Autor: Margit Partei

Koormustestil käidud: täiskäigul edasi!

Published on by Margit Partei9 kommentaari

Alustame kohe asjast: minu tänane koormustest läks väga hästi, ma olen 1,5 aastaga igati edasi arenenud ja minu praegused tegevused kiideti heaks. Hell yeah! 🙂

Loe minu eelmiste koormustestide kohta SIIT ja SIIT.

logovomax

Seekord käisin ma koormustestil Vomaxis. Tänud minu sõpradele väga toreda sünnipäevakingi eest! 🙂 Igal juhul toimus Vomaxis testimine veidi teisiti kui TÜ Kliinikumis, kuigi üldplaanis oli kõik üpris sarnane. Esiteks ikka spordiriided selga ja siis juba oma spordialastest tegemistest ja saavutustest rääkima. Mitu korda nädalas treenin, kui palju korraga, milliseid trenne teen ja kõik muu taoline. Edasi küsiti minu rekordite kohta. Minu igati aeglane maratoni rekord (5:08) pani Vomaxi asutaja ja treeningnõustaja Eric Rootsu küll natuke pead vangutama, kuid poolmaratoni ja 10 km rekordit kuuldes oli tal juba natuke rohkem optimismi. Seejärel mind kaaluti, mõõdeti, mõõdeti ka rasvaprotsenti. 2014. ja 2015. aastaga võrreldes olen praegu vastavalt 6 ja 5 kg kergem, mis loomulikult on ainult positiivne. Rasvamassi on aga jooksja kohta ikkagi palju: seda võiks nii 6 kg võrra veel vähem olla. Tuleb tööd jätkata. 🙂

Igal juhul pandi mulle elektroodid külge ja asuti mõõtma näitajaid puhkeolekus. Kerge ärevus oli ikka sees ja seega see puhkeolekupulss midagi eriliselt head ei olnud (liikus seal 80 ringis nagu hakkaks võistlusele minema vms), aga üldiselt võib lõppraportist lugeda rahuoleku kohta järgmisi sõnu: kõik funktsionaalsed näitajad normis. Vaid T-sakk oli EKG-l veidi ebatavalise kujuga. Lõpuks otsustati mind siiski jooksurajale testi tegema saata: polnud põhjust seda veloergomeetril teha.

Esiteks sain ma jooksurajal paar minutit seista, kuniks veel mõõdeti minu näitajaid seistes. Siis aga hakkas test peale. See koosnes 2-minutilistest blokkidest, kiirused valiti minule järgmised:

  • 6 km/h
  • 8 km/h
  • 9 km/h
  • 10 km/h
  • 11 km/h
  • jne

Oleksin tahtnud ka ise testi ajal oma pulssi näha, just testi lõpus, et mitte liiga vara alla anda, aga võib-olla oli parem, et ma seda ei näinud. Iseenesest oli pilt ilus ja ma olin suisa üllatunud, kui ma jooksin 10 km/h ja Eric ütles, et olen jätkuvalt täiesti aeroobses tsoonis. Say what? 😀 Kust see vorm nüüd tuli?

Ainus asi, mis mind õudselt häiris oli see, et hingamismaski all muutus muu suu kuidagi väga väga kuivaks. Ometigi ei tundunud õhk seal ruumis väga kuiv ja isegi aken oli lahti… Ilmselt lihtsalt läbi maski hingamise eripära. Samuti on lindil imelik joosta, kui seda vaid korra aasta jooksul teha. Aga pole viga. Jooksmine on ikka jooksmine.

Minu aeroobne lävi tuli masina arvutuste kohaselt kätte 11 km/h bloki alguses (9. minuti alguses). Võrdluseks: 2014. aastal jõudsin ma aeroobse läveni testi 5. minuti lõpus (8 km/h), 2015. ehk ülekoormuse aastast ma parem üldse ei räägi… Sealt edasi sattusin ma nn kollasesse segatsooni, kus keha hakkab lisaks rasvadele energia saamiseks kasutama intensiivsemalt ka süsivesikuid. Jooksin veel ja anaeroobne lävi jõudis kätte 12 km/h bloki keskel (2014: 10 km/h bloki keskel). Kokku jooksid aeroobses tsoonis masina sõnul 11 min 15 sek ehk 86,54% testi kestusest. Kiirusega 13 km/h jõudsin joosta veel 1 minuti, kuigi Eric ütles, et oleksin jõudnud veel ilusti joosta selle bloki lõpuni. Ei tea, mis tahtejõud mul otsa sai. Ilmselt mõtlesin ise ka üle. Oleks ma teadnud, et mu pulss pole üldsegi veel maksimumi lähedal, oleks ilmselt veel minutijagu suutnud.

Edasi mõõdeti 4 minuti jooksul minu taastumist lindil aeglaselt kõndides. Pärast seda võeti kõik juhtmed ja elektroodid küljest, öeldi veel, et 1:45 poolmaraton ja alla 4:00 maraton on reaalsed (ma ainult muigasin 😀 ) ja saadeti mind pesema ja riideid vahetama.

Edasi vestles minuga päris tükk aega spordiarst emeriitprofessor Toomas Karu. Ta seletas kõik kõverad ja arvud detailideni lahti, samuti seletas mulle asju südame joonisel. Kokkuvõttes hindas ta minu vormi läbi mitmete näitajate, mis kuuluvad 3 kategooriasse: hingamine, süda ja vererõhk. Päris raske oli üritada kõike korraga meelde jätta, aga eks olulisemad asjad püüdsin kõrva taha. Jagan ka teiega ja panen enda jaoks kõik olulisima siia kirja.

Kopsumaht: 4,41 l ehk 113% normist. Hinnang: väga hea. See tundub olema eelmiste kordadega võrreldes veidi vähenenud, aga tegelikkuses ma tundsin, et selle maskiga ei suutnud ma päris nii hästi maksimumi välja hingata ning samuti oli selle mõõtmise metoodika veidi teine kui Kliinikumis.

VE max ehk maksimaalne ventilatsioon: 107 l/min – normaalne. 2014. aastal oli 101 a 2015. aastal 116. Hinnang: väga hea.

Hingamise sügavus maksimaalsel tööl: 2,1 l ja hingamissagedus: 51 korda minutis. Mõlemad olevat väga head.

VO2 max ehk maksimaalne hapnikutarbimine: 49,1 ml/min/kg – pidi olema ilusti üle keskmise näitaja, mis kvalifitseerub tulemuse juurde hea. 🙂 Varasemalt on VO2max olnud mul 41–41,5 vahel. Seega suur edasiminek õiges suunas!

Aeroobne lävi: 171 bpm tulemuste lehel, arst määras tulemuste ja masina poolt tehtud graafiku põhjal selleks lausa 175 bpm. Kust see erinevus tuli, ma loll ei taibanud seda kohe küsida ka. Igal juhul siia ongi see parema vormi koer maetud. Minu aeroobne lävi on võrreldes 2015. aasta juulikuuga tõusnud 11–15 lööki. See on hullumeelselt hea tulemus! Selle peale ütles Eric, et mul on eeldusi jooksmiseks küll. Ma jälle muigasin. 😀

Anaeroobne lävi: 182 bpm. Eelmise korraga võrreldes tõusnud 4 lööki. See on muidugi ka hea tulemus. 🙂

EKG-l nii rahuolekus, koormusel kui ka taastumisel repolarisatsioon normis. Samuti oli kõik hästi vererõhuga. Taastumine pärast koormust oli igati normis, nii pulsisageduse kui ka vererõhu poolest.

Mida arst veel väga heaks pidas, oli see, et pulsi vahed aeroobse, anaeroobse ja maksimaalse pulsi vahel on piisavalt suured. On oluline, et need kolm näitajat poleks üksteisele liialt lähedal, eriti maksimaalne ja anaeroobne lävi. Paberil on kirjas: aeroobse ja anaeroobse töö omavaheline vahekord väga hea. Maksimaalne hapnikupulss väga hea. Samuti kiideti mu hingamist: valesti ja/või halvasti hingamise taha ei tohiks ka ükski minu tulemus jääda.

Millega muidugi arst absoluutselt rahul ei ole, on minu jubedad kurgumandlid. Need on mul sellised olnud terve minu elu. Paberile kirjutas ta hüüumärgi ja enda allkirjaga: tingimata tonsillektoomia! Ehk siis tuleb minna nina-kurgu-kõrvaarstile ja mandliopile aeg kirja panna. Sellised suurenenud ja pidevalt probleemsed mandlid olevat spordiga tegelejatele lausa eluohtlikud. Eks tuleb professori sõna kuulata.

Samuti soovitas arst T-sakki natuke sportlase jaoks paremaks saamiseks kompleksvitamiini (Wellwoman) ja panangiini (kaalium+magneesium) kuuri 2 korda aastas.

Treeningsoovitused on järgmised:

  • nädalasse 2 puhkepäeva;
  • võiks kasutada 3+1+2+1 süsteemi, kus on järjest 3 trennipäeva, üks puhkepäev, 2 trennipäeva, üks puhkepäev;
  • sobivad hästi kõik kestvusalad;
  • treeningaega pikendada ja intensiivsust hoida madalal;
  • 80% üldmahust põhivastupidavuse tsoonis;
  • minu praegu tehtavad trennid kiideti igati heaks, soovitati nt sellist plaani:
    • E: jooksjate rühmatreening (jooks+ÜKE), 90 min
    • T: –
    • K: jooksjate rühmatreening (kiirus ehk lõigud), 90 min
    • N: pikk aeroobne jooks, 60–100 min, 132–162 bpm, 5:55–6:25 min/km
    • R: BodyPump, 60 min
    • L: –
    • P: pikk aeroobne jooks, 90–120 min, 132–152 bpm, 6:15–6:45 min/km
  • suviti võib pika treeningu asendada rattasõiduga, 60–90 min, 132–147 bpm.

Lõpuks anti ka pulsitsoonid. Kuidas nad täpselt sellised on saanud, seda ma päris lõpuni aru ei saa (metoodikaid ongi erinevaid, siin on ka kolmas tsoon veel aeroobne), aga üldjoontes ega siin mingit raketiteadust ei ole. 🙂

  • Z1 ehk taastav treening: 122–132 bpm
  • Z2 ehk põhivastupidavuse treening: 132–162 bpm
  • Z3 ehk intensiivne aeroobne treening: 162–172 bpm
  • Z4 ehk anaeroobse läve treening: 172–182 bpm
  • Z5 ehk maksimaalne treening: 182–… bpm

Ehk siis kokku võttes: olen õigel teel. 4 aastat pidevat tööd hakkab vilja kandma. Nüüd ainult täiskäigul unistuste poole edasi. Roheline tuli on antud. 🙂

Varasuhted, pärandamine ja testament

Published on by Margit Partei9 kommentaari

Huvi minu esimese Oma Kodu postituse kohta oli lausa üle ootuste suur, samuti sellele postitusele jäetud kommentaaride arv. Väga palju oli ka neid, kes minuga reaalelus või sõnumite kaudu ühendust võtsid ja nõuga kaasa proovisid aidata. Aitäh! 🙂 Sain ka ühelt pikaaegselt blogilugejalt, kes on oma sisekujundusfirma asutamise protsessis, pakkumise mind korterit valides ja hiljem kujundades aidata. Wow! 🙂

Igal juhul mõtlesin kirjutada järgmisest teemast, mis ma eelmise postituse lõpus välja pakkusin: varasuhted, pärandamine ja testament. Sh*t just got real. 😀 Laenukindlustuse ja laenumaksekindlustuse teemad ehk kuidas vältida enda ja oma perekonna kodutuks jäämist laenuvõtja surma, raske õnnetuse, töövõimetuse ja töökaotuse puhul jätame vast järgmiseks korraks.

Laenukohustus ja (kaas)omand

Loodetavasti on iga paar, kes on jõudnud ühise vara soetamiseni, mõelnud ka sellele, kuidas seda korrektselt vormistada. See, mis ja kuidas on õige, oleneb kindlasti väga palju inimeste maailmavaatest, kommetest, uskumustest ja veel tuhandest muust faktorist. Mina saan rääkida sellest, mida mina õigeks pean ja teil on õigus sellega nõustuda või mitte nõustuda. Kellegagi ma vaidlema ei hakka, sest minu vaated ei puuduta ju mitte kedagi teist kui mind ja minu elukaaslast. 🙂 Kõigil teistel on õigus teha nii, nagu nemad paremaks arvavad. Onju?

Igal juhul: ma arvan, et see ei tule uudisena mitte ühelegi inimesele, kes mind tunneb, et mina pole see naine, kes tahaks oma mehest kuidagi ‘kehvem’ olla või temast sõltuda. Ärge nüüd valesti tõlgendage: loomulikult on tore kellelegi raskel hetkel toetuda ja temaga rõõmsal hetkel seda rõõmu jagada, aga mulle meeldib idee võrdsetest partneritest. Ka rahateemade puhul. Mina isiklikult ei tunneks end mugavalt, kui ainult pere meespool koguks ühise kodu sissemaksu, võtaks kogu laenu oma nimele, maksaks üksinda laenumakseid ja siis läheks ostetud kodu rahus meie kaasomandisse, võrdses proportsioonis. Olen ka sellist versiooni kuulnud, kus mees teenindab laenu, aga kinnisvara kirjutatakse üldsegi 100% naise nimele. Mina sellise lahendusega rahul ei oleks. 🙂 Ma absoluutselt ei kritiseeri perekondi, kus üks nendest lahendustest kasutusel on, sest inimeste eluteed ja suhted on erinevad, aga minul kui haritud, mitte just kõige rumalamal noorel naisel, kellel pea (enamasti 😀 ) lõikab, pole mingit põhjust, miks ma ei võiks suuta panustada pere rahakotti täpselt sama palju (või rohkemgi) kui minu teine pool. Mina tahan, et koos kohustustega oleks mul ka õigused ja vastupidi: õigused ei saa tekkida ilma kohustusteta. Nii lihtne see ongi.

See selleks. Igal juhul soovitaksin mõlemal partneril enda jaoks selgeks teha selle, et kui laen võetakse kahepeale, ei tähenda see automaatselt, et laenu eest soetatav vara oleks mõlema oma. See tähendab vaid kohustuse jagamist, õigemini solidaarset vastutust: mõlemad laenuvõtjad vastutavad kogu laenu eest solidaarselt, st kogu mahus. Ehk siis: kui ühel hetkel minnakse tülli või lahku või teine pool otsustab enam (oma osa) laenumakse(s)t mitte tasuda, on pangal õigus seda Sinult täies mahus sisse nõuda. Sest te vastutate solidaarselt. Siin on ka järgmine punkt, millele alati mõtlema peaks: kas üks pool suudaks vajadusel tervet laenu üksinda teenindada? Loomulikult saab end teatud riskide eest kindlustada, aga mina ei võtaks siiski ka kaaslaenajaga sellist laenu, mida ma vajadusel üksida teenindada ei suudaks. Elu on täis ootamatusi. Et lõpetada mõte, millega alustasin: kui Sa oled enda kanda võtnud kohustuse ning tahaksid, et ka Sina oleksid selle kohustuse eest soetatud vara (kaas)omanik, tuleb see vastavalt notari juures vormistada. See, millises proportsioonis omand jaotatakse või kuidas on see seotud (raha) panustamisega, ei ole enam minu asi. 🙂 Aga veelkord, sest kordamine on tarkuse ema:

Laenuleping ei ütle midagi omandi kohta.

Selleks peab olema tehtud kinnistusraamatusse vastav kanne.

Varasuhted: abielu vs vabaabielu

Alustuseks: ma vihkan sõna vabaabielu. Me ei pruugi küll olla abielus, aga kindlasti ei ole me ka vabad. 😀

Igal juhul muudab seda, mida ma juba kirjutasin, ja see, mida ma peagi pärandamise kohta kirjutama hakkan, päris palju see fakt, kas ollakse (vara soetamise ajal) abielus või mitte ning kui ollakse abielus, siis milline varasuhe on valitud. Valikud on:

  • varaühisus (PKS §25: Varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused),
  • varalahusus (PKS §58: Varalahususe korral käsitatakse abikaasasid varalistes suhetes isikutena, kes ei ole teineteisega abielus)
  • vara juurdekasvu tasaarvestus, mis soosib nö rahaliselt nõrgemat poolt (PKS §40: Kui abiellumisel on perekonnaseisutoimingute seaduses ettenähtud korras valitud või abieluvaralepinguga seatud vara juurdekasvu tasaarvestus, siis tasaarvestatakse abikaasade vahel kummagi abikaasa varale varasuhte kestel lisandunud osa (soetisvara). Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe ei mõjuta nende varaliste õiguste kuuluvust, mille abikaasa oli omandanud enne varasuhte jõustumist või mille abikaasa omandab varasuhte kestel).

Ilmselt on kõik kuulnud midagi ka abieluvaralepingust. Ehk siis: kui vara soetada abielus olemise ajal (olles valinud varaühisuse), on see mõlema abikaasa ühisvara. Kuna ma pole abielu juriidilise poolega iga detailini kõigi kolme varasuhte puhul kursis, siis ma ei hakka siin eksperti mängima. (Kas kuskil on üldse pikemalt ja inimese keeles arutletud abielu ja varasuhte liikide juriidilisest poolest? Mis siis ikkagi abiellujate jaoks juriidiliselt muutub? Abiellujad, kas te ise üldse teate? 😀 ) Selle teema juures pikemalt peatumata soovitan kõigil tutvuda perekonnaseadusega.

Must stsenaarium ehk räägime pärandamisest

Kodu ostmine on muidugi väga põnev ja emotsionaalne aeg, aga seejuures ei tohiks suures elevuses kaotada kainet mõistust. Jällegi: abielu ja vabaabielu korral jätkuvad need mustad stsenaariumid väga erinevalt. Seega: paar ostab ühise kodu, mis on nende 50-50 kaasomand, ja paari nädala kukub taevast ühele poolele pähe lennuk, millega selle poole elutee lõpeb. Mis saab edasi?

Nüüd peame me vaatama pärimisseaduse poole. Kui nad oleks olnud vara soetamise ajal abielus ja valinud varaühisuse, st kinnisvara oleks nende ühisvara, oleks asi väga lihtne:

PärS §11 lg 1: Seadusjärgsed pärijad on pärandaja abikaasa ja käesolevas seaduses nimetatud sugulased.

Ehk siis: päriks abikaasa ja esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad ehk alanejad sugulased ehk lapsed (ka eelmisest suhetest) võrdsetes osades, kuid abikaasa mitte vähem kui ühe neljandiku pärandist (PärS §16 lg 1 punkt 1). Nüüd aga veel üks oluline punkt, mida väga tihti teatakse valesti: kui paar on abielus, aga neil ei ole lapsi, siis ei ole lesestunud abikaasa surnud abikaasa vara ainupärija. Juhul, kui surnud abikaasal on teise järjekorra pärijaid, st abikaasa vanemad või nende alanejad sugulased (ehk siis surnud abikaasa vennad-õed ja poolvennad-poolõed), pärib lesestunud abikaasa poole pärandist ja ülejäänu jaotatakse võrdsetes osades teise järjekorra pärijate vahel (PärS §16 lg 1 punkt 2). Vaid siis, kui teise järjekorra pärijaid ka ei ole, pärib kogu pärandi abikaasa (st kolmanda järjekorra pärijateni asi ei jõua; PärS §16 lg 2).

Tähelepanelik lugeja, kes suudab kiiresti erinevaid stsenaariume läbi mõelda, tabab ilmselt kohe ära, et kas see siis tähendab, et abikaasa surma puhul võivad teise poole sugulased asuda lesestunud abikaasat oma kodust välja tõstma? Selle vastu peaks leske kaitsma PärS §16 lg 3:

pärandaja abikaasa võib lisaks oma pärandiosale nõuda asjaõigusseaduse §-s 227 sätestatud asjaõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli abikaasade ühine kodu, eeldusel, et pärandaja abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks.

Aga seda, kuidas määratletakse elujärje halvenemine ning asjaõiguse seadmine või mitte, on keeruline ennustada. Selleks peaks ilmselt tutvuma kohtupraktika ja kohtulahenditega. Vähemalt mina ei oleks kindel, et abikaasa saab end alati väga kindlalt tunda, et ühel hetkel sugulased teda ühisest kodust välja tõstma ei tule. Olgugi, et suhted nendega võivad tunduda väga head. Uskuge mind: inimesed muutuvad väga palju, kui asi puudutab raha, vara ja pärandamist.

Aga mis saaks siis, kui tegu oleks mitte abielus olevate inimestega, st elukaaslastega?

Seaduse mõistes on asi väga lihtne: surnud elukaaslase pärandi pärivad esimese järjekorra pärijad (lapsed), kui neid pole, siis teise järjekorra pärijad ja nende alanejad sugulased (vanemad ja nende teised lapsed) või kui teise järjekorra pärijaid ei ole, siis kolmanda järjekorra pärijad ehk vanavanemad ja nende alanejad sugulased (ja kui neid ka ei ole, siis pärib kohalik omavalitsus). Ehk siis: kui tegu oli 50–50 kaasomandiga ja paaril ei ole lapsi praegusest ega eelmistest suhetest, pärivad elukaaslase 50% osa tema teise järjekorra pärijad, mitte elukaaslane, ning lõppkokkuvõttes peab elukaaslane pärijatelt nende poole välja ostma (eeldusel, et kinnistusraamatu !!!, mitte laenulepingu, järgi kuulub 50% lesele) või siis kinnisvara maha müüma ja poole saadud tulust pärijatele andma. Kas see on soovitud lahend elukaaslase jaoks, on juba igaühe enda otsustada.

Või siis veelgi hullem näide: oletame, et kodu on 100% selle elukaaslase nimel, kes suri. Sellisel juhul ei ole teisel elukaaslasel sellele kodule kohe mitte mingit õigust. Elukaaslase seaduslikud pärijad saavad koduga teha mida iganes ning lesestunud elukaaslasel pole mitte mingeid õiguseid. Või veel hullem: kodu kuulus 100% surnud elukaaslasele, aga laen oli neil võetud kahe peale, seega ei ole lesel mitte mingeid õigusi omaenda kodule, kuid tal on solidaarne kohustus tasuda edasi kodulaenu, täies ulatuses.

Ilmselt need mustade stsenaariumite näited näitasid väga selgelt, miks ma eelnevalt nii tugevalt rõhutasin laenulepingu ja kinnistusraamatu kande ehk siis kohustuse ja õiguse erinevust ja olulisust. Need asjad tuleb ühise kodu soetamisel läbi mõelda: kuidas on jagatud kohustused, kuidas õigused ja kuidas tahetakse omavahel vara jagada siis, kui üks elukaaslastest peaks surema.

Testament: otsustame ise?

Eelnevalt kirjeldasin, mis saaks erinevate stsenaariumite kohaselt siis, kui kodu soetanud paar on või ei ole abielus ning leibkonda tabab surmajuhtum. Kindlasti tekitas see osades lugejates küsimusi: mis saab siis, kui meie soove ei rahulda ükski seadusjärgne lahendus, ei abielu ega vabaabielu puhul?

Siis tuleb appi testament (PärS ptk 3). Testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (edaspidi testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Testament võib olla nii notariaalne kui ka kodune, kuigi mina soovitaksin alati notariaalset testamenti, sest selle puhul ei saa tekkida igasuguseid kahtlusi ning samuti see ei aegu (kodune testament kehtib 6 kuud). Testamendiga saab kehtestada ainupärijad, saab määrata annakuid, sihtmäärangut, sihtkäsundit jpm. Põhimõtteliselt saab testamendiga kindlustada, et testaatori vara jagatakse pärast tema surma täpselt tema tahte kohaselt. Testamendi vormistamise tasu ei tohiks olla väga kõrge (32,55€ + käibemaks, abikaasade vastastikuse testamendi puhul 41,5€ + KM). Kuid siiski tasub selle peale kindlasti mõelda, kui omada vara, mida keegi pärast surma jagama hakkama peab.

PS! Üks asi, mida veel testamendi puhul meeles pidada, on isikud, kelle ees testaatoril on ülalpidamiskohustus, sh nt alaealised lapsed, mille puhul on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa. Nendel on õigus nõuda sundosa vaatamata sellele, et testaator neid oma testamenti ei kaasanud. Vt PärS ptk 5.

Nii palju siis sellel hilisel õhtutunnil nende keeruliste varateemade kohta. 🙂 Kuna ma pole jurist, siis kindlasti paljudele tekkinud küsimustele ma vastata ei oska, aga olen kindel, et see kirjatükk andis nii mõnelegi lugejale mõtlemisainet, mida oma kaaslasega arutada ja oma peas selgeks mõelda.