Margit Partei

Vahel tuleb luuavarrest pauk 6 päeva jooksul lausa 2 korda. Ehk lugu sellest, kuidas ma Narvas poolmaratoni isikliku rekordi jooksin.

Läksime juba eelmisel päeval härra Jooksjaga Ida-Virumaale minu vanemate juurde. Söögivalikud olid… kahtlased at best, sõime süsivesikute asemel hoopis salatit ja grill-liha. Ja torti ning mett. 😀 Aga vähemalt minul see midagi ära ei rikkunud. Sai laupäeva hommikul paar tundi kauem magada. Win.

Hommikul läks korralik hunnik rosinate ja meega kaerahelbeputru kõhtu, et ikka energiast pungil olla. Narvas olime juba enne kella 10t. Ilm oli täiesti jube: vihma kallas, temperatuur vaevu 10 kraadi, kohati üpris tuuline. Jube pealtvaatajale. Jooksmiseks – ideaalilähedane!

Rada oli jälle uus. Võistluskeskuse paigutuses oli arvestamata jäänud fakt, et kui vihma sajab, ollakse väga suures osas põlvini mudas. Aga kui see oli lõputõusu väljajätmise hind, siis mina olen nõus seda maksma.

Vaikselt tegin soojenduse ära, poole peal leidis TYSKi rahvas mu ka üles. Seejärel oli aeg soojendusdress maha koorida ja telgist õue ronida. Õnneks oli olemine üpris soe.

Aga 10 minutit stardikoridoris passimist jahutas mu maha. Kergelt jahe hakkas, eriti käsivartel. Õnneks tuttavaga jutustades läks aeg kiiremini. Juba oligi 15 sekundit stardini, lindid lõigati vahelt ära ja mass liikus ettepoole.

Start!

Esimene kilomeeter möödus kaasaelajate ja muusika saatel. Kätel oli jahe, aga esimene ja ainus suur tõus 800 meetri peal leevendas selle mure. Hakkas meeldivalt ja parajalt soe ning seda jätkus kuni finišini. Mis sest, et umbes 10 km sadas vihma. Mul jõudis korraks isegi palav hakata. Tüüpiline. 😀

Jooksuks oli mul üks strateegia: mitte lasta pulssi üle anaeroobse läve. Tahtsin piimhappest kauge kaarega eemale hoida. Kui vaja, siis tõusukestel jooksin aeglasemalt, langustel taastusin. Enesetunne oli ootamatult mõnus sellise 175 pulsi juures ning tempogi minu kohta korralik (alla 6 min/km). Jooks oli väga minu kõige esimese poolmaratoni sarnane (Narva 2014). Nii ilma, enesetunde kui ka tempo poolest.

Esimesed kilomeetrid möödusid isegi väga kergelt ja hea enesetundega. No tõesti oli hea olla. Esimesed 7 km ehk esimene kolmandik ütles, et on lootust isegi rekord joosta. Vau. Seda ma ei oodanud. Jätkasin oma pulsi järgi jooksu, liialt optimist proovisin mitte olla. Vaid mõõdukalt. 😉

10 km möödus ajaga 59:26. Vahetult enne kolmandat teeninduspunkti võtsin ära ka oma esimese High5 geeli.

Kuskil 11 km peal, vahetult pärast 3+3 km edasi-tagasi lõigu algust tundsin, et jalad on ikka täitsa läbi. Kogu tagumine liin valutas. Tundus, et vaid 5 päeva varem toimunud Rapla jooks oli jalgades ikka korralikult sees. Õnneks mootor jooksis selle mõnusalt külma ilmaga imehästi.

Edasi-tagasi lõik on mulle alati väga meeldinud. Näeb kõik kiiremad ja ka aeglasemad tuttavad ära ja aeg möödub palju kiiremini. Pärast tagasipööret oli teada, et nüüd veel vähem kui 5 km otse ja allamäge. Motiveeris küll.

Alates 10 km-st ei sadanud enam vihma ka. Kartsin, et kogu teine pool ehk 10-11 km jõe ääres saab olema väga tuuline, aga see hirm oli asjatu. Puud varjasid tuule ära. Suurepärane.

16 km järel võtsin ära oma teise, 100 mg kofeiiniga geeli. Kofeiinisõber ma ei ole, aga laksas korralikult ära küll. Isegi jalgade valu tundus nagu vähenevat. Positiivne.

Kui 17 km täis sai, tegin peas kiire arvutuse, mis näitas, et kui järgnevad 4 km lõpuni ilusti tempot 6:00 min/km juures hoida, siis on isiklik rekord ilusti kindlustatud. Natuke väsinud olin, aga ei midagi katastroofilist. Tundus, et rekord on käega katsutav. 🙂

Kui 17 km täis sai, hakkasin rohkem pingutama ja panin kõik endast välja ( = pulsi tõus on silmaga näha).

Paiguti ilmselt läks pulss neil kilomeetritel ka üle anaeroobse läve (178 bpm). Aga enam ei pidanud midagi tagasi hoidma. Liiga vähe oli veel minna. All in or nothing.

Vaimselt ei murdunud sellel jooksul ainsatki korda. Ei olnud kordagi ka põrgulikult raske. Pulss oli küll kõrge, aga jooks oli mitte vastikult, vaid mõnusalt raske. Mind muscle oli väga tugev. See mulle meeldib.

Ootasin väga 19 km posti, sest sealt alati lausa sulavad need viimased 2 km kätte ära. Seekord kippus aga 20. km kuidagi väga venima. Polnud viga. Ümbrus oli ilus, motivatsioon oli põhjas, igasuguseid bände ja meelelahutust jagus. Narva Energiajooks on üks ägedamaid Eestis. Ühe jooksusõbra kalendris minu arvates must have.

Igal juhul viimase kilomeetri jooksin juba teadmisega, et rekord tuleb. Meeleolu oli laes. Äge oli. Nautisin täiega.

Järsku oligi käes lõpusirge. Nägin, et tuleb vähemalt minutiline rekordiparandus. Ah, milline mõnus tunne! Käed taeva poole ja üle finišijoone.

Netoaeg: 2:05:54

Vana, 2014. aasta Tallinna maratonilt pärit rekord on nüüdseks lõpuks ometi ajalugu. Kurat, vahel lähevad asjad lihtsalt nii hästi. Hard work pays off!

Nüüd aga algab ettevalmistus triatloniteks. Esimene juba 25. juunil Valgas.

Kokkuvõttes:

Aeg: 2:05:54
Distants: 21,1 km (Garmini järgi jooksin 21,2 km)
Keskmine tempo: 5:59 min/km (minu kell: 5:57)
Keskmine pulss: 175 bpm
Maksimumpulss: 186 bpm
Koht: 786 (934-st)
Koht naiste seas: 214 (310-st)
Koht vanusegrupis: 145 (201-st)

Ma oskasin ideaalselt ette aimata, et pärast Eesti Blogiauhindadega seonduvat kajastust Eesti meedias huvi minu blogi vastu tõuseb. Nii positiivse kui ka negatiivse alatooniga huvi. Oskasin ka seda ennustada, et võin saada nõmedaid kommentaare, kirju ja muud taolist. Aga ma polnud vist kunagi netikommentaariumitesse nii palju süvenenud, et aru saada, kui julmad ja südametud võivad (anonüümsed) kommentaatorid olla.

OK, enne EBA2016 artikleid Delfis ja Elu24-s oli minu nimi figureerinud samal päeval ka Eesti Päevalehes. Seal siis seoses mu magistritööga. Sain juba esimese maigu kätte, milliseid ‘ägedaid’ inimesi internetiavarustes liigub. Enamus kommentaare olid sellised ärapanijate mõttevälgatused, mille peale ma ei oskagi muud öelda, kui et: ‘Nojah siis. Ära keskendu üldse sisusse ja lahmi edasi.’ Ega need mind väga ei liigutanud. Mul pole midagi selle vastu, kui jään kellegagi eriarvamusele, aga neid eriarvamusi saab ka tunduvalt viisakamalt väljendada. Näiteks inimese isiku, välimuse ja kes-teab-mille kallal närimata. 🙂 See selleks.

Pärast Eesti Blogiauhindade artikleid tulid aga need kommentaarid, mida ma oodanud olin. Olin kindel, et kellelegi jääb ette see, et spordiblogija – ja nüüd veel parimaks valitu – ei ole üks ilus fit tšikk. Muidugi läkski nii. Öeldi lahjemalt ja teravamalt, aga ütlemata ei jäänud midagi. Kindlasti sai viidatud ka internetiavarustest leitud fotodele näiteks võistlustelt, kus ma näen välja kõike muud kui kaunis ning gravitatsioon tõmbab kõike üleliigset hea hooga maa poole. Lühidalt öeldes: kõigile jäi ette see, et mina kui blogija ei mahu ühte kindlasse ideaalraami.

Teate, see pani mind natuke mõtlema. Kas üks blogija peab siis täiuslik olema? Kas moeblogijad ei tohi kunagi oma outfitiga ämbrisse astuda? Kas ilublogijad peavad alati kandma täiuslikku meiki? Kas aiandusblogijate peenratesse ei tohi eksida ükski umbrohi? Kas kaalulangetusblogijad ei tohi enam kunagi süüa kommi? Kas pereblogija lapsed peavad alati käituma perfektselt? Kas spordiblogija peab välja nägema nagu naine/mees Instagramist teemaviitega #fitnessmotivation?

Minu vastus nendele küsimustele on ei. Paljude teiste inimeste vastus ilmselt on jah. Meil kõigil on õigus oma arvamusele.

Ma tean täpselt, et ma ei näe just eriti sportlik välja. Ma näen välja lihtsalt nagu üks täiesti tavaline inimene tänavalt, kes millegi poolest eriti silma ei paista. Kui, siis kaugele kostva naeru ja kõrvuni ulatuva naeratuse poolest. Minu jaoks on see täiesti okei. 🙂 Ma ei arva, et ma näeks välja paks või vaal (just neid sõnu olen viimasel ajal enda kohta lugenud), aga ma ei tituleeri end ka fiti või eriliselt sportliku väljanägemisega neiuks. Mina olen tavaline inimene, kes on oma kehaga rahul. Minu välimus ei defineeri mind.

Mis mind aga kindlasti iseloomustab, on see, et korraliku osa oma vabast ajast veedan erinevalt sellest ‘tavalisest inimesest’ sportides. Jooksmas, rühmatrennis, rattaga sõites, ujudes, matkates, spordiklubis, staadionil, asfaldil, metsarajal või rahvaspordiüritusel. Sport on minu elu loomulik ja lahutamatu osa. Ma ei tee sporti enam aastaid selleks, et kaalust alla võtta või parem välja näha. Ma teen sporti, sest see meeldib mulle, see hoiab mu terve ja tugevana ning see toidab mu südant ja hinge hea energiaga.

Ma arvan, et minu ebatäiuslikkus on mõningaid lugejaid isegi rohkem motiveerinud. ‘Näed, Margit on ka täiesti tavaline inimene ja suudab järjepidevalt juba 3 aastat trenni teha / maratoni joosta / treeningud oma igapäevaellu mahutada / …, miks mina siis ei suuda?’. Võib-olla on mõnel inimesel olnud lihtsam suhestuda minuga, sest ma olen rohkem tema sarnane. Ma vähemalt loodan, et keegi on niimoodi kunagi mõelnud. Kui minu tegemised enam ei motiveeri, innusta ega paku huvi, siis on kindlasti palju teisi, kelle tegemised motiveerivad, innustavad ja pakuvad huvi. 🙂 Sportlikke blogijaid on ju teisigi. Kõik on valikute küsimus.

Selleks, et olla sportlik, ei pea mahtuma mingisse kindlasse raami. Selleks, et olla blogija, ei pea olema täiuslik, veatu ja ideaalne. Minu arvates kohe kindlasti mitte. Ma ei kavatse vabandada, et just minu, ühe täiesti ebatäiusliku sportliku neiu blogi sai Eesti Blogiauhindadel parima spordiblogi tiitli. Ma teen sporti rõõmuga edasi. Ma kirjutan ikka oma spordivõistluste kokkuvõtteid. Ma olen edasi just täpselt selline, nagu ma olen. Ebatäiuslik ja sellega täielikult rahul. 🙂