Long time, no post.
Elu kiskus kevadel nii kiireks ära ja kuskilt tuli teha järeleandmisi. Nädalavahetused olid nagu see meme, et ma olen kolmekümnendates, miks te minult küsite, mida ma nädalavahetusel tegin? Ma käisin poes, tegin süüa, pesin pesu ja koristasin. Umbes nii see nädalavahetus iga kord käest kaob. Kellelgi polnud enam aega kirjutada.
Kevadel jäin pooleli sealt, et tervisehädad olid alates jaanuarist minust mitu korda üle sõitnud ja lõppu kuskilt ei paistnud. Ma isegi enam ei oska järjestada, mis seal kõik oli. Sellest viimati kirjutasin, et kahtlesin, kas see topelt ravitud ja kroonitud hammas kaua suus püsib. Kahjuks ma ei eksinud. Tipust Topini jooksin järjekordse lõppeva antibiootikumikuuri pealt, sest hammas hakkas krooni all jälle häda tegema. Seal polnud midagi päästa. 14. juulil jäin 231 eurot vaesemaks, pärast pikka ja vastikut protseduuri tundmatu doktori käe all tulin koju, järgmine AB retsept käes, suu verist vatti täis ja hambakroon taskus. Sealt edasi hakkas tervis koostööd tegema. *sülitab 3x üle õla*
Juuli lõpust sai seega päriselt loogilise struktuuriga trenni tegema hakata. Treener oli suveks meiega, seega väga palju ise mõtlema ei pidanud, kõik keeruline anti ette. Mugav, ainult jookse. Augustit alustasime Prorunneri suvelaagriga Otepääl, kus sai 3 päevaga ligi 90 km joosta ja korralikult tõusumeetreid võtta. Iseseisvuse taastamise päeval pidasime staadionil Treeneri beebipidu ja jooksime 10 000 meetrit. Täitsa auväärse tulemusega 52:48.
Augusti lõpuks selgus tõsiasi, et läbitud sai elu mahukaim jooksukuu 277 kilomeetriga. Vahepeal jõudsid jalad isegi lennukaks minna ja sain nautida täiesti effortless kiireid lõike, mida võikski jooksma jääda, kuigi võistlusnädalaks jõudis see augusti mahu väsimus ikkagi kohale. Siiski võis enesekindlalt Tallinna poolikule minna, vormi justkui on.
Äratus kell 4.45. Valus. Päris 5.30 kodust minema ei saanud. Edasi Annelinna poole, et Kaire peale korjata. Turu tänaval tuigerdas keset hämarat sõiduteed selgelt joobes mustas riietuses tegelane, ohuks endale ja teistele. Sai hommikut alustada kõnega politseisse. Edasi juba Tallinna poole ajama.
Kohale jõudsime napilt enne kella kaheksat. Liiga hilja. Auto parkida ja Vabaduse väljaku poole ajama. Kohal olime 8.18. Liiga hilja. Kiirelt numbrid kätte, seljakotid tuttavasse telki, geelid tasku ja punuma. Tegime napi kilomeetri sooja, jõudsime veel kiirelt WCs käia ja tuligi juba stardikoridori suunduda. Hull sahmimine, aga jõudsime.
Stardieelne geel sisse ja kell 9 saime stardi. Läksime Kairega 2:00 tempogruppi, aga juba enne 3 km ja esimest joogipunkti tegin sealt sääred. Liiga palju inimesi, tean niigi, mis seis seal joogipunktides on. Lisaks tundus, et jalas justkui minekut on. Pulss oli kaugelt alla 170, sealgi puhvrit jagus. Eks ma siis lähen. Kui saan otsa, siis saan.
Esimeses joogipunktis oli hea, et üldse midagi näppu jäi. Palju inimesi, kokkuhoidlikult täidetud topsid. Kui veel natuke kritiseerida, siis seda, et kollased konteinerid, kuhu tops visata, olid viimasele lauale nii lähedale positsioneeritud, et oma topsi pidin kuskile murule poetama, sest konteinerid olid ammu seljataga. Rada oli tuttav ja peas. Natuke muretsesin, kui need 5:20 kanti kilomeetrid lukku läksid. Äkki ikkagi liiga kiire?
Tõusud olid tuttavad ja see tegi nad imelikul kombel lihtsamaks. See Kõrgepinge kergliiklustee tõus, kus alati pulssi vahin, et liiga hulluks ei läheks? Justkui polnudki. Loomaaia tõus – mingi väike põks oli. Rocca al Mare? Chill. Hirm tuli peale, see ei saa ju nii libedalt minna. Pingutus oli tugev, aga ei tapnud.
7 km peal võtsin esimese geeli. Täpselt poolel maal ehk 10,55 km peal näitas kell täpipealt 57:00. Ennustatav lõpuaeg 1:54. Samas olid mul algusest peale kilomeetripostid kellaga 100 meetrit nihkes, seega tuli veidi lisaks arvata. Rocca al Mare kooli juures oli korraks raskem hetk, sest vanalinn taamal paistis nii kaugel. Kuidas ma samas tempos sinna jõudma peaks? Õnneks kauaks leinama ei jäänud. Tuli edasi joosta.
| 1. km | 5:23 | 12. km | 5:25 |
| 2. km | 5:25 | 13. km | 5:20 |
| 3. km | 5:24 | 14. km | 5:30 |
| 4. km | 5:36 | 15. km | 5:32 |
| 5. km | 5:21 | 16. km | 5:31 |
| 6. km | 5:27 | 17. km | 5:32 |
| 7. km | 5:31 | 18. km | 5:37 |
| 8. km | 5:09 | 19. km | 5:30 |
| 9. km | 5:26 | 20. km | 5:26 |
| 10. km | 5:24 | 21. km | 5:21 |
| 11. km | 5:31 | +260 m | 4:38 min/km |
Mere ääres oli ilus, aga aroom oli tugev. Ootasin põhimõtteliselt kuni 15 kilomeetrini järgmist geelipunkti. Tundsin, et hakkab raskemaks minema, ja pidin oma tempo hoidmiseks oluliselt rohkem pingutama. Samas kaasaelajaid oli kõvasti, jooksjaid oli palju, lugesin toredaid rajaäärseid plakateid ja püüdsin oma raskust vähemaks mõelda. 8 veel. 7 veel. 6 veel. Viimane geel. 5 veel.
Jõudsime tagasi lõikudele, kus olime juba korra jooksnud. 17 km peal tundus, et neli kilomeetrit on juba lubav number. Äkki ei saagi haamrit, kuigi vahepeal tundus see ähvardavat? Juurde polnud enam midagi panna ja 5:20 oli saanud pigem 5:30. Pole hullu. Tunne oli nagu 6:30, aga õnneks päriselt oli ärakukkumine pigem väga väike. Keskendusin jooksmisele ja väga millelegi ei mõelnud. Nägin paari tuttavat selga ja nende püüdmine aitas kõige raskemad kohad ületada.
Jäi minna vaid kaks kilomeetrit. See 20. km venib alati kõige rohkem. Ei tule ega tule seda vanalinna müüri ega pööret. Täpselt 20 km täitumisel maandus mu huulel herilane, kelle suures paanikas huulelt maha puhuda suutsin, ilma sutsakat saamata. Vähemalt tegi vaimu ja mõtte jälle teravaks?
Viimane kilomeeter mööda vanalinna serva tuli uhada. Sellist powerit nagu 2022. ja 2024. aastal kuskilt võtta polnud, aga püütud sai nii mõnigi selg. Jooksjaid oli kõvasti, nagu kuskil välismaratonil. Enne viimast pööret nägin härra Jooksjat kahtlase valugrimassiga. Veel aga polnud aega sellega tegeleda, see viga ja häda jäi Paide EMO hoolitseda. Minul jäi võtta veel viimane, selle raja kõige räigem tõus. Minu kellal tiksus 1:55 täis. Veel viimane pingutus ja finiš.
1:55:33
Olin oma sooritusega väga rahul. Poolikut võib Tallinnas joosta küll. Enne kui maratonirada selle Astangu õuduse ja viaduktiga pole korda saadud, mina oma jalga sinna ei tõsta. Maraton jääb seniks Tartu pärusmaaks. Rada on meil sama raske, aga vähemalt on kodulinnas omad eelised. Neid saab oktoobri esimesel nädalavahetusel kasutada.
Kokkuvõttes:
- Aeg: 1:55:33
- Distants: 21,1 km (minu kell: 21,26 km)
- Keskmine tempo: 5:29 min/km (minu kell: 5:26 min/km)
- Max tempo: 4:50 min/km
- Keskmine pulss: 166 l/min
- Max pulss: 179 l/min
- Koht: 1709/4399
- Koht naiste seas: 370/1828
- Koht N vanusegrupis: 209/1051
- Jooksu dünaamika:
- Keskmine sammu tihedus: 177 s/min
- Keskmine sammu pikkus: 1,02 m
- Vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
- Keskmine puuteaeg maaga: 260 ms
- Vasakul jalal olin 49,8% ajast ja paremal 50,2%
Nourish, Train & Flourish 