP94, et end täiesti tühjaks laadida. Jälle jube raske oli, aga esmapilgul uus kava ikkagi meeldis. Koju vedasin end nagu laipa.
Teisipäev oli puhkepäev.
Kolmapäeval kerge sörk JJV-s, peale jooksuharjutused ja mõned lühikesed kiirendused. Valetaksin, kui ütleksin, et kerge oli. Teiperi süsivesikute mahalaadimise viimane päev. Keha energiast tühi, pulss kõrge ja jube raske oli, isegi sörkides oli pulss 160. Vähemalt iiveldus oli taandunud inimlikumale tasemele. Viimane trenn enne poolmaratoni ning järgmisel päeval sain süsikaid sööma hakata. Milline rõõm!
Neljapäev ja reede olid puhkepäevad.
Laupäeval toimus Narva Energiajooks. Ma ei oska praegu veel selle võistluse kohta oma emotsioone kokku võtta. Finišis ma nutsin, siis fotopoodiumil ma naeratasin, kodus nutsin veel ja nüüd õhtul on lihtsalt tühi tunne. Võta siis kinni… Ma ise ka ei tea, mis mul viga on, et ma täna selline emotional rollercoaster olen.
Homme ehk pühapäeval puhkan, võib-olla rullin. Kuna mu vasak põlv on hetkel üpris liikumisvõimetu, siis eks näis, mis edasi saama hakkab.
Kokkuvõttes: 6 h 10 min (neto: 5 h 45 min)
Vot selline nädal. Mis edasi saama hakkab: ma tõesti ei tea. Mõtted on sassis ja keha on katki. Üks päev korraga – see saab mõnda aega olema minu moto.
Eile said need kauaoodatud ja paljuräägitud auhinnad siis lõpuks omanikeni toimetatud. Räägin kõigest natuke lähemalt. 🙂
Punast vaipa polnud, aga punane sein oli. 🙂 Foto: Sally Lepik
Vähe on neid päevi, kus ma viitsin küüsi lakkida, meiki teha, juuksed ilusaks seada (aitäh, Relika!) ja midagi viisakamat selga panna. Ma ei kannagi iga päev trenniriideid. Say whaaat? :O Aga neljapäev oli see päev, sest kui on oht, et pildid kuskile laiemasse meediasse levivad, siis pidi ju ennast inimeseks tegema. 😀 Tagasihoidlik ja lihtne välimus oli minu valik.
Tartust Tallinnasse pidin loksuma bussiga. Õnneks sõbrannal oli ka Tallinna asja ja saime koos sõita ja jutustada. Alles bussist väljudes märkasin, et kaalu- ja trenniblogijad Karmen ja Merlin olid sama bussi peal. Vähemalt oli Tartu Blogiauhindadel ilusti ja sportlikult esindatud. Tallinna Bussijaamas sain kokku Sally‘ga, kes on ka Tartust, aga pidi juba varem linnas asju ajama. Vähemalt sain kellegagi koos minna ning juttu ajada.
Üritusele saabusime üsna varakult kella 18 paiku, olime kindlasti esimeste seas. Vaikselt hakkas rahvas kogunema ning elu käima. Õhtu lõpuks oli rahvast rohkem, kui mina oodanud ja arvanud olin. Kuna ma ei loe väga paljusid blogisid, siis enamikku neist ma siiski ei tundnud. Küll aga sain kokku Laura ja Sandraga. 🙂 Söögid-joogid olid maitsvad, atmosfäär mõnus, minu poolt sellele kohe suur like. Kui söök on hea, siis see on suur pluss.
Head asjad tulevad Tartust. 😉 By Marimell FOTO
Nende auhindade jagamisega läks aga kuidagi väga kaua aega. Ausalt öeldes jõudis meil vahepeal isegi natuke igav hakata. Kuna ma üldiselt ei ole selliste ürituste tüüpi inimene ning pealekauba veel omajagu tagasihoidlik ja kinnine, siis polegi siin midagi väga imestada. Kui ma nüüd ei eksi, siis esimesed 4 auhinda anti välja kella 20 paiku. Ainult neli! Seal oli veel miljon kingitust ootamas… Meil tekkis juba hirm, et niimoodi me ei jõuagi viimase Tartu bussi peale. Mina olin Tartu blogijate sekretär ning esimesena võtsin vastu Henry auhinna. Tema isablogi sai parima Meediablogi auhinna. Ženja Fokin üritas meist seal mingit Elu24 lugu tekitada. 😀 Üldse olid need Ženja intervjuud blogijate ja mitteblogijatega paiguti natuke imelikud. Aga tuju hoidis ta üleval ja rahva koos. 🙂
Ženja Fokin Mallukaga intervjuud tegemas. By Marimell FOTOMari-Leen ehk pool Marimelli TV3-le intekat andmas. Täna Seitsmestes Uudistes! By Marimell FOTO
Eriti üllatav oli meie jaoks see, et Mallukas teadis, kes on Sally, ja oli isegi tema blogi lugenud. Minust ilmselgelt ei teadnud ta midagi. 😀 Igal juhul päris vinge, kui Eesti loetuim blogija ka väiksemaid tegijad teab. Vahepeal esines veel Elisa Kolk ja edasi asuti järgmise osa auhindade juurde. Ühe jutiga ja väga ruttu said kõik ülejäänud auhinnad jagatud. Natuke tekkis see efekt, et auhindade jagamine kadus kuidagi üldise jutuvada ja melu sisse ära, ja natuke tekitas segadust ka see, et ei jagatud järjest välja iga kategooria top3, vaid iga blogija sai kõik oma auhinnad korraga kätte. Samas: nii oli võib-olla mugavam. Muidu oleks Mallukas pidanud igas kategoorias lavale ronima ning Briti video kogu aeg jooksma.
Elisa Kolk. By Marimell FOTO
Räägin siis lähemalt oma kategooriast.
Eesti parim spordiblogi 2015 on Fitloora. Tema hiljutist külalispostitust minu blogis saab lugeda SIIN. Ennustasin teda esimese kahe sekka koos Pulleritsuga, seega oli minu ennustus täitsa täppi.
2. koha sai teadvustamisel me Sally’ga aga lausa kiljusime rõõmust, sest selle koha sai ei keegi teine muu kui meie armas Heidi! 🙂 Heidi pole küll enam väga kaua bloginud ning seega ei reklaaminud seda hääletust kuskil, aga sai auväärse 2. koha. Selle üle olin ma väga väga rõõmus. Küll tal on ikka alles ustavad lugejad. Minu ülesanne oli taaskord auhind vastu võtta.
3. koha sai Costany. Mina teadsin, et tegu on ühe populaarse ilublogiga. Kodus uurisin ja puurisin ja leidsin lõpuks tema blogist siiski ka mõned kaalulangetamisest rääkivad postitused. Lisaks peab Triinu Liis kinnist Facebooki gruppi CostanyFitness.
Igal juhul: kui auhinnad jagatud said, hakkasime meie bussijaama poole tagasi kiirustama. Imekombel oli neljapäeva õhtul kell 23 Tallinn-Tartu buss pilgeni rahvast täis. 3 tundi bussis tundus venis ikka korralikult. Kell 2 jõudsime Tartu bussijaama, kust ma veel ligikaudu 2 km jalgsi koju kõmpima pidin. Lisaks oma käekotile ja muu kraami kotile oli mul kaasas 4 kinkekotti auhindadega, mis olid päris rasked, ning Henry’le saadetud kingikast, mis õnneks oli kerge, aga liiga suurte mõõtmetega. Kui ma koju jõudsin, polnud sõrmedes enam verevarustusest jälgegi. 😀
Öösel ilmusid bestblog.ee kodulehele ametlikud tulemused. Neid saate vaadata SIIT. Selgituseks siis nii palju, et iga IP-aadressi ehk inimese kohta läks lõpuks arvesse ainult üks hääl. Spordiblogide hulgas sain mina 5. koha, minust ettepoole jäi veel Priit Pullerits, keda mina klikkide arvu ja kommentaaride rohkuse põhjal tegelikult esimeseks või teiseks ennustasin. Tahan öelda SUUR AITÄH kõigile, kes minu nomineerisid ja minu poolt hääletasid. Tore on teada, et kellelegi see minu südame ja hingega peetud bloginurgake korda läheb. 🙂
Eks mõningate detailide, reeglite, auhinnasaajate ja kohtade üle võiks teoreetiliselt vinguda, siis ma seda siin siiski tegema ei hakka. Kokkuvõttes on tore, et keegi võttis vaevaks oma vabast ajast sellist üritust korraldada ning blogijaid üle Eesti kokku tuua.
Sally ja Lauraga ehk osa Tartu punti. By Marimell FOTO
Teiperi low carb osa tappis sajaga. Mul oli alates pühapäeva lõunast süda kogu aeg paha, iiveldus max.levelil ja energiat oli ümmargune null. Sellise enesetundega läksin tegema tugevat trenni, et keha glükogeenist absoluutselt tühjaks teha. Õnnestus. Vist. Jooksutrennis tegime intervalle: 400+800+1200+800+400 meetrit kiiresti, vahele 400 meetrit aeglast sörki. Plaanis hoida poolmaratoni tempot 5:40 min/km. Ausalt: väga raske oli, sest süsikatest tühjana tuli end mõttejõul edasi vedada. Sain kuidagi hakkama. Edasi BP94, et end täiesti tühjaks laadida. Jälle jube raske oli, aga esmapilgul uus kava ikkagi meeldis. Koju vedasin end nagu laipa. 
Nourish, Train & Flourish 